Ei tea, kuhu kõik see aeg kadus, aga pühapäev jõudis kuidagi väga kiirelt kätte. Hommikul käisime rannas ja uudistasime niisama linnapeal. Kuigi Geraldton on väga armas väike linnake ookeani ääres, ei ole seal siiski mingeid väga erilisi vaatamisväärsusi. Väga mugav oli Geraldtonis ühest kohast teise minna, sest ega me naljalt üle 10 minuti kuskile ei sõitnud. Midagi uut meie jaoks, sest Perth’is on vahemaad ikkagi hoopis teised. 

Lõuna ajal läksime parki piknikule kogu Apex Klubi rahvaga. Sel päeval oli Geraldton’is 30kraadi, esimene suvine ilm sel kevadel! Muidugi olid piknikul kohal kõik lapsed ja koduloomad nii et keegi ei jäänud suurest peost ilma.

Ja peale piknikku ootas meid ees bussisõit tagasi koju. Naljakas tunne oli küll, sest mõnes mõttes oli see üks vingemaid nädalavahetusi Austraalias olemise ajal, aga samas tekkis juba isu tagasi kodus olla. Muide, nii minule, Micale kui ka Adriannale oli see esimene kord üle mitme aasta kuskile üksinda ööseks ära sõita. Enne Geraldton’i nädalavahetust polnud me Heikkiga kahe aasta jooksul kuskil teineteiseta käinud. 

Kokkuvõtlikult ma ütleks, et see oli fantastiline kogemus näha natuke lähemalt nö tõeliste austraallaste igapäevaelu, õppida natuke tundma ühe väikelinna elurütmi, näidata maailmale killukest Eestist ja näha ise maailma. Kahju, et selliseid väljasõite nii vähe ja nii vähestele õpilastele korraldatakse. 

Ja peab tunnistama, et see reis aitas mu oma kursaõdesid ka paremini tundma õppida. Ma ei ole kindlasti Austraaliast nii vahvaid tõelisi sõbrannasid leidnud kui on mu uued kursaõed. Kõige keerulisem ongi olnud nende kahe aasta jooksul häid sõpru leida, sest oleme ise ühest kohast teise kolinud või on meie uued sõbrad ära sõitnud. Siinne elu juba on selline ja selle üle ei nurise mitte ainult meie, vaid ka näiteks mu koolikaaslased või teised eestlased, kellega suhtleme. Mõne inimesega tekib klapp, teisega mitte ja tehislikult sõprus ei sünni. 

 Olen võtnud seda paratamatusena. Mida aeg edasi, seda nõudlikum olen inimeste suhtes, kellega tahan oma kvaliteetaega veeta. Õnneks ei ole meil Heikkiga kunagi sellist tunnet, et peaks üksteisest puhkama. Võib öelda, et Austraalias on väga vähe neid eestlasi, keda saame oma ühisteks sõpradeks nimetada. Muidugi on toredaid töökaaslasi või tuttavaid, aga need on rohkem ikka kas minu või Heikki sõbrad, kellega me suuremalt läbi ei käi. 

Kuigi me Geraldtonist südamesõpru kogu eluks ei leidnud, on meil nüüd iga kell seal linnas öömaja ja head tuttavad olemas. Apex Klubi kutsus meid juba ka oma novembrikuu üritusele, mis toimub koostöös Jurien Bay Apex Klubiga ja kuhu me kindlasti väga minna tahame. Jurien Bay asub Perth’ist umbes 200km kaugusel, umbes poolel teel Geraldtoni. Kahjuks ei ole kuupäevad ja kindel päevaplaan veel selgunud, aga kui vähegi võimalik, siis kohtume oma Geraldtoni sõpradega juba õige pea.