Alles see kool algas ja juba on mul esimene nädalane koolivaheaeg! Sellist tunnet küll veel ei tekkinud, et tahaks koolist puhata… Muide, ma ei ole sel õppeaastal veel mitte ühestki loengust puudunud, midagi uut mu õppuri karjääri puhul!

Kuigi rahvusvahelistel tudengitel on pealtnäha igasugu lisakohustusi ja näiteks koolist puudumine on viisatingimusi silmas pidades lubamatu, siis vähemalt meie kursusel küll väga paljud vilistavad sellele. Reeglite kohaselt peaks iga kord õppejõule teada andma kui loengusse ei saa tulla ning lisaks tahavad nad tõendit su puudumise kohta. Reaalsuses pole see asi üldse nii range. Mõni mu kursaõde ei jõua päevade viisi kooli, mõni läheb nädalaks Balile puhkusereisile ja kõigi jaoks tundub see täiesti okei olevat.

Ametlikult on koolil kohustus iga päev kohalolekut kontrollida ja puudumistest immigratsiooniametile teada anda. Igas loengus küll pannakse kirja, kes puudub, aga kuna meil vahel päris paljud kohale ei ilmu, siis tegelikult kool vist pigistab silma kinni. Arvestades õppemaksu suurust, siis mõtled ikka, et õppima tulevad ainult need, kes tõesti on huvitatud, aga meie kursusel on päris mitu sellist, kellel on laste eest hoolitsemisest täitsa ükskõik. 

Minul on vedanud, sest mul ei ole koolis kunagi igav ja ma tean täpselt, et õpin õiget asja. Vahel muidugi tunnetan, et austraalia ühiskond on ikkagi natuke teistsugune… Näiteks üks oluline põhimõte, mille järgi meid õpetatakse, tundub natuke nagu liiga naiivne, et tavaelus toimida. Austraalia propageerib väga suurt vabadust, lapsed peavad juba pisikest peale saama oma arvamust väljendada (mida nad süüa tahavad, milliseid riideid kanda jne). Olen sellega mõningaid mööndusi silmas pidades ka nõus. 

Aga ma ei ole päris kindel, kas kahe aastastega on võimalik alati põhjendatud arutelusid maha pidada, eriti veel lasteaias, kus neid kahe-, kolme-, või nelja-aastasi iseteadlikke lapsukesi on palju. Austraalia usub, et lapsed peavad võimalikult palju osalema otsustusprotsessides, neile ei saa lihtsalt öelda “Ei, seda ei tohi teha või seda lihtsalt ei saa”. Neil on pisikesest peale tarvis otsustada igasugu pisiasju. Austraalia usub, et see annab lastele enesekindlust ja –usku. Nii palju kui olen juhtunud oma tuttavatega sel teemal suhtlema, erineb ideaal tegelikkusest ikka päris palju… 

Vahel tundub mulle koomiline, kui ülereguleeritud on kogu see lastega töötamise valdkond. Näiteks on väga rangelt dokumenteeritud, kes on volitatud isikud lapsele lasteaeda järgi minema. Lapsevanemad täidavad teatud lahtrid ära ja kui näiteks vanaaema on unustatud volitada, siis ilma kirjaliku avalduseta last ta kätte ei saa. Võimalik, et Eestis on asjad juba samamoodi, aga oma lapsepõlve meenutades on selline olukord ikka väga võõras. 

Mulle tundub, et Austraalia lapsed on natuke saamatud (või lapsevanemad tahavad neid näha saamatuna). Hea tava järgi näiteks 10-aastased lapsed üksi kuskile ei lähe. Pole küll seadust, mis seda keelaks, aga näiteks enamus koolidel on eeskiri, mille kohaselt on vaja volitada inimene, kes lapsed kooli toob ja neile hiljem järgi läheb. Pole siis ime, et 12-aastastel on lapsehoidjad, sest üksi nii pisikesi ju koju jätta ei saa. Mu kursaõde näiteks hoiab 9 ja 11-aastast õde-venda, läheb neile kooli järgi, siis jalutavad kolmekesi 10 minutit koju, siis ta teeb neile süüa, aitab õppida, mängib jne. Üldiselt arvatakse, et alla 12-aastased lapsed ei ole valmis ilma täiskasvanuteta olema. Kui ma oma kursaõdedele selle peale ütlesin, et ma hakkasin 5-aastaselt ise lasteaeda minema, siis arvati, et kasvasin üles imedemaal. 

Arutades oma sõbrannaga (kes oli Ameerikas lapsehoidja) mõningaid naljakaid seiku, selgus, et USAs on mitmed asjad samamoodi. Näiteks kõik, mis puudutab hügieeni ja ohutust, on esmatähtsad (ka tema õppis esimese asjana õiget kätepesu). Ma ei vaidle muidugi üldse vastu, et laste puhul peab kõik olema alati võimalikult turvaline ja vahel on keeruline märgata iga väikest ohuallikat. Seetõttu viidi meid oma kursusega Kidsafe'i ekskursioonile, et ennast asjaga paremini kurssi viia: 

Nädalane vaheaeg on ideaalne aeg õppida lastelaule. Kuigi koolis on laulmist palju ja neljapäeviti teeme seda lausa koos lastega, on siiski tükk tegemist, et kõik kohustuslikud lood pähe jääks. Kui ma üks õhtu beebide karaoke kodulehe lahti võtsin ja harjutama hakkasin, tahtis Heikki mind esimese hooga võimalikult kaugele maja teise otsa saata, lõpuks aga sai nende lugude saatel palju nalja!

Järgmisel nädalal lähen jälle kooli ja uus vaheaeg algab juba detsembrist. Märkamatult ruttu sai juba ka esimene aine läbi, mille raames õppisime teemakohast seadusandlust, laste õigusi, eetilist käitumist lastega jne. Eksami asemel oli meil kahest osast koosnev hindamine, lisaks grupitööd ja küsimustele vastamine. Hindeid või punkte kusjuures enamasti ei panda, kui kõik on nõuetele vastav saad met standard ja kui midagi on puudu või valesti not met standard. Viimasel juhul saab ühe korra uuesti proovida ja kui teist korda läbi kukud peab kogu aine uuesti läbima (ja juurde maksma). 

Ahjaa, hea uudis on see, et sain lõpuks peale pikka ootamist ka oma Working With Children Check’i kätte, nüüd olen ametlikult volitatud lastega tegelema!