Räägitakse küll, et kui kolid võõrale maale, kus räägitakse võõrast keelt, kipuvad need keeled mõne aja pärast sassi minema ja oma emakeel hakkab vaikselt ununema. Mõtled küll, et sinuga seda ei saa juhtuda, sest kodus räägid ju iga päev oma emakeelt ja loed ning kirjutad eesti keeles ja vahel kuulad isegi eesti muusikat. Kaks aastat läks aega, et tajuda, kuidas võõras keel võib hakata oma keelt häirivalt segama.

Mulle väga meeldivad mõlemad, nii eesti kui ka inglise keel. Alguses Austraaliasse tulles tundus kuidagi imelik näiteks Heikkiga omavahel inglise keeles rääkida. Aga kui seltskonnas on peale eestlaste ka teisi rahvusi, peaks minu arust ikka inglise keeles suhtlema. Mul on üldse mingi kiiks avalikult eesti keeles rääkimisega. Avalikes kohtades ma ei taha kunagi väga kõva häälega eesti keelt kasutada. Mitte et ma üldse kuskil väga avalikult kisamas käiks, aga kui näiteks inimesed üle poe oma emakeeles (siinkohal on mõeldud siis kõiki keeli peale meie riigikeele – inglise) midagi seletavad, siis tahaks küll kiirelt põgeneda. Muidugi mind ei häiri, kui räägitakse viisakalt omavahel, aga tihtipeale peab sellistest võõrkeelsetest vestlustest kohustuslikus korras osa saama terve auditoorium.

Eestis võib vist pigem vastupidist situatsiooni kohata. Eestlaste jaoks on inglise keel lausa nii popp, et noored ja moodsad üritavad igal võimalikul ja võimatul viisil eesti keelt inglise keelega miksida. Ma ei saa aru, miks näiteks kaks eestlast Facebook’is peaksid inglise keeles mõtteid vahetama? Miks kõiksugu sõnu peab väänama inglisepärasteks? Mul on endal ka Facebook’is tuttavaid, kelle kaugeim välisreis on toimunud lapsepõlves Riia vanalinna ja kelle kogu sõprusringkond koosneb põlistest eestlastest, kuid kes sellest hoolimata viskavad igal hommikul vigaseid inglise keelseid tervitustekste oma soomeugrilastest sõpradele.

Minu jaoks on eesti keel püha. Põhikoolis oli mul õnn õppida väga vinge õpetaja Carmen Lutsu käe all, tänu kellele see eesti keele pisik minus siiani alles on. Olen pool elu unistanud eesti keele ja kirjanduse õppimisest ja kuigi suure tõenäosusega see unistus mitte kunagi ei täitu, siis austan eesti keelt alati ja igas maailma nurgas. Ma üritan võimalikult palju neid kahte keelt eraldada, et kasutada korraga ikka ainult eesti keelt või inglise keelt.

Aga ma tunnen, et hakkan oma ilusat eesti keelt kaotama. Mida aeg edasi, seda kergem on end inglise keeles väljendada, seda keerulisem on meelde tuletada spetsiifilisemaid eestikeelseid sõnu või väljendeid, blogi kirjutamisest ma üldse ei räägigi… Olen tähele pannud, et väga paljusid sõnu me omavahel eesti keelt rääkides enam ei tõlgi. Kui ma räägin oma koolipäevast, siis enamasti seletan inglise keeles või miksin kahest keelest kokku. Ma olen hakanud eesti kõnekeeles väga palju vigu tegema ja kirjutades olen nii aeglane…

Kusjuures ma ei ütleks, et see protsess liiguks võrdselt inglise keele kasuks. Kindlasti areneb mu inglise keel iga päev, aga samas mida rohkem ma seda keelt oskan, seda rohkem ma tunnen, et nii palju oleks veel õppida. Ja isegi kui aastate pärast võin oma inglise keele oskuse üle uhke olla, siis teatav keeletaju ei teki nii lihtsalt ja aktsendist pole ka pääsu.

Vanasti lugesin ma enamasti eestikeelseid raamatuid ja vahel ingliskeelseid, nüüd kipub olema pigem vastupidi. Järjekorras ootavad uued ja huvitavad inglise keelsed raamatud, mida on järjest raskem eestikeelsete vastu vahetada. Ma ei kujuta ette, kuidas säilitavad oma keelt need eestlased, kes elavad koos võõramaalastega ja kes igapäevaselt eesti keelega kokku ei puutu. 

Kui ma peaksingi jääma inglisekeelsesse riiki elama ja kunagi lapsed saama, siis olen alati tahtnud, et minu lapsed jääksid eesti keelt rääkima. Olen endale aru andnud, et see ei ole inglise keelses keskkonnas väga lihtne, kuid olen valmis selle nimel pingutama. Kindlasti meie pere eesti keel oleks üsna vananenud ja paljusid keeleuuendusi oleks raske omaks võtta, aga suhtlustasandil eesti keele valdamine oleks siiski põhimõtteline samm.

Olen mõelnud, et nii palju peaks ikka järjepidavust olema, et elu jooksul kõik viis Tammsaare “Tõde ja õigust” läbi lugeda. Et noh, kui tunned, et eesti keel hakkab rooste minema, siis haarad aegumatu klassiku ja neelad need pikad lohisevad laused silmadega alla! Tammsaare lugemine on paras väljakutse, aga peab tunnistama, et sellised rasked raamatud mulle meeldivad. Saladuskatte all võib öelda, et üks “Tõde ja õigus” on mul juba Austraaliasse valmis lennutatud…