Reede hommikul kell 8.30 startis bussitäis rahvusvahelisi tudengeid Perth’ist Geraldtoni. Ühtekokku olid esindatud Brasiilia, Kolumbia, Indoneesia, Malaisia, Vietnam, Inglismaa, Poola ja Eesti. Õpilasi oli ka teistest Tafe campustest, nii et saime jälle endale palju uusi sõpru juurde! 

Kui me Geraldton’i jõudsime, siis oli delegatsioon juba bussijaamas vastas ja võttis tähtsaid külalisi (ehk meid) vastu. Suundusime otse Muuseumisse, saime natuke rohkem Geraldton’i ajaloo kohta teada ja tutvusime osade Apex Klubi liikmetega. Apex Klubi on austraaliapärane version Rotary Klubist, mille eesmärgiks on aidata kaasa ühiskonna/kogukonna arengule. Klubi liikmed korraldavad vabatahtlikult üritusi ja koosviibimisi, tegevusi lastele ja vähekindlustatud perekondadele jne. Geraldtoni Apex Klubi liikmed ja nende perekonnad (tegevliikmeid on kokku 6) on kõik omavahel suured sõbrad ka klubiväliselt. Palju on mitteametlikke liikmeid, kes näiteks vanaduse tõttu enam väga aktiivselt osa ei võta, kuid kes siiski aitavad klubi arengule kaasa.

Ükskõik, kuhu meil minek oli, koguaeg olid autod ukse ees ootamas, osa klubi liikmeid võtsid töölt varem vabaks, et saaksid meid mööda linna sõidutada. Kõik oli meie jaoks ammu juba organiseeritud, tundsime end nagu tõeliselt tähtsad väliskülalised. 

Oma perega kohtusime alles õhtupoole kui meil oli ette nähtud Mälestusmärgi juures väike piknik päikseloojangu eel. Tundsime oma pere kohe ära ja saime esmamuljest juba aru, et meil on väga vedanud nendega. Kate (16), Emma (13) ja Claire (11) olid siis tinglikult meie õed selleks nädalavahetuseks. Keegi ei võõrastanud ja meid võeti kergesti omaks. Mõtled küll, et kuidas sa kellegi võhivõõraga niimoodi need kolm päeva koos elad, aga tegelikult sujus kõik väga lihtsalt.

Selgus, et tüdrukud valisid minu ja Adrianna välja vanuse ja päritolumaa tõttu. Kuigi nad on sellise programmi raames peaaegu kümme aastat rahvusvahelisi tudengeid vastu võtnud, siis polnud varem keegi Poolast või Eestist nende juures peatunud. Tüdrukud polnud Eestist kuulnudki ja suundusid kohe googeldama, et minu saabudes oleks pilt ikka selge. Kuigi Bruce ja Lisa teadsid meie riigi olemasolust, siis ega peale nime Estonia muud neil esialgu pähe ei tulnudki. 

Kui me küsisime oma pere käest, miks nad seda korraldavad, siis selgus, et nende jaoks on põnev õppida erinevaid kultuure tundma ja isegi kui nad ei jõua igale poole reisida, siis saavad nad läbi sellise rahvusvahelise nädalavahetuse kohtuda inimestega üle maailma. Tundus, et pereisa Bruce on väga huvitatud Euroopa ajaloost, neil on tuttavaid väga erinevates riikides ja nende lapsed on vaimustatud jaapani keele õpingutest. Näis, et seal peres kasvavad maailmakodanikud, mitte lihtsalt austraallased.

Esimesel õhtul korraldasime BBQ. Kui midagi üldse saab nimetada Austraalia kultuuriks, siis on see kindlasti barbeque ehk barby ehk grillimine. Kohalikud naeravad ise ka, et Austraalia on täiesti kultuuritu maa, millel puudub rahvusköök ja huvitavad traditsioonid. No grillimine on neil küll nagu rahvussport, millest ei saa mingil tingimusel ilma jääda. Niisiis ootas meid ees lookas laud, liha särises tulel ja kõigil oli aega üksteist tundma õppida ja muljeid vahetada.




Mitu korda kuulsin kellegi teise juttu pealt, kuidas arutati, mis maa see Eesti ikka on ja ei tea, milline see eestlane välja näeb. Nii palju kui nendega lobisesin, siis ükski pere polnud eestlasega varem kohtunud ja seega olid nad väga uudishimulikud minu suhtes. Muidugi oli neile huvitav kuulda, miks meile Austraalias meeldib ja millega oli raske harjuda.

 Kõik need Apex Klubi liikmed ja nende perekonnad on lausa võrratud inimesed! Väga külalislahked ja soojad inimesed, kes tekitavad sinus kohe väga koduse tunde. Ma ei tea, kas nad õppisid enne meie saabumist nimed lihtsalt pähe või kuidas neil esimesest silmapilgust kõik meelde jäi. Me ei olnud lihtsalt järjekordsed tudengid Perth’ist, meil kõigil oli oma lugu, mis neid tõesti huvitas. Ma olen ka varem siin seda tähele pannud – austraallased lähenevad sulle väga individuaalselt ja võtavad sind kergesti omaks.

Aga no olgem ausad, inimesed, kes oma vabast ajast selliseid asju aastast aastasse korraldavad, ei saagi päris tavalised olla. Mul tulevad neid vaadates meelde ameerika filmid, kus võhivõõrad saavad hetkega omaks ja keegi ei käitu sealjuures kohmakalt. Varem ma vaatasin neid filme ikka natuke muiates, et jajah, päris elus päris inimesed nii küll ei käitu. Tuleb välja, et mõnikord õnnestub selliseid inimesi tõesti oma silmaga ka kohata.