Saage tuttavaks: türklane Alex, jaapanlane Mieko ja eestlane Ketlin. Kõik kolm on juhtumisi sattunud ühes vahetuses Perth’i südalinna pisikesse kohvikusse tööle. Vahel liitub nendega ka austraallasest boss ehk kohviku omanik Paul, aga enamasti toimetavad Alex, Mieko ja Ketlin kolmekesi.

Alex on umbes 30-aastane Türgist pärit mees, kes 8 aastat tagasi tuli Austraaliasse raamatupidamist õppima ja kolis venna eeskujul Sydney’sse. Nüüdseks on Alex Sydney jäädavalt Perth’i vastu vahetanud, sest Sydney olevat tema jaoks liiga busy (kiire elutempoga). Raamatupidamise asemel töötab Alex hoopis baristana ehk vihub kohvi teha.

Mieko on 34-aastane Jaapanis sündinud naine, kes 4 aastat tagasi abiellus endast üksteist aastat vanema Austraalia mehega. Abielusõrmust ta põhimõtteliselt ei kanna ja lapsi ei kavatse ta kunagi sünnitada. Tema unistus on palju raha teenida ja selle eest mööda ilma reisida.

Nii Mieko kui ka Alex elaksid parema meelega oma kodumaal, mida nad külastavad vähemalt kord aastas. Olen küll küsinud, aga pole siiani aru saanud, kas neile midagi siin Austraalias üldse meeldib ka…

Veel töötab meil seal umbes minuvanune kokapoiss Kolumbiast ja võileivameister Indiast. Kõik on väga sõbralikud ja rõõmsameelsed! Kuigi käin juba teist nädalat tööl, siis kokkadega oleme saanud üsna vähe rääkida. Kohviku omanik on koguaeg kohal ja jagab järjest uusi ülesandeid ning muidugi ei kuulu lobisemine nende hulka.

Mina ja Mieko oleme klienditeenindajad, nö ettekandjaid meil seal ei olegi, nii et töö on väga lihtne. Klient lihtsalt tellib leti ääres oma kohvid või karastusjoogid ja muffinid/wrapid/salatid/koogid/pastad/pitsaviilud/võileivad vms. Alguses tundus suht keeruline pealtnäha ühesugustel võileibadel või wrapidel vahet teha, aga nüüd on mul juba päris terane silm nende peale :D

Tegemist on täiesti uue kohvikuga, mis avati esmakordselt eelmisel teisipäeval. Tegelikult peaks töötajaid olema palju rohkem, aga kuna kliente on olnud oodatust vähem, siis boss pigem rabab ise. Praegu on mul väga vedanud, et ta just minule töötunde annab! Kuna kõik on meil seal alles nii lahtine (isegi lahtiolekuajad:D), siis kõik elavadki päev korraga, eks näis, kui edukalt meie kohvikul läheb.

Mõtlesin küll kohvikus meist pilti teha, aga kuna see jäi tegemata, siis peate esialgu lihtsalt minuga leppima:

Kõige rohkem meeldib mulle selle töö puhul, et tööaeg on enamasti hommikune ning kohvik asub minu jaoks väga mõnusas kohas. Tööle jõuan u 20 minutiga! Mõningate mööndustega võib ka töökaaslastega rahul olla, ülemusi on õnneks ainult üks ja temagi tundub päris mõistlik mees.

Alguses paistis Mieko’ga koos töötamine mulle kusjuures päris keeruline. Ta on väga rahutu naine, tahab koguaeg midagi teha, näiteks ka neid asju, mida tegelikult mina peaksin tegema. Tema inglise keelega harjumine võtab paar päeva aega, tema temperamendiga harjumine nõuab vähemalt nädala.

Maailma asjadest arutamine sujub meil paremini Alexiga. Näiteks olen teada saanud, et Alexile meeldivad vene naised, kuigi ta peab neid veidi ninakaks. Kaksteist aastat tagasi külastas Alex Moskvat ja räägib veel tänaseni, et Venemaast on tal kustumatud mälestused. Kui ta mind esmakordselt nägi, arvas kohe, et olen Ida-Euroopast pärit:D

Nagu varasemalt kirjutanud olen, siis ei tasu siinsetes töökohtades kunagi 100% kindel olla. Praegu kõik sujub ja olen enam-vähem rahul, kuigi esimesteks nädalateks ei lubata meile eriti palju töötunde. Eks näis, kui hästi meie türgi-jaapani-eesti tiim hakkama saab!