Mhmh, täpselt nii ongi. Viimasel ajal muidugi on juhtunud hoopis
see, et mitte keegi siia blogisse ei kirjuta, üllatus-üllatus, eks. Ma ei
tahaks üldse seda rada minna ja seletada, kuidas kogu-aeg-on-nii-kiire, aga
miskipärast on viimased nädalad/kuud kuidagi pisut tempokamateks osutunud
tõesti.
Üks põhjus on kindlasti meie kolimine. Jube lihtsalt, kui palju asju
meil nende viimaste aastate jooksul kogunenud on. Vedas, et kogu kraam trucki
üldse ära mahtus! Nagu varasemalt maininud olen, siis siin kõik muretsevad
rendimajja oma mööbli ja kui vaja ühest kohast teise kolida, siis ikka kogu
kaasavaraga.
Uus maja on meil palju rahulikumal tänaval, mis meile kohe eriti
meeldib! Võrreldes eelmise koduga on see ka suurem ja privaatsem, kuid maja ise
on vanem. Kõige uhkem selle kodu juures on aed! Meie krunt on 700m² ehk siis Austraalia mõistes on
tegemist väga suure aiaga.
See on meie esimene kodu jõe
lõunakaldal. Mõningatest sõpradest elame nüüd palju kaugemal, aga enamusele
kolisime palju lähemale. Heikkile sobib see piirkond ka paremini ja mina
muutsin oma töökoha lihtsalt kodule lähemale. Kooli on mul siit küll poole
rohkem maad (22km eelmise 10km asemel), aga see ei olekski nii hull, kui ma ei
peaks hommikuti tipptunni ajal liiklema. Seetõttu pean nüüd kaks korda nädalas
kooli poole startima täpselt tund aega varem, sest kella 8 paiku on meie
freeway’l täielik hullumaja!
Just paar päeva tagasi arutasime
omavahel, et see on üks neid asju, millega on olnud siin raske harjuda. Kogu
elu Eestis elades ei puutu ummikutega eriti kokku, aga Perth oma kiire
rahvastumisega on täielik ummikute paradiis! Pole ka väga sellist varianti, et
jätad auto koju ja kasutad ühistransporti, sest sellisel juhul kuluks mul kooli
saamiseks umbes 1,5h ja peaksin kasutama nelja erinevat bussi/rongi.
Aga minu jaoks see asi nii hull
hetkel ei ole, sest loengud on mul ainult kaks korda nädalas. Ülejäänud aja
veedan praktikal, millest on mul nii palju kirjutada, et selleks peab vist mingi
vaba õhtupooliku reserveerima.
Kui nüüd veel üleüldisest
meeleolust natuke rääkida, siis ega tuju küll väga rõõmus ei ole, kui teist
(või kolmandat?) nädalat järjest on õues ainult ladistanud, paar päeva tagasi möllas siin kuskil
Perth’is tornaado ja õues on selline torm, et aiamööbel tahab ära lennata. Ma
loodan, et see jutt teisel pool maakera palju hullemate ilmastikuoludega kokku
puutuvate eestlaste jaoks kuidagi üleolev ei tundu, aga no tõesti, minuarust on
siin ka kevadväsimus täiesti olemas ja sel aastal vaevlen ma selle “haiguse”
käes kuidagi eriti raskelt.
Nüüd polegi muud, kui kibekiirelt
uuesti kirjutama hakata, sest juhtunud on päris palju ja teada on, et mõned
toredad uudised on ka teel. Kirjutamiseni!
Vahepeal võite meie uue kodu pilte vaadata:
 |
| Hea rahulik tänav ja palju ruumi |
 |
| Uksest sisse astudes leiate end kohe elutoast |
 |
| Köök |
 |
| ...ja natuke teise nurga alt |
 |
| Magamistuba |
 |
| Study ehk siis nö kodukontor |
3 kommentaari
Kuidas te sellel kivipõrandal käite - kas ainult sokkides/sussides? Me siin käime paljajalu ja nii häirib see külm kivipõrand, et tahakski teada, kuidas teised sellega elavad.
ReplyDeleteEga see tegelikult meile ka ei meeldi, aga kuskilt pidi järelandmisi tegema.. Teate ju isegi, kui keeruline see rentimine siin on. Minul on see koguaeg külmetavate jalgade-käte häda ka veel, nii et ega ma ilma sussideta ei käi naljalt suvel ka. Samas minuarust sellega harjub ajapikku.. alguses mõtlesime ka suure vaiba osta, aga nüüd viskasime selle mõtte peast. Oleks oma maja, siis kindlasti kivipõrandat ei tahaks!
ReplyDeletePean ka siis sussid ostma :)
ReplyDelete