Saage tuttavaks – meie pisike ponts Murphy,
kes saabus meie koju eile ja keda me juba palavalt armastame!
Me oleme viimase aasta jooksul üsna tõsiselt kaalunud koera võtmist.
Vahepeal otsustasime, et veel ei taha, aga kuna oleme päris palju saanud
sõbranna koeraga harjutada, siis leidsime, et neljajalgne sõber oleks täitsa
teretulnud. Võib öelda, et uut maja otsides oli see suur aed üsna teadlik
valik.
Murphy on kaheksa nädalat vana labradori retriiver. Labradori
retriiverid on veelinnukoerad, kes otsivad roostikust
ja veest lastud linde ja toovad saagi peremehele kätte. Neid kasutatakse ka
haavatud ulukite otsimisel, narkokoertena, pommikoertena, pimedate juhtkoerena,
teraapiakoertena jne. See on ka üks põhjus, miks just labradori tahtsime – neid
on võrdlemisi kerge treenida.
Öeldakse, et tegemist on sõbraliku, intelligentse (kuigi
minu arvates ongi koer üks tark loom, tõust olenemata), terase ja sõnakuuleliku
tõuga. Üks põhjus, miks neid on kerge
õpetada, on nende suur soov inimesele meeldida. Teoreetiliselt peaks labradorid
oma leebe loomuse tõttu lastega hästi läbi saama.
Labradori retriivereid on kolme värvi: must, kollane ja
šokolaadpruun. Kõige kallimad on muideks need viimased, aga värvi suhtes ei
tekkinud meil üldse küsimustki, sest kindel soov oli algusest peale just
kollane karvapall.
Sõelale jäigi meil ainult kaks tõugu – labrador ja
rottweiler. Heikkil oli lapsepõlves väga truu ja ustav rottweilerisõber,
kellest ma olen nii palju kuulnud, et vahel unustan ära, et minul ei
õnnestunudki temaga kohtuda. Rottweileri puhul meeldis meile kindlasti see, et
temaga oleks turvaline. Lõpuks siiski otsustasime, et Labrador on see koer, kes
meie majja tuleb.
Labradori retriiver on üks populaarsemaid koeratõugusid
maailmas. Hetkel on nad Austraalias auväärsel teisel kohal. Võib-olla see
selgitab, miks oli meil seda pisikest nii raske leida. Meil oli üsna kindlalt
paigas, et tahame kollast isast ja paberitega kutsikat. Selleks, et WAst
sellistele tingimustele vastavat koera saada, oleks pidanud vähemalt pool
aastat ootama ja ka siis poleks miskit kindlat olnud. Mitmed inimesed on
ootenimekirjas veel sündimata kutsikatele! Täiesti lootusetu.
Niisiis on meie ponts pärit hoopis NSWst! Alguses oli
sellise mõttega raske harjuda.. et koera peab ostma teisest Austraalia otsast.
See oleks umbes sama, kui Eestis elades ostaks koera näiteks Portugalist
(4000km). Natuke uurimistööd selgitas, et see on siin täiesti tavaline. Koerade
lennutamiseks on eraldi firmad ja paljud aretajad kasutavad nende teenuseid
regulaarselt.
Muidugi oleks võinud siitsamast ka ilma paberiteta kutsika
osta, eks siin lähevad inimeste arvamused kindlasti lahku. Meie leidsime, et
registreeritud aretajad on lihtsalt usaldusväärsemad ja teiseks on hinnavahe
üsna väike. Paberiteta koerte eest küsitakse tavaliselt $900 ja paberitega
$1200-1400. Inimesed, kellest on saanud registreeritud aretajad, on pühendunud
loomapidajad. Enamasti käivad nad oma koertega näitustel, loomi on treenitud ja
õpetatud. Pabereid on võimalik saada ainult neile koertele, kes on füüsiliselt
terved, st igasuguste haiguste risk on minimaliseeritud. Meie jaoks oligi see
kõige olulisem põhjus.
Aga meie pontsist näitusekoera nüüd kindlasti ei saa. Pigem
selline lahe sell, kellega suvel pikad rannapäevad ette võtta või kellega ümber
järve jooksule minna. Äkki õpetame veel mõne triki ka talle selgeks :)
4 kommentaari
Väga armas, meil oli Eestis must retriiver. Kahjuks pidi ta maha jääma, aga õnneks sai väga hea uue kodu. Edu uue pereliikmega!
ReplyDeleteHehe, meil on pruun versioon samast koerast, paras peavalu kui nad ikka vaikesed on, kodanik naris labi meil praktiliselt koik mida narida andis tagaaias. Ainuke mis narimata jai oli BBQ
ReplyDeleteKui saladus pole, kus kodanikud SOR elavad? ise elan perega Willettonis ja taitsa monus oleks vahest eesti keelt praktiseerida (endal see voimalus puudub, kuna kaasa australlanna)
Meil on siis vist vedanud, sest ta pole midagi ära hävitanud.. Ahjaa, köögitoolidele jõudis hambad sisse lüüa, aga sellega asi ka lõpes. Kui vana teie koer on?
DeleteWilletton ei ole meist eriti kaugel, me elame Bibra Lakes. Jah, eesti keelt saaks meiega praktiseerida küll, võite kirjutada meile:
ketlin87@live.com
Hehe, nuud on ca 3'ne seega natuke maha rahunenud aga veidi seda kutsika mentaliteeti on ikka. Huvitav, huvitav tootan ise Bibra Lakes hehe. EKs kunagi voiks miskise kohtumise orgunnida jah, teil seal monus Bibra Lake reserve :)
ReplyDelete