Võib-olla on mõnel lugejal tekkinud küsimus, et mida ma üldse siin
igapäevaselt teen ja mida ma jälle õpin. Tõesti, mu uus kursus algas juba juulis ja ma
polegi oma muljeid veel sellest teiega jaganud.
Olgu siis uuesti öeldud, et õpin Education Assistant’iks. Eesti
keeles võib selle kohta öelda abiõpetaja, aga tähenduselt on see pisut erinev.
Nagu ma aru olen saanud, siis Eestis töötavad abiõpetajad reeglina
erivajadustega lastega (parandage mind kui eksin). Kursus, mille mina
detsembris lõpetan, valmistab ette töötama täiesti tavalistes põhikoolides ja
selleks, et töötada erivajadustega laste keskkonnas, tuleks lisaks veel üks
teine kursus läbi teha.
Niisiis kõige lihtsamalt öeldes olen mina õpetaja assistent. Kui
vaja, valmistan ette/koostan tunnitööks vajalikke materjale, abistan
aeglasemaid või lisatähelepanu vajavaid lapsi, viin läbi väikseid grupitöid,
kontrollin õpilaste töid või testin nende teadmisi. Kuna palju on ka
erivajadustega lapsi (näiteks autistid, ADHD), siis tihtipeale möödub enamus
päevast ka ainult ühe lapsega töötades.
Ma ei ole väga hästi kursis ja googeldades ka midagi usaldusväärset
ei leidnud, aga nagu ma aru olen saanud, siis sellisel kujul abiõpetajaid
Eestis üldse pole. Ja noh, kust nad ka tulla saaks, kui isegi õpetajatele ei
jätku raha. Aga siin on Education Assistant/Teacher Assistant igas koolis
olemas. Minu koolis, kus praktikal olen, on neid kohe kuidagi päris palju.
Muide, hetkel on meie haridusvaldkonnas väga ärevad ajad. Alles
neljapäeval katkestasid tuhanded õpetajad töö ja 200 000 last said vaba
hommikupooliku, sest toimus suurejooneline streik. Põhjuseks muidugi laiaulatuslikud
eelarvekärped. Arvatavasti ei jää see viimaseks haridusvaldkonna
meeleavalduseks, aga hetkel see mind kui õpilast ei puuduta.
Praktikakohaks on mul selline päris raske kool. Väga palju on
sotsiaalselt probleemseid perekondi, majandusraskustes vaevlevaid peresid ja
aborigeenilapsi. Ärge saage valesti aru, ma armastan aborigeenidega töötamist,
aga nendega lihtsalt on päris palju lisatööd. Näiteks puuduvad nad väga sageli
ja seetõttu jäävad teistest maha. Nende vanemad ei oska tihtipeale neid ka
järgi aidata, sest pole ka ise koolis (korralikult) käinud. Aga mulle väga
meeldivad kõik need väljakutsed nende võrratute lastega, kellest mitmetel pole
elus lihtsalt üldse vedanud.
Te ei kujuta ette, milline hirm mul naha vahel oli enne esimest
praktikapäeva! Ikkagi see tunne, et inglise keel pole sinu emakeel ja formaalse
hariduse puhul on ju päris elementaarne, et nõutakse perfektset inglise keelt.
Kohe kindlasti on kogu see kursus olnud oma mugavustsoonist välja astumine. Kui
minu eelmine kursus oli natuke igav ja liiga lihtne, siis praegune on juba
inglise keele mõttes palju keerulisem.
Aga olen iseenda kohta õppinud, et kõik, absoluutselt KÕIK on
võimalik! Ma ei kujuta ette, mis näoga mulle minu enda kunagised õpetajad otsa
vaataks, kui ma neile teataks, et ma õpetan Austraalias kolmanda klassi õpilasi!
Olgu öeldud, et ma ei olnud ise üldse väga eeskujuline ja tubli õpilane. Aga täna
õpetan ma inglise keeles lugema, kirjutama ja arvutama. Ei pea vist rohkem
ütlema kui uhke ma iseenda üle olen.
Olgu see väike eeskuju ja mõttekoht neile, kes arvavad, et elus on
võimatuid asju ja kes usuvad, et kui lapsele koolilõpu tunnistusega kiituskirju
kaasa ei anta, siis ei saa temast ka tulevikus midagi asjalikku. Jah, ma olen
täna küll tagasihoidlik abiõpetaja, aga kõik need eneseületused on mulle
õpetanud, et ma saan kõigega hakkama. Unistama peabki suurelt!
2 kommentaari
Täpselt minu mõte, unistama peabki suurelt ja tuleb alati püüelda oma unistuste poole! Ilma kiituskirjata võib tulevikus olla edukam, kui need, kes kiituskirjaga lõpetanud! Oluline on see tahtejõud, mis paneb sind läbi tule ja vee liikuma, et oma unistustele lähemale jõuda!
ReplyDeleteVahva on Sinu, oma lapsepõlve sõbranna, seiklustest ja eneseotsingutest lugeda. Tubli oled :) Stella
Aitäh, et sa ikka alati oma mõtteid jagad, mitte ei hoia neid endale:) Nii hea meel, et oled selle blogi enda jaoks avastanud!
Delete