Olen päevade viisi seda sissekannet edasi lükanud. Mõttes olen kõik juba kirja pannud, aga arvutiekraani ette pole jõudnud. Mõnel hetkel olen otsustanud, et sellisest asjadest ei olegi vaja kirjutada ja teisel hetkel tahaks vihast kõik välja öelda. Eks asi selles ongi, et halvast ja negatiivsest kirjutamine on ikka raskem kui rõõmsatest seikadest. Samas lubasin iseendale, et aususe huvides tuleb siia blogisse ka ebameeldivatel teemadel sissekandeid.

Pillerkaar Segasummasuvilas

Ma ütlen kohe välja – see elu on siin täiesti ebanormaalne meie jaoks! Me pole vist veel varem end siin Austraalias nii kehvasti tundnud! Kui alguses tundus meie boss Mario väga tore ja sõbralik mees, siis nüüdseks oleme sellest itaaliapärasest temperamendist ja edevusest nii väsinud! Kuigi ülemusena on ta tore ja hoolitsev, siis peale tööpäeva tahaks enda järel ikkagi ukse kinni panna ja omaette olla. Ega ilmaasjata ei ole teada tõde, et tööelu ja isiklik elu tasub alati lahus hoida. Siin elades on aga see probleem, et elatakse üksteise kukil täielikus segasummasuvilas! Juba alguses ei suutnud me mõista, kuidas pererahvas tahab aastast-aastasse pm täiesti võõraste inimestega peaaegu ühe katuse all elada! Kuigi maad ja ruumi on palju, siis ehitatakse töötajate maja ja näiteks shed ikka kohe oma maja kõrvale! Kui keegi meil siin kommunis näiteks köhib, siis reeglina kuulevad sellest kõik elanikud.

Kogu see ühiselu viib paratamatult selleni, et üksteise tegemised või tegemata jätmised kipuvad häirima. Nii juhtubki, et vannitoa põrandalt leiab omanikuta aluspesu, kraanikaussi upub hiigelhunnik musti nõusid, kuivav pesu eksib nöörilt ja vähemalt paar ööd nädalas peab keegi (loe: meie!) magama kõrvatroppidega! Meie farm on nädalavahetustel nagu läbikäiguhoov külajoodikutele, kes end tihti siia „unustavad“, nii et kodurahu mõistet meil siin ei kehti! Kõigi pummelungide autor on muidugi peremees ehk meie boss ise, keda me vaikselt juba vihkama hakkame! Ühe korra on juhtunud isegi, et peo pöördelised muutused viivad Mario edasi sõprade juurde pidutsema ning tagajärjeks alustame meie hommikul oma tööpäeva ilma bossita, sest ta on teadmata kadunud ja IKKA VEEL JOOB KUSKIL!


Sõida purjus peaga!

Tundub, et just selline loosung kehtib meil siinkandis! Keegi isegi ei aruta, kas võiks ikka rooli istuda, kui juba mitu liitrit õlut on ära joodud ja samm sassis! Sellist asja näeme küll esmakordselt, me kumbki pole varasemalt sellises seltskonnas viibinud! Esimene šokk oli see, kui Mario pakkis kenasti oma lapsed, iiri kuti ja meid autosse, olles ise parajalt purjus! Nüüdseks oleme aru saanud, et nii kaua kuni tal silmad veel lahti püsivad ja rooli üles leiab, saab sõita küll! Samamoodi on joogisena sõitnud nii perenaine kui ka teised pidulised! Ainult meie oleme siin järjekordselt nagu kaks friiki, kes lepivad kokku kumb on kaine autojuht:D

Ma ei talu silmaotsaski joogisena sõitmist, kuid praegu näeme seda pea igapäevaselt, sest mõni mees joob siin kindlasti õlut rohkem kui näiteks vett! Täielik ime, et tööl veel õlut ei jooda, kuigi usun, et see on vaid aja küsimus. Muide – poes käiakse oma õllevarusid täiendamas ikka kastide kaupa, väiksemad kogused ei tule kõne allagi! Viimase aja kogemuste põhjal võib öelda, et õlle seltsis inimesed siin lausa loomastuvad! Polegi näinud, et keegi siin või Red Cliffs’i hostelis jooks lihtsalt lõõgastuseks paar õlut, pigem käib kestvusmaraton ja võidumees on see, kes joob end Marsile! Ma arvan, et nad on võtnud enda ülesandeks juua Austraalia õllest lihtsalt tühjaks!

Parimad sõbrannad – iiri plikad!

Jah, mul on maailma „parimad“ uued sõbrannad! Nad on meid juba nii vihale ajanud, et varsti me ei kavatsegi enam viisakad olla ja ütleme neile vist otse välja, mis tundeid nad meis tekitavad! Kõige rohkem häirib mind nende töötaktika. Kui me peame alustama näiteks kell 6.30, siis see tähendab seda, et mina üksi alustan 6.30 ja nemad siis liituvad umbes 10-15min hiljem! Jah, nii toorelt lasevadki üle! Õigupoolest alustavad ka siis ainult osa mimme tööd, sest vahetustega käivad nad siis veel hambaid pesemas, söömas, suitsetamas, kööki koristamas vms. Kusjuures paberite järgi peaksime olema tööl lausa 5min varem, et kõik ikka õigel ajal alustaksid:D

Teiseks on nad täielikud rokakollid! Ma ei saa aru, kuidas me siin ainult räpaseid inimesi kohtame!? Viimased paar päeva me ühiskööki süüa tegema minna ei ole saanud, sest kaks kraanikaussi on pilgeni nõusid täis ehk siis kraanist vett võtta ei saa:D Ma ükskord nägin, kuidas iirlased nõusid pesid, appi! Lapiga lasti nõud lohakalt üle ja pandi seejärel seebisena kuivama! Jah, ei mingit nõudepesuvahendi maha loputamist! Kuigi meil on siin igal pool sildid, et hoidke puhtust, siis reaalsuses on sellise sildi panek puhas paberi raiskamine. Vannitoa rokatamisest ma ei taha üldse rääkida, nagu sõda käib sealt pidevalt üle! Noh, aga millal nad saaksidki koristada, kui kohe peale tööpäeva lõppu käib võidujooks õllepudeli järele!

Easygoing ja „hardgoing“

Olen kuulnud tagasisidet, et virisen liiga palju ja pole piisavalt easygoing! Jah, võtmesõna ongi easygoing ehk siis peaks olema hästi vabameelne, muretu, suhtumisega kõik inimesed on nii ilusad ja head! Mida rohkem sa easygoing oled, seda kergem on sul siin Austraalia farmides ja hosteli-hurtsikutes hakkama saada. Seda kergem on sul leppida miljoni üle ilma pärit „veidrikuga“. Lisaks omalt poolt, et parem on, kui sa hügieenist midagi ei arva ja oled nagu üleskeeratud hüpiknukk, kes iial ei väsi ja kes ei vaja iial aega iseendale. Loomulikult on sinu lemmikjook (või lausa ainus jook, mida tarbid?) just õlu ja seda kogustes kast päevas. Pole siis ime, et need easygoing-inimesed on siin paljad nagu püksinööbid, kuigi võiks elada väga hästi ja koguda palju raha.

Meie ei ole nii easygoing ja sellepärast ka viriseme. Võiks isegi öelda, et me oleme pigem hardgoing!:D Meie ei sõitnud teisele poole maakera, et 24/7 purjus olla ja kogu raske vaevaga teenitud raha maha juua. Me ei sõitnud siia selleks, et suhelda inimestega, kes on meist valgusaastate kaugusel eesmärgiga midagigi head neist leida. Kui ei sobi, siis ei sobi! Muidugi on meil sellevõrra keerulisem, sest meid häirivad näiteks pesemata nõud ja toidukraam, mis külmikus jalad alla võtab. Jah, jälle läheb siin toitu kaduma, kuigi töölisi peale meie on vaid viis. Üleüldse võib sellise elukorralduse puhul avastada pea igapäevaselt uusi pisiasju, mida on võõraste juures nii raske aktsepteerida.



Naljakas, et kogu meie probleemide taga seisab kas otseselt või kaudselt ikka see neetud õlu!:D Praegu oleme olukorras, kus pole muud, kui lihtsalt ära kannatada ja lohutada end teadmisega, et me ei pea peale seda farmitööd neid inimesi eeldatavasti enam mitte iial nägema. Sellest hoolimata on nii raske igapäevaselt nii elada kui ka töötada koos töllakatega, kelle seltskonnas tunneme end kui võõrkehad.