Mmm kui magus võib olla viinamarjakorjaja või –pakkija töö! Need marjad, mis ise nopitud või pakitud, maitsevad kindlasti kõige paremini ja noh olgem ausad – süües möödub ka tööpäev kiiremini!

Igal hommikul kell 6 käärib Heikki põllul käised üles ja korjab kobarate viisi viinamarju. Korjajaid on põllul vaid kolm: Heikki, iiri kutt Shane ja meie farmeri Mario vend Dino. Mina koos nelja iiri plikaga alustan tööpäeva u tund hiljem ning meie ülesanne on marjad shedis puhastada ja pakkida. Iga kobar tuleb plekilistest või mädanenud marjadest puhastada ning suuruse järgi sorteerida. Shedis on meil suur ümmargune laud, mis käib ringi nagu loosiratas ning sinna tulebki pakkimiseks valmis olevad kobarad suuruse järgi asetada. Sedasi on pakkijatel lihtsam viinamarjad kastidesse panna. Päevas pakendavad meie nobedad näpud umbes 250-300 kasti ja igas kastis on 10kg viinamarju, mis lähevad otse Woolworth’i kaupluse lettidele.

Kuna korjamisega saavad kutid üsna kiiresti valmis, siis tulevad nemadki hiljem meile pakkimisse appi. Seekord on Heikkil natuke rohkem vedanud, sest tema tööpäevad on mitmekesisemad ja saab pidevalt erinevaid asju teha. Mina võtan hommikul laua ääres koha sisse ja seisan seal pm päeva lõpuni. Muidugi on meil vahepeal 15min „smoko“ (ehk paus) ja hiljem 45min lõuna, kuid kuna tööpäevad venivad reeglina vähemalt 10-tunnisteks, siis väsitab see seismine nii jalgu kui ka selga. Kas te kujutate ette kui üksluine võib olla 10h järjest kobarate viisi viinamarju puhastada?! Nagu käsitöö!

Kõige tipuks võib öelda, et kolleegidega pole meil jällegi (eriti just minul) üldse vedanud! Töötan koos nelja iiri plikaga, kellega ei paista mul midagi ühist olevat. Meie tööpäevad mööduvad haudvaikuses, sest keegi ei räägi midagi:D Mina olen nendega vaid paar korda pikemalt lobisenud, sest enamasti hoiavad nad väga omaette ja ega ma ei viitsi ka väga üksi punnitada.

Kui iirlastest juba juttu tuli, siis ei saa üle ega ümber iiri aktsendist. No appi, kuidas need iirlased seda keelt väänavad! Alguses oli neid naljakas kuulata, aga nüüd oleme harjunud ja õnneks pole neist raske aru saada. Tundub, et o-tähest on neil väga omamoodi arusaam, sest näiteks sõnad money, morning ja one kõlavad nende suust väga harjumatult.

Iiri kutt Shane on õnneks päris tore ja temaga me suhtlemegi kõige rohkem. Kõik iirlased on meist paar aastat nooremad, aga jutu poolest kohati nagu 16-aastased. Pidevalt jääb kõrvu üksteise üle trumpamine, kes ikka eile rohkem õlut jõi ja kes vähem joomingust mäletab. Nagu alaealised, kes salaja napsutavad ja kelle arvates on enda täis joomine „nii lahe“! Issand kui väsinud ma sellest õlle ümber käivast jutust olen! Kui need tüdrukud nägid, et ma ei hüppagi õllepudelit nähes lakke, siis ei jõudnud nad ära imestada ja pärisid kohe: „aga mida teie siis seal Eestis joote?“. No milleks peaks iga päev pudelite viisi õlut sisse kallama ja siis õllekõhuga ringi käima?!

Mõnes mõttes on kahju, et just need iirlased siin töötavad, mitte näiteks neli omavahel võõrast tüdrukut, sest siis oleks ka minul eeldatavasti kellegagi juttu ajada. Eks see ole kahe otsaga asi, sest me ei tulnud ju siia minule sõbrannasid otsima, samas uued inimesed ja tutvused oleks mõnus boonus. Üldsegi mulle tundub, et seltskonnaga meil siin Austraalias eriti ei vea, sest ka melonipõllul juhtusid töötama just sellised inimesed, kellega vabal ajal väga ei suhtleks. Praeguseks võib öelda, et kõige toredamad kolleegid olid meil Darwini Gate Gourmet firma vanamehed:D

Meie tunnipalk on 18dollarit, ehk veidi vähem kui meloneid korjates, kuid samas on tööpäevad pikemad, nii et lõppkokkuvõttes teenime ikkagi siin rohkem. Kuigi tasu üle ei saa kurta, siis tööpäeva vältel on nii raske raha peale mõelda ja sellest lohutust leida.

Töö iseenesest on kindlasti lihtsam, kuid samas ka igavam. Väga raske on neid nii erinevaid töid võrrelda. Kui melonipõllul oli tunne, et oleme sõjaväkke sattunud, siis siin näeme end kui kestvustöölisi. Meloneid korjates voolas higi ojadena ja lihaseid pidi mitu nädalat toibumiseks masseerima. Higi me siin ei vala, aga seljavalu on minul igapäevane. Pean ju 10 tundi ühes asendis seisma ja vot minu seljalihastele see ei meeldi. Lisaks olen peaaegu kogu päeva oma mõtetega üksi, sest jagada neid tavaliselt kellegagi ei ole.

Nii et nõutud 88 päeva järjest ei tahaks me kumbagi tööd teha! Heikki harjus küll melonite korjamisega lõpuks kenasti ära ja tema jaoks ei olnud see enam raske, kuid väsitavam kui viinamarjade korjamine oli see siiski. Kuigi Heikki peab siin ainult pool päevast viinamarju puhastama, siis on see nii tüütu, et juba paari tunni järel tahaks kõik pikalt saata. Minul oli meloneid korjates pidevalt sisemine viha selle töö vastu ja oleks miljoneid kordi tahtnud lihtsalt minema kõndida. Muide – meie viimasel nädalal melonites tuli tööle 4 uut kutti, kellest 3 ei pidanud pingele vastu! Kolm meest ei suutnud teha tööd, mida mina tegin 45 päeva! Esimese hooga neid kustunud kutte nähes olin nii uhke enda üle, et jee ma olen nii heas vormis ja nii tubli, sest mina ei andnud ju alla! Natuke järele mõtlemist ja sain aru, et seal hoidis mind küll ainult iseloom, mis ei lubanud alla anda! Mis muud kui ülejäänud 36 päeva viinamarju puhastades samamoodi iseloomu tugevusele loota…