Jah, lõpuks ometi on meil nõutud 88 farmipäeva tehtud ja kauaoodatud linna kolimise aeg on käes! Alustasime farmitööga detsembri alguses ning nüüd, märtsi lõpus, võib sellele rügamisele punkti panna! Juhhuuu, finally!

Mõnes mõttes läks see aeg kiiresti ja polnudki nagu nii hull… Samas ei tahaks me enam iial kõike seda jama uuesti kogeda. Asi polegi ainult selles, et farmitöö on raske ja kurnav, kuigi esmalt hirmutab just see. Pidevalt tuleb maid jagada väljakannatamatute kaastöötajate või naabritega, sest elamistingimused on reeglina üsna kehvad ja privaatsust pole eriti loota. Elu ja töö on väga rutiinne.

Farmitööga pole ka erilist lootust suuri summasid koguda, sest tööpäevad sõltuvad alati saagist, mõnel nädalal võib-olla tööd polegi või saab teha vaid poolikuid päevi. Oleme kuulnud, et mitmed eestlased peavad farmis töötamist parimaks rahakogumise viisiks, sest maapiirkondades pole ahvatlusi ja raha pole kuskil kulutada:D Meie muidugi vaidleks kohe vastu, sest ega raha ise taskust minema ei jaluta ja kes ise oma kulutustel silma peal hoiab, suudab ka linnas väga hästi säästa. Meie näiteks teenisime umbes 2000 dollarit kuus, mis on võrdlemisi vähe (mõnel nädalal töötasime vihma/külma ilma tõttu ainult 3-4 päeval). Üldiselt ei ole farmis just eriti kõrge tunnipalk ning tükitöö puhul võib tasu olla lausa naeruväärne.

Õnneks meil vedas ja kui välja arvata esimene nädal viinamarjafarmis, siis teenisime päris hästi. Oleme hiljem kuulnud, et näiteks melonite korjamine (mida tegime poolteist kuud) peaks olema üks raskemaid farmitöid. Loodan väga, et midagi nii hullu me enam siin Austraalias tegema ei pea!


Jewel Cave

Viimase vaba nädalavahetuse farmis otsustasime veeta ümbruskonnaga tutvudes. Sõitsime umbes 90km kaugusel asuvasse linna Margaret River, mis on siinse piirkonna viinamarja- ja veinipealinn. Margaret River on tavaline armas väikelinn umbes 5000 elanikuga. Linna ümbruses asub mitu põnevat koobast, mida otsustasime vaatama minna.
Mingi lahe muinasjutumets:

Selgus, et koopaid, mis on külastajatele avatud, on kokku lausa kuus. Meie otsustasime tutvuda suurima Western Australia koopaga Jewel Cave, mis on 42m sügav ja peaaegu 2km pikk. Sissepääs maksis 20 dollarit/in ja sisaldas tunniajast tuuri koos giidiga. See tund möödus kiiresti ja oli väga põnev! Koobas oli suur ja vingelt valgustatud, oleks võinud seal isegi kauem uudistada!

Viimasel tööpäeval enne lahkumist nägime esimest korda madu ja maotappu!:D Üks tiger snake eksis farmeri maja terrassile ja peitis end siis äravoolurenni. Kuna tegemist oli mürgise maoga, siis otsustas Mario kõigi ohutust silmas pidades tegelase tappa. Kuna madu peitis end renni, siis otsustati teda kõigepealt keeva veega rünnata ning alles seejärel tappa. Kui keev vesi renni jõudis, tahtis madu põgeneda, kuid Mario lõikas ta tee harja abil ära ning hakkas ta pead väikse meisliga maha nülgima! Ohhhhh kui võigas ja rõve vaatepilt!!! Aga sedasi see tiger snake otsad andis : ) lõpp hea, kõik hea!

No ja kui meil juba nii elav kui ka surnud madu nähtud oli, polnudki viinamarjafarmis enam miskit passida. Pakkisime oma seitse asja kokku ja võtsime suuna Perth’i poole. Esimene ülesanne on leida tore kodu ja seejärel hakkame ka tööd otsima. Praegu tundub Perth väga-väga ilus ja armas linn! Parajalt suur, samas ei ole liiga rahvarohke, ilm on kuum ja päikseline, no mida veel tahta! Teie seal kaugel hoidke meile pöialt, et meie järgmine postitus tuleks juba oma kodust!