Pühapäeva öösel maandusime tormi trotsides Perthi lennuväljal ja oioi kui hea tunne see oli! Bali lennujaamas tuli ikka ette, et ametnikud tahtsid altkäemaksu nõuda ja reisijaid üritati igal sammul tülitada (pole iial nii tihti pidanud passe või pagasit ette näitama). Parim nali on muidugi see, et meie coca cola, veepudel ja päevituskreem konfiskeeriti, küll aga olid käsipagasisse jäänud KÄÄRID!!! Ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, sest kotte pidime sada korda erinevate turvaväravate juures lahti võtma ja kontrolli andma.

Pühapäev, 13.03.2011 oli tähtis päev meie sõpradele Katrinile ja Urmasele, kes abiellusid Perthi kuuma päikese all. Ilm oli super, rannas oli väga ilus ja tseremoonia toimus kohas, mis oleks nagu täpselt pulmade jaoks!

Tahtsime abiellujatele veidi erilisemat kinki teha ja tellisime laulatusele fotograafi, sest esialgu nad otsustasid, et ei kutsu kedagi pildistama. Kogu pulmapidu oli mõeldud vaikse ja tagasihoidlikuna ja seetõttu nad ei pidanud vajalikuks stuudiofotograafi tellida. Meile näis see hea võimalusena teha omalt poolt üllatus, aga kahjuks kukkus see ootamatult kehvasti välja! Nimelt ei leidnud fotograaf õiget randa üles ja pidime alustama temata. Aga mis pulm see ikka oleks, kui miskit nihu ei läheks!? Õnneks oli meil kogu seltskonna peale kaks kaamerat ja pildid päris tegemata ei jäänud.

Tseremoonia oli väga lihtne. Mees, kes Katrini ja Urmase paari pani, oli lausa super! Hästi muhe vanamees, ta tegi oma tööd tõesti südamega ja tundus ka inimesena väga lahe. Kogu pulmapidu oligi tagasihoidlik ja südamlik, kohal oli vähe külalisi ja see tegi kogu peo hästi personaalseks. Rannas oli palju inimesi, kes siiski eemalt kaasa elasid ja tabasid õige hetke plaksutamiseks. Üks seltskond isegi laulis kuulsat pulmameloodiat, kui Katrin ja Urmas rannale jalutasid.

Selleks, et abielu ametlikult kehtiks, on tarvis kahte tunnistajat ja elus esimest korda olime kellegi abielu tunnistajateks:

Peale tseremooniat läksime lähedal asuvasse restorani tähistama. Muide – magustoiduks oli meil pruudi valmistatud Napoleoni kook. Õhtu oli tore ja pidu oli lühike. Ei mingeid traditsioonilisi pulmamänge või pruudirööve, lihtsalt mõnus seltskond ja hea meeleolu.

Ja saigi meie pidu, pillerkaar ja puhkus läbi ning oleme taas farmis. Õnneks pole enam palju jäänud, enamus farmipäevi on tehtud ja ainult nädal-paar tööd viinamarjadega. Kuigi varsti on kõik, ootame siiski kannatamatult, et see kõik läbi saaks ning võiksime Perthi kolida. Kahjuks ei oska me hetkel ka ise arvata, kui kauaks siia jääme, sest osa viinamarju pole ikka valmis ja isegi farmer Mario ei tea, millisteks meie järgnevad töönädalad kujunevad.