Jah, ilma üle virisevad inimesed vist kõige sagedamini. Meie elame kohas, kus tavaliselt saaks vaid kuumuse üle kurta, kuid mitte sel aastal. Tänavu on ilm meie piirkonnas tõeline peavalu! Peaaegu nädal aega järjest sadas vihma ajal, mil reeglina valdab kuivus. Tavapäraste jaanuarikuiste 40-kraadiste päiksepaisteliste ilmade asmel oleme vihmaga 20 soojakraadi käes värisenud. Kohalikud ei suuda ära imestada, mis sel aastal toimub! Põllumehed on päris mures, sest osa saaki on juba hävinenud ja väga suur osa on ohus. Meie hostelis elab vanamees Will, kes on siin kandis elanud ja põllul töötanud 27 aastat ja kogu selle aja jooksul pole ta sellist jaanuari näinud. Suvised üleujutused on kõike muud kui tavalised. Isekas mõte küll, aga kahju, et vihmakurat kasvõi ühe aasta ei oodanud ja just meiega samal aastal siia sadas!

Need pildid on küll telefoniga tehtud, aga mingi ülevaate ikka saate. Siin upuvad näiteks kellegi viinamarjapuud:




Ristmik vee all:

PÕLLUTÖÖ!
Ma olen alati arvanud, et kõige nõmedam töö on see, mis sõltub ilmast ja taaskord saab see seisukoht kinnitust. Meil on JÄLLE vaba päev, sest põld on vettinud ja korjata pole seal midagi. Eile käisime üle saja aasta jälle tööl ja see tööpäev oli kõike muud kui tore!

Alguses polnud nagu viga miskit, traktor sai kenasti liikuma, mina kastis sorteerimas ja teised korjamas. Üsna kiirelt tungis ninna vänge mädahais, sest pooleldi vettinud ja mädanenud meloneid oli terve põld täis! Kahju, et haisu kuidagi jäädvustada ei saa:D Kui silmad kinni panna ja ei teaks, et melonid haisevad, siis tunduks, et töö käib kuskil s*ita sees! Ma ei kujuta ette kellele ja mis raha eest Fred selliseid meloneid müüma hakkab! Vähemalt pooled meie korjatud melonid visati kindlasti sel päeval minema.

Ja üsna pea jäi traktor jälle mutta kinni! Esimest korda uppus see nii muda sisse, et jätsime selle keset põldu ja jätkasime teise traktoriga. Jõudsime veidi töötada, kui jälle tulid ümberkorraldused: uus põllujupp ja hüvasti traktor. Edasi korjasime nagu kilplased pisikeste ämbritega ja käisime neid ise kastis tühjendamas. Maa oli nii pehme, et traktoriga poleks saanud seal sõita, vahepeal olid lausa suured loigud ja basseinid, kus melonid kenasti pinnal ujusid. Meie sumpasime jälle põlvini mudas. Üks kutt vajus ühe jalaga niimoodi mutta, et teised pidid ta lausa välja aitama. Päris koomiline vaatepilt, kuidas me oma pangedega seal korjasime, nagu seenelised metsas : )

Vaheldumisi saime siis traktori või ämbrite abiga roiskunud melonid sel päeval korjatud. Üle põllu oli tunda mädameloni lehka ja süda oli meil kõigil vist paha. Kõige tipuks Pats jälle oksendas! Pats on meie rastapatsidega nö supervisor, kes varem oli süstiv kodutu narkomaan ja kes nüüd on lihtsalt joodik. Ta oksendab meil seal vaovahel ülepäeviti, päris võigas, või mis?

Ei kujuta ette, mis edasi saab, sest see põllujupp, kus maa on enam-vähem ok töötamiseks, on juba korjatud ja teisele põllujupile ei saa vist lähinädalatel paadita minna. Karadoc’is asuv põld on niigi üsna madal ala ja praegu on see täiesti vettinud. Plaanide kohaselt peaksime ammu seal töötama, aga kurikuulus vihmavesi nurjas need plaanid…

Karadoc'i sild:


Praegu on selle silla juurest tee suletud. Enne meie melonipõldu oli vaatepilt ümbruskonnas selline:


JOODIKUD!

Lisaks sellele, et mul on oht siin riigis taimetoitlaseks hakata (sest head liha või vorsti siin eriti ei leidu, seega ma neid ei söö enam), võime suure tõenäosusega varsti karsklasteks saada. Ei möödu vist päevagi, mil me ei vihastaks järjekordse joodikunässaka peale! Meie hostel kubiseb neist ja tööl näeme igapäevaselt pohmelliaurudes kujusid! Inimesed käivad tööl selleks, et õlut kaanida! Jube, kui palju mõned õlut joovad, mul hakkab mõttest juba paha! Et mitte valesti aru saada – väga lahe on vahel pidutseda ja teinekord end isegi täis juua – palun väga! Aga alkohoolikud, eriti veel need, kes teiste elu segavad, ajavad küll kopsu üle maksa. Just selliste tegelaste joomapidude tõttu ärkame me mõnikord keset ööd üles või mis veel hullem – ei saa õhtul magamagi jääda! Mõni mees on end mugavalt siin hostelis sisse seadnud ja ei kavatsegi päevast päeva muud peale joomise ja räuskamise teha! Hosteli manager ja ainus mees, kes saaks sellele lõpu teha on täielik munapea! Mõttetu mees, kellel ei tule suust hiirepiiksugi ja korra majja löömises on ta täiesti saamatu! Kogu selle pundi kõige suurem lällaja on u 45-aastane staar, kelle õiget nime me ei tea, aga meie jaoks on ta Joodikvanamees. Kaine peaga on ta meie ees juba vähemalt mitusada korda vabandanud ja sellistel hetkedel on ta madalam kui muru, aga täis peaga räuskab ikka edasi. Kuigi kõik elanikud väidavad kui ühest suust, et ei salli Joodikvanameest, siis ometigi üksi ta neil öödel ju ei joo!

Juba enne Austraaliasse saabumist kuulsime, et siin juuakse väga palju õlut ja see on tõsi. Statistika järgi jõid austraallased 2009. aastal 10.08l alkoholi (per person), mis on üsna sama eestlaste joomisharjumustega. Lemmikjoogiks on muidugi õlu. Põhjaterritooriumil on alkoholism väga suur probleem ja seda eelkõige just aborigeenide tõttu. Aborigeenid ise ütlevad alkoholi kohta „valge inimese ravim“.

Olen siin väga tihti näinud, kuidas juuakse ära mitu õlut ja istutakse autorooli. „Kõik puhuvad“ olukorda oleme sattunud vaid kahel korral (Darwinis ja Horshamis), mis pole just tihti.

Mõtlesime pool hommikut, mida nende varganägudega peale hakata. Kõige erutavam oleks mõnele joogile üks korralik ports kõhulahtistit lisada, äkki see peletaks varastamissoovi eemale. Tundub, et joogid on kõige väärtuslikum kraam meie asjade seast, seega peaks ehk joogid näiteks nõudepesuvahendi pudelisse villima:D Kellel häid ideid – laske tulla, sest muidu peame vahetustega külmikuvalvesse asuma.

Meie töö viinamarjadega lõppes 10.detsembril ehk siis rohkem kui kuu aega tagasi, aga oma 400 dollarit pole me ikka veel saanud! Vahepeal oleme jõudnud rääkida oma supervisori bossiga, ükskord sõitsime isegi firma kontorisse kohale. Lubasime supervisorile, et kui selle nädala jooksul asi korda ei saa, siis lähme politseisse, mille peale mees veidi paanikasse läks. Kogu selle vahepealse aja on ta meile lubanud aina uusi ja uusi kuupäevi, millal raha peaks arvele jõudma (kuigi nüüd me teame, et meie arvele ei jõua see iial). Tänaseks on selgunud, et meie supervisor sai rahad ammu kätte ja nüüd on meie ainus lootus palk sularahana saada. Eks näis, mis saab. Vihale ajab küll, aga jonni me ei jäta!

Viimaseid päevi sobiks hästi iseloomustama üks väga lihtne sõna: vihm! Meil on nüüdseks juba vähemalt neljas päev, mil sajab vahelduva eduga peaaegu kogu päeva! Meie kui farmitööliste jaoks on ilm aga väga tähtis ja praeguseks see juba rikub meie plaane.

Ma vist ei kirjutakski seda sissekannet, kui täna hommikul poleks farmipealik Fred meid viimse piirini vihastanud! Jätkuvate vihmasadude tõttu oli meil eile vaba päev. Ilm pole muutunud ja vihma vaid kallab, kuid täna saabus teade, et alustame siiski tööd. Kena lugu küll! Kui põllule jõudsime, siis muidugi kõik ujus ja vajus ja vihma kallas nagu oavarrest! Kõige parem nali oli muidugi see, et traktor jäi mutta kinni! Õel küll, aga see tegi meile päris palju nalja:D Fred ukerdas tükk aega traktoriga mudas ja peale 15minutilist tööpäeva sai viimaks isegi kangekaelsele Fredile selgeks, et olgu ta kui vinge mees tahes, ilma vastu ta ikka ei saa! Oleme ka varem mudas ja vihmas töötanud ja see on tõesti ebamugav.

Fredil on kaks põllujuppi, praegu oleme enamasti ainult ühel töötanud. Teine põld asub natuke kaugemal ja seal me polegi just vihma tõttu eriti töötada saanud. See teine põld on väga madalas kohas ja isegi väikse vihma puhul on kõik seal üle ujutatud. Paar päeva tagasi läksime siiski proovima, kas seal miskit korjata on. Noh, vajusime poole sääreni mutta ja korjasime pisikesi melonijunne:D Kuna see põld oli tükk aega vee all, siis melonite kasv jäi kinni. Päris naljakas oli seal mudas vihma trotsida ja pabulaid korjata. Ühel kutil jäi kets mutta kinni ja ta kappas kogemata sokiga edasi:D Mudas oli nii libe ja raske liikuda, et kõigil käisid jalad ristis all. Viimaks taipas ka farmer, et nii pole võimalik töötada ja saime varem koju. Õnneks!




Kusjuures jaanuar peaks olema kõige kuumem kuu, mil särab päike ja vihmast ei tea keegi midagi. Ilm on siin tõesti sassis. Brisbane ja kogu Queenslandi olukorrast teate kindlasti, sest nagu me kuulnud oleme, siis eesti uudistest jookseb Austraalia teema igapäevaselt läbi. Kahju, et meil siin oma telekat ei ole. Võib-olla poleks sellest ka kasu, sest enne kui Heikki tahtis jalka ülekannet vaadata, sis pilt kadus eest ja mõne aja pärast tuli ekraanile tekst, et piirkonnas on heavy rain ning see takistab ülekannet…

Kahjuks või õnneks me mingit lisainfot Queenslandi kohta ei oska rääkida, kuigi asume Austraalias. Meil ka sajab väga tihti padukaid, kuid sealse olukorraga pole see võrreldav. See maa on ikka nii suur ja isegi kui riigi teises otsas midagi toimub, siis on see ikkagi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Vahemaa meie ja Brisbane vahel on umbes sama pikk, nagu sõit Tartust näiteks Berliini.


Sellistel vihmastel päevadel on meil üsna igav toas passida. Eile käisime kinos, et natukenegi tegevust oleks. Muide – vaatasime filmi Morning Glory, mis teile jõuab alles veebruaris, ehhee : ) No ja kui meil muud teha pole, siis märjad riided ja jalanõud annavad ikka tegevust, sest nendega on praegu tõeline häda! Muidu kuivatame asju õues päikse käes, aga praegu on igal pool toas nii rõske. Paar päeva tagasi föönitasin riideid, et päris niiskena ei peaks tööle minema:D See on nüüd hea võimalus kiruda austraalia pesumasinaid! Siin nimelt pesumasin rohkem loputab, kui peseb. Selline tunne, et peaks pesu keetma hakkama nagu vanasti. Me polegi siin veel näinud pesumasinat, millel saaks programme ja temperatuure valida. Tavaliselt paned lihtsalt, kas vesi on külm või kuum (aga meie majas on kuuma vee voolik masina taga kinni keeratud:D) ehk siis ainult külm vesi ja edasi valid lihtsalt, kas normal või midagi sellist. Tavaliselt peseb pesu umbes pool tundi või tunnikese. Ehk siis 30min loputamist ja kõik, lahe.

Arvatavasti on meid ees ootamas veel mitu vaba päeva. Teades kangekaelse Fredi taktikat, siis muidugi poleks eriline ime, kui homseks oleks põllul paat kohal ja melonite korjamine meenutaks kalapüüki. Uskumatu, kuidas aastaid farmi pidanud mees ei oska näha paar sammu ette ja selle järgi tegutseda. Pooleks tunniks meie kohale sõidutamine ja mudas möllamine läheb päris kulukaks, kui saagiks on selle ajaga paar kilo meloneid. Ei pea olema just raketiteadlane, et aru saada, millise ilmaga töö põllul vilja kannab ja millise ilmaga on parem koju jääda. Aga noh, küllap farmerid noppisid meloneid kui vanajumal loogikat jagas:D

Hurraaa, esimene täispikk töönädal melonipõllul on vapralt seljatatud! Töötame kuuel päeval nädalas ja puhkepäevaks on laupäev. Eelmistel nädalatel oleme natuke viilinud ehk vabu päevi võtnud ja sedasi oma elu mugavamaks teinud, nüüd siis hakkasime korralikeks töölisteks.

Raske on emotsioone kirjeldada… Kuigi põllul pole enam nii kurnav töötada, siis tüütu, üksluine ja väga väsitav on see töö endiselt. Praegu on meil juba väga kuumad ilmad. Pole ime, kui varjus on 43 kraadi, no ma ei taha mõeldagi, kui palju siis lõõskava päikese käes kuumakraade olla võib. Õnneks alustame juba kell 6 hommikul, mil üldiselt on mõnusalt jahe (näiteks 23 kraadi), aga mõnikord ka 30kraadi. Sooja ilma üle oleks muidugi rumalus viriseda, aga jah, meie töö puhul pole see just kõige mõnusam.

Üldiselt on kõik endine ja erilisi sündmusi tööpäeva jooksul ei toimu. Õnneks pole ükski mürgimadu meid nahka pistnud ja isegi mammut-ämblikud on mind ellu jätnud. Mul on põllul ikka iga päev tõeline „Hirmu faktor“:D Heikki lausa imestab, et nii hästi nö hakkama saan, sest minusuguse arahnofoobi jaoks on ikka paras katsumus päevas sadade ämblike keskel ellu jääda. Kui me kõnnime mööda põldu, siis näeme jalge ees neid jubedusi koguaeg siblimas. Parimatel päevadel kükitavad nad melonitel ja ehmatavad mind näost kaameks! Mitu korda olen ehmatusest kiljunud ja siis tormavad õiged maamehed, kes midagi ei karda kohe juurde ja tapavad ämbliku ära! Näiteks meie supervisor lõi ühe suuure halli ämbliku paljakäsi – lataki! – mu silme all katki ja see oli ikka väga võigas vaatepilt, tükk aega oli kananahk ihul! Alles eile nägin peaaegu järjest kahte sellist tegelast, kes oma rõvedad karvased jalad kokku tõmbas nagu kombitsad ja siis jälle välja sirutas!!! Mõelda vaid, milliste elukate keskel me töötame!

Ma olen nii suur töömutt seal põllul, et lausa sinikad on suurest rassimisest säärtel:D. Olin üks päev tõeline õnneseen ja kukkusin seal traktorikastis üsna õnnetult… silmist pildus sädemeid ja jalg oli mitu tundi valus. Praegu on mul pool jalga violetsetes toonides (mis küll pildilt polegi nii hästi näha):



Nüüdseks juba tükk aega tagasi saabusid meie farmi uued töötajad, taaskord paar Prantsusmaalt. Kusjuures enamus meie töökaaslasi on kohalikud, kuigi meie arvasime alguses, et farmis kohtame ikka rohkem rändureid. Uued prantslased saavad tööga hästi hakkama ja inglise keelt räägivad ka paremini. Üldiselt on prantslastel ikka väga tugev aktsent, kohati päris raske neist aru saada, sest tundub, nagu nad räägiks prantsuse keeles. Enamus meie töökaaslasi on austraallased, neist kolm poissi on tulnud suviseks koolivaheajaks raha teenima. Noorim on 14-aastane, teised 17-aastased. Esialgu tundus mulle tõelise lapse piinamisena nende töötamine, aga poisid on tragid ja tublid. Üks kutt on juba aastaid seal tööl käinud ja raha kogunud, et peale kooli lõppu ehk siis aasta pärast Euroopasse reisida. Tegelikult on väga tore, et siinsed noored saavad ise varakult taskuraha teenida ning nö tööl käimist harjutada. Soovitasime sellel kutil ka Eestit külastada, kuigi esialgu planeeris ta rohkem Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal ringi vaadata.

Paar päeva tagasi saime ühe ebameeldiva üllatuse osaliseks. Tulime töölt koju ja avastasime, et kellelegi olid meie auto külgmised suunatuled silma jäänud! Pätt oli teinud puhta töö ning isegi pirnid ära varastanud! Kena lugu küll! See on meil juba teine vargus Austraalias. Ma vist unustasin tookord kirjutada, aga Melbourne’s varastati hostelis Heikki plätud ära.

Reede on meie farmis tähtis päev! Igal reedel peale töö lõpetamist koguneme shedis ehk suures hoones, kus pakitakse meloneid ja kus oma lõunapause veedame. Seal jagab farmer kõigile õlut või coca’t ja palgatšekke ning kõik rõõmustavad nädalalõpu üle. Jällegi üks boonus, mida farm ei peaks üldse tegema, sest karastusjookide jagamine pole ju kohustuslik. Oma palgatšekid viime panka ja saame sularaha või paneme arvele.



Järgnevad paar kuud on meie elu eeldatavasti üsna ühes rütmis ja päevad mööduvad rockmeloneid või honeydew’sid korjates, aga juba 65 tööpäeva pärast naerame selle farmielu üle ja jätame melonikorjamise uute õnnelike seiklejate hooleks!

Nagu eelmisel korral põgusalt mainisime, siis mitmesaja kilomeetrise teekonna Adelaide‘ võtsime ette just „Eesti päevade“ tõttu. 27. kuni 31.detsember (plakat pildil on vist mõnest eelmisest aastast taaskasutuses) toimus Eesti Majas suurejooneliselt reklaamitud festival, kuhu paljud austraalia eestlased kokku tulevad, et üheskoos näiteks eesti muusika järgi jalga keerutada või süüa üks traditsiooniline eestimaa toit.

Kui esialgu tundub, et kuna üritus toimus lausa viis päeva jutti ehk viis väga sisukat ja põnevat päeva, siis kahjuks peab ütlema, et festival oleks vabalt võinud ka lühem olla. Meie suureks kurvastuseks tundub mulle tagantjärgi, et jäime ilma just parimatest üritustest. Näiteks esmaspäeval esines Ines ja kuigi me pole just tulised Inese fännid, siis oleks olnud ikkagi tore eestikeelset muusikat nautida. Teisipäeval oli võimalus vaadata teatritükki „Meri ja Orav“, aga kuna see algas juba kell 14.00 ja meie jõudsime alles õhtuks Adelaide, siis jäi ka see meil nägemata.

Kui me teisipäeva õhtul Eesti Maja ette sõitsime, siis olime küll väga elevil! Päris uhke tunne oli näha eestikeelseid silte, kuulda eestikeelset juttu ja kohtuda huvitavate eestlastega! Kuigi maja oli üsna väsinud, siis nägi see kuidagi armsalt nõuka-aegne välja ja tundus täitsa hubane. Naljakas oli osta baarist eesti siidrit ja õlut, koridoris oli suur väljamüük eestikeelsete t-särkide ja mütsidega. Nähes laudadel rukkililli (paberist küll, aga ikkagi) tekkis tõeline kodumaa igatsus!

Veidi pettumus meie jaoks oli see, et Eesti Maja suhtluskeel oli siiski inglise keel. Mõni eestlane küll ütles kohe, et siin räägime ikka eesti keeles, samas läks omavahelgi jutt tihti üle võõrkeelseks. Tundub, et paljude eestlaste jaoks on hoopis eesti keel nö võõrkeel. Naljakas oli kuulda vanainimeste juttu, nende sõnakasutust, aktsenti. Noh, nüüd võite mõelda, et mis vanainimestest me siin räägime, aga tõsi on see, et kui lapsed välja arvata, siis olime ühed noorimad seal üritusel. Enamus inimesi olid vanuses 50+ ja pidulisi leidus ikka 100-aastasteni välja! Kuigi meie arvasime, et selline festival on igas vanuses eestlastele, siis tundub, et me peaks vähemalt 30 aastat ootama, enne kui sellistele üritustele jälle minna:D

Meie esimene õige festivalipäev oli kolmapäev, mil toimus Esto Pub Night. Peale ühe omaloomingulise etteaste muud ei toimunud ja lava oli tühi. Küll aga sai 15dollari eest osta sellise söögi:

Kui väljas juba pimedaks läks (muide – siin kandis läheb u 21ajal), siis algas tõeline tantsuõhtu! Et rahval tuju üles kütta, esitati eesti rahvatantse (millalgi oli ka õige rahvatantsu õhtu). Mõnes mõttes oli äge näha, et noored austraalia eestlased nii hästi meie tantse tantsivad, aga samas ma ei tundnud, et nad PÄRISELT oleks eestlased. Enamasti on nende vanemad eesti juurtega ning parimal juhul on nad kunagi Eestis käinud ja teavad mõnda fakti eesti kohta. Eesti keelt need noored ei räägi. Näiteks sattusime juttu ajama ühe vinge Papiga, kes sündis Austraalias (eestlaste perre), kuid kes räägib eesti keelt ja on külastanud Eestit. Tema tütred tantsisid ka seal neid rahvatantse ja ta rääkis ka oma tütardest. Temal ja ta kolmel tütrel on Eesti passid, kuid tegelikult on need tüdrukud rohkem nagu austraallased, sest eesti keelest nad aru ei saa ega oska ise rääkida ning eesti kultuur on neile võõras.

Neljapäeval sammusime Eesti Majja suurte ootustega, sest välja oli kuulutatud „Eesti toidu õhtu“. Saime 20 dollari eest portsu rosoljet, seenesalatit, heeringat, paar singiviilu ja kaks sepikukääru:

Noh, kui aus olla, siis muidugi ootasime midagi enamat – kasvõi musta leiba oleks sellise uhke nimega üritusel tahtnud süüa! Kahjuks peale söömise midagi ei toimunud ja läksime üsna varsti teiste eeskujul minema. Enne seda jõudsime tükk aega jälgida kohalikke austraalia eestlaste lapsi, kellele telliti „Eesti toidu õhtul“ kaks suurt pitsat! Ainult toidusõda oli sealt puudu, muidu olid lapsed nii kasvatamatud nagu ühes õiges ameerika filmis!

Ei oskagi öelda, kui palju need lapsed eestlased enam on. Loodetavasti nad teavad oma juurte ja kodumaa kohta, ehk ka külastavad Eestit. Paljud lapsukesed käisid uhkelt ringi särkide ja mütsidega, kuhu oli kirjutatud „Eesti“ või „Estonia“, kuigi enamus neist on väga eestivõõrad. Keegi rääkis, et mõned lapsed oskavad eesti lastelaule küll laulda, kuid ei oska neid tõlkida ning ei saa aru, millest laul räägib.

Kuigi festival oli üsna igav, oli siiski lahe lobiseda eestlastega, kes aastaid Austraalias elanud või kes lausa siin sündinud, kuid kes ei unusta keelt ja traditsioone. Naljakas oli vanade inimestega rääkida või kuulata, kuidas nad omavahel rääkisid. Nende keel on üsna piiratud, sest see ei uuene siin. Näiteks see habemega Papi ütles, et tema arvates on eesti keel palju ilusamaks ja kõlavamaks arenenud. Isegi meie põgusa vestluse jooksul leidus mitu korda sõnu või väljendeid, mida ta ei teadnud.

Mõni mees sõitis vot nii uhke autoga Eesti päevadele! Katrin ja Urmas said teada, et see masin toodi otse Tartust Austraaliasse kohale! NB: vaadake numbrimärki.

Kuna aastavahetuse pidu Eesti Majas oli välja müüdud, siis võtsime plaaniks linna ilutulestikku vaatama minna. Aastavahetuse pidu jõe ääres algas juba kella kaheksa ajal, kuid meie läksime alles üheteistkümneks kohale. Rahvast oli palju, kuid arvasime, et inimesi koguneb nii suurt linna arvestades rohkem. Laval oli elav muusika, park oli kirju igasugustest kiirsöögiputkadest, lapsi rõõmustas kloun ja leidus mitmeid pudi-padi müüjaid. Kui südaöö lähenes, hakati sekundeid lugema nagu Eurovisioonil ja muidugi luges kogu rahvas kaasa, sealhulgas meiegi! Tulemöll oli võimas ja kestis pikalt, kogu taevas säras!



Meie jaoks oli võõras, et keegi ei soovinud head uut aastat ning kuna alkohol on avalikus kohas keelatud, siis ei toimunud ka mingit šampuseklaaside kokku löömist. Jama. Kohe kui ilutulestik läbi, korjasid inimesed oma kodinad kokku ja kimasid minema. Täiesti emotsioonitu! Muidugi panime kohe tähele, et alkoholikeeld on siinmail toimiv, sest purjus inimesi ei töllanud ringi nagu tavaliselt eestimaistel vabaõhuüritustel, kus mõni end härjaks joob ja kainete inimeste peotuju tihti rikub.

Meil oli väga tore ja teistmoodi aastavahetus ning nautisime oma pisikest puhkust Adelaide’s. Kõigest hoolimata võib öelda, et meie esimene käik Eesti Majja oli omamoodi põnev ning kindlasti tahaks teinekordki minna. Nüüd oleme tagasi Red Cliffs’is ja hakkame oma igavat farmielu jälle elama. Juhhuu, elagu melonid!

Teisipäeval võtsime ette umbes 400km pikkuse teekonna naaberosariigi pealinna Adelaide. Adelaide asub South Australia osariigis ja see on oma 1,28 miljoni elanikuga suuruselt viies linn Austraalias.


Adelaide tõi meid eelkõige alates 1954. aastast korraldatud festival „Eesti päevad“. Festivali peetakse Sydney’s, Melbourne’s või Adelaide’s ja peakorraldajateks on erineva linna Eesti Maja tiim. Ega meil erilist ettekujutust ei olnud, mida sellisel festivalil tehakse ja kas see meie jaoks üldse põnev on, kuid tahtsime kindlasti peost osa saada. Teadsime, et esinema on oodatud näiteks Ines ja Indrek Raadik, kavas on korraldada spordivõistlusi ning lavale on oodata teatrietendust ja muidugi ei tohiks selliselt ürituselt puududa eesti toit. Linna jõudes sõitsime kohe Eesti Majja ja seal ootasid meid juba vanad head sõbrad Katrin ja Urmas.

Kindlasti kirjutan kõigist Eesti Päevade sündmustest järgmisel korral pikemalt kuna praegu on siin Adelaide’s palju toredaid asju teha ja arvutis ei tahaks väga passida. Samas ka seetõttu, et näiteks täna õhtulgi lähme jälle Eesti Majja ning kui festival läbi, siis on parem kõigest muljetada.

Eile käisime väiksel linnatuuril ja tutvusime Adelaide kesklinnaga. Adelaide‘s on piisavalt ruumi ja õhku, et muretult ja kiiresti näiteks linna ühest otsast teise jõuda. Silma jäi palju kirikuid ja ilusaid parke.

Siin näete vasakut kätt Aborigeenide lippu:

Käisime tasuta linna tutvustaval bussisõidul, aga kusjuures ei ütleks, et me eriti miskit nägime, sest tiir bussiga oli väga lühike ja põgus.

Peatänaval, kus on väga palju pillimehi ja teisi rahateenijaid, nägime muuhulgas ka õhupallimeistrit, kes tegi selliseid imeloomi:

Kuna me siin erilisi vaatamisväärsusi või miskit põnevat ei avastanud, siis võtsime suuna randa, sest Adelaide asub ookeani ääres. Vesi oli ujumiseks natuke jahe ja seetõttu jalutasime niisama.

Ilm on praegu meil väga kuum ja päikseline. Hetkel on meil varjus 44 kraadi!!! Jääme aastavahetuseks siia ning uuel aastal sõidame tagasi Red Cliffs’i.

Soovime teile kõigile lõbusat aastavahetust ja seiklusrikast uut aastat. Loodame, et külastate meie blogi ka uuel aastal usinalt ning suurest vahemaast hoolimata oleme teil mõttes : )

Ja ongi jõulud jälle käes! Eestlaste jaoks on kõige olulisem jõulupäev kindlasti 24.detsember, kuid Austraalias on see lihtsalt ettevalmistuse ja shoppamise päev. Kõik varuvad jõulukraami eesolevateks päevadeks. Enamus kauplusi on avatud ja tavaliselt on inimestel (vähemalt poolik) tööpäev.

Meie käisime täna oma farmis jõulugrillil. Tegelikult pidi meil täna veel tööpäev olema, aga külma tõttu pole melonid valmis ja seega saime vaba päeva. Iseenesest väga armas, et pererahvas oma töötajatele sellise peo korraldas. Ei teagi, kas see on siin tavaline komme või on meil lihtsalt farmiga vedanud. Igatahes küpsetas vana Fred ise kõigile vorstikesi ja liha ning perepoeg Bradley pakkus õlut ja cocat. Laud oli rikkalik ja kõik rõõmustasid saabuvate jõulude üle. Meil oli muidugi natuke veider, sest esimest korda elus on jõulud nii teistmoodi aeg.

Pole mõtet küsidagi, kas meil on jõulutunne ja kuidas pühi tähistame, sest vastused on ettearvatavad. Muidugi pole meil tunne, et käes on jõulud ja ausalt öeldes ei oskagi siin midagi tähistada. Samas ei saa öelda, et jõulud poleks kohalike jaoks olulised. Jõulueelne ettevalmistus algas kohati juba septembrikuus, kui poed täitusid jõulukaubaga. Mida aeg edasi, seda kirjumaks see elu siin läks. Inimesed ehivad maju kõikvõimalike kujukeste ja tuledega, tõesti nagu filmis. Ja vot seda pole me varem näinud, et nii palju lausa autosid ja järelkärusid karraga üle puistatakse!

Kindlasti on üks aspekt ilm, mis jõulutunde põhjamaa inimestes eemale peletab, kuid pole mõtet kõike lume puudumise süüks ajada. Siililegi selge, et Austraalias lund ei saja isegi nii pühal päeval nagu jõululaupäev! Arvan, et peamine põhjus on siiski see, et elame siin väga ajutist ja kohati ebamugavat elu. Meil pole oma kodu, kus end hubaselt tunda, ükski hostel ei suuda seda asendada. Kõik harjumuspärane on kaugel eemal, isegi pereliikmetele saab häid jõule vaid skype abil soovida. Jõulud on eestlaste jaoks mõnus rahulik kodus olemise aeg, mitte nagu austraallastel, kes korraldavad jõulugrille ja piknikke rannaliival.

25.detsember ehk Christmas Day on austraallaste püha jõulupäev. Kõik (tõesti kõik-kõik) kohad on suletud, inimesed on perekeskis. Aga kui te arvate, et nad istuvad kodus, siis tundub, et austraallased pigem naudivad kuuma suveilma ja pagevad loodusesse. Christmas Day hommikul toob Jõuluvana austraalia pailastele kinke: ). Mis eriti tore – Austraalia Jõuluvana sõidutavad kohale kuus valget känguru – kes siis veel!



Meie töökaaslane rääkis, et neil käib Jõuluvana ikka shortsides ja plätudega, kuigi kaubanduskeskuste Jõuluvanad, keda meie siin kohanud oleme, on alati eestimaiselt paksult riietatud. Töökaaslanegi on enamus oma jõulupäevi veetnud kuuma päikese all rannaliival lesides, sest Christmas Day on enamasti väga kuuma ilmaga päev.

Boxing day on siin samuti püha ja seda tähistatakse peale Christmas Day’d ehk 26. detsembril. South Australia osariik on ainus, mis Boxing Day asemel tähistab samal päeval miskipärast hoopis Proclamation Day’d.
Peamine point Boxing Day puhul on sportmängude korraldamine ja eelkõige just kriketivõistluse pidamine. Kriketist räägivad kohalikud väga tihti, nad tõesti fännavad seda mängu! Boxing Day’l algab siis kauaoodatud kriketimatš, mis võib kesta kuni viis päeva!

Teine oluline spordisündmus, millele antakse avastart Boxing Day’l on Sydney’st algav ja Tasmaania saarel Hobart’is lõppev paadiralli. Varem võttis ühest sadamast teise sõitmine aega kuni kuus päeva, kuid nüüdsed moodsad jahid jõuavad vahemaa läbida isegi kahe päevaga. Kui spordisündmused kõrvale jätta, siis on Boxing Day suur shoppamise päev! Nimelt on poodides palju allahindlusi ja sooduspakkumisi. Oleme kuulnud, et inimesed seisvad lausa järjekordades enne poe avamist, et hommikul esimeste seas poodi pääseda. Iseasi, kui palju sellistes lugudes muidugi tõtt on…

Boxing Day on Austraaliasse jõudnud Inglismaa eeskujul. Algselt oli Boxing Day Inglismaal tööandjatele erinevate boonuste (nagu rahalised boonused, toit, vanad riided jne) jagamiseks, et tööandjad need siis omakorda oma töölistele jagada saaksid. Jagamisele kuulusid isegi vanad tööriistad või seemned, mida uuel aastal maha külvata. Kõik sellised kingitused olid pandud karpidesse ja sealt olevat tulnud nimi Boxing Day. Teised usuvad, et püha sai oma nime kiriku annetuskarpide järgi, kuhu oli aasta jooksul raha kogutud. Boxing Day’l avati need karbid ning sisu jagati vaestele. Tänapäeval vist Boxing Day’l muud erilist ega traditsioonilist peale shoppamise ei tehta.

Kui te arvate, et istume nüüd nukralt kodus ja igatseme lumist Eestimaad, siis peate kahjuks pettuma : ). Oleme saanud kutsed juba kolmele jõulupeole (loe: läbule)! Igas hostelis peetakse oma grillpidu ja mugavalt nimetatakse see siis uhkeks jõulupeoks. Söögid-joogid on igal pool samad (grillvorstid, toorsalat, sai ja joogiks muidugi õlu). Söögi suhtes on need austraallased ikka nii igavad, niigi koguaeg söövad üksluist toitu, isegi jõuluks pole nad midagi teistsugust suutnud välja mõelda :D. Kalkun ehk peaks see jõuluroog olema, aga näib, et seda ei viitsi keegi valmistada.

Mis puutub Jõuluvanasse, siis Eestimaa Jõuluvana saatis kingid meile juba ammu-ammu ära ja Austraalia Jõuluvana oma kuue valge känguruga toob pakid loodetavasti Adelaide‘! Nimelt 27.detsembril sõidame Adelaide Eesti Festivalile. Aga Päkapikke sel aastal meil ei käinudki… Tundub, et selline vahva komme pole Austraalia lapsukestele tuttav.

Soovime kõigile mõnusaid eestimaiseid jõulupühi ja nautige head eesti toitu – see on maailma parim! Ma ei saa rohkem söögist kirjutada, muidu läheb isu traditsioonilise jõulusöögi järele veel suuremaks:D Ja muidugi – head lume rookimist, ehhee;)

Nüüdseks juba mitu päeva tagasi, täpsemalt laupäeval, pakkisime oma seitse asja tondilossis kokku ja kolisime tagasi haigla-hostelisse. Me ei jõudnud isegi kaaselanikele midagi oma minekust öelda. Teadsime, et sellega seoses kaotame töö melonipõllul, aga olgem ausad, see polnud just kõige südamelähedasem töö maailmas.

Eneselegi ootamatult olime sattunud parajalt raske valiku ette. Rockmelonite korjamine oli terve nädala meid kurnanud ja mõtlesime mugavuse nimel sellest loobuda. Samas oli palk farmis päris hea ning mingit farmitööd oli meil niikuinii tarvis teha. Kaalusime tükk aega ja lõpuks otsustasime riskida ning pakkumise vastu võtta. Kuna siin pole ühtki töölepingut, mis kinni hoiaks, siis võime lausa päevapealt põllult minema kõndida, kui tõesti jalad või selg liigselt valu teevad.

Aga oh üllatust! Iga päevaga läks töö normaalsemaks ja lihased taastusid. Muidugi ei liigitaks me seda tööd lihtsate kilda, kuid kõigega on võimalik harjuda. Igal õhtul korraldasime üksteisele korraliku masseerimise seansi ja lõpuks polnud sedagi tarvis. Ka aeg liigub tööl kiiremini, pauside vähesusega oleme samuti harjunud. Poleks iial uskunud, et nii kiiresti võib nii raske tööga kohaneda. Palka saame selle töö eest 18,5 dollarit tunnis (miinus maksud) ehk umbes 175eeku kätte.

Niisiis elame töiselt ja üsna üksluiselt. Igal hommikul ärkame kell 4.45, jube mõeldagi, et öösel peab tõusma. Põllul lõpetame kell 14.30 ning peale pesu vajume voodisse lõunauinakule. Kui uinak liiga hiliseks jääb, siis magamegi hommikuni. Ma pole kunagi vist nii palju järjest maganud. Tihti vajun näiteks kell 17 unne ja ärkan järgmisel hommikul.

Kuna ilm mängib siin jätkuvalt vingerpussi, siis oleme viimastel päevadel töö varem lõpetanud. Siin peaks praegu juba päris kuumad ilmad olema, aga sellele vastupidiselt on üsna külm (öösiti isegi 10 kraadi, päeval näiteks 20) ja seetõttu melonid ei valmi. Mõnikord korjame ka honeydew meloneid, aga needki pole veel eriti valmis. Honeydew melonid on natuke väiksemad, kuid neid on siiski raskem korjata (vars tuleb noaga läbi lõigata). Mõttetu on neid süüa, sest maitset ei ole:D

Üldiselt jätkub meil perekond Dawson’i ehk siis farmi omaniku Fred‘i ning tema poeg Bradley kohta vaid kiidusõnu. Ainus väike erand on vanamees Fred, kes on natuke tüütu tegelane oma kiiksudega. Papi oleks nagu Nõukogude aegne mees, kellel kõik peab joont mööda käima. Mees on nagu kõndiv kellavärk! Näiteks kui meie lõuna peab algama kell 11.00, siis jumala eest ei saa see alata 10.59 või 11.01! Ükskord saime umbes 60sekundit tööd edasi teha, et paus oleks ikka õigeaegne! Ma pole küll näinud, kuid võin pea anda, et taskus on tal stopper, millega võtab aega, et paus liiga lühike või pikk ei oleks! Ulme vanamees see Fred! Sellistest kiiksudest hoolimata on ta alati viisakas, need farmerid väga hoiavad oma töötajaid. Meil on kaks väikest pausi päevas (lisaks 30min lõunale) ja nendel pausidel jagatakse teed, kohvi ning küpsiseid nagu konverentsil! Ja homme, 24.detsembril korraldab tööandja meile jõulupeo (loe: jõulugrilli)! Rääkimata sellest, et iga päev viib tööle ja toob meid töölt farmi buss.

Siin pildil on näha meie suure sõbra Joe sabaotsa. Peres on kolm koera, kes kõik on väga sõbralikud ja seega mõnikord tüütud. Joe on neist kõige aktiivsem melonipõllul, kõnnib nagu turvamees kogu päeva meil kaasas. Lemmiktoiduks on tal usute või ei, aga rohelised toored rockmelonid, mida ta päevas ikka paraja portsu ära krõbistab!

Ainus mure, mis meid praegu vaevab, on seotud nende pagana viinamarjadega! Nimelt pole ma tänaseni saanud oma palka 4 päeva eest, seega ei saa lugeda neid farmitöö päevadeks. Nagu ikka sellistel puhkudel, käib mingi vassimine, vahepeal ei vastata telefonile jne. Ega me alla ei anna, eks näis, kuidas see asi laheneb. Seniks - pöidlad pihku;)