Kuigi me polnud mingeid suuri plaane teinud ja kogu puhkuse päevakava oli jooksvalt muudetav, siis sai juba pikalt arutamatagi selgeks, et kuidagi on vaja saarel ringi liikuda. Oleme varem alati Aasias rolleriga piirdunud, aga sel korral otsustasime auto kasuks. Esiteks on vahemaad tülikalt pikad selleks, et päev otsa rolleri otsas istuda ja teiseks on liiklus Phuketil väga normaalne (loe: Aasia kohta üsna hõre ja rahulik).

Asusime siis kohe hommikul oma võimalusi uurima, et mismoodi saaks auto laenutada. Kohe meie hotelli läheduses hakkas silma kaks rendiautot ja leidsime ka omaniku üles, et uurida tingimusi. Selgus, et Toyota Corolla saaks enda käsutusse hinnaga ฿1000/ööpäev. Kõik ilus tore, kindlustus ka autol väidetavalt olemas ja saaks viie minutiga paberid ära vormistada. Alati peab kuskil mingi AGA olema. Tai vanamees seletas iseenesestmõistetavalt, et rentides auto tuleb pass pandiks jätta. Hahaa, lubage naerda! Kui ma talle ütlesin, et passi ei anta võõrastele, siis ta demonstreeris, kuidas tal auto esiistmel turistide passid kõik kenasti hunnikus. Jalutasime minema, sest pass on meile küll siin kõige kallim varandus! Ilma selleta on oht, et ei saagi sellest võrratust banaanivabariigist minema ja naersime omaette, et sellise asjaga ei saa riskida.

Olime kuulnud küll, et paljudes kohtades selline poliitika, aga lootsime ikka, et endal veab. Uurisime veel natuke ringi erinevaid võimalusi, aga tundus, et raiskame ainult oma aega. Ma olin täiesti ära otsustanud, et pigem kõnnin jala kui annan kellelegi oma passi! Tulime pettunult tagasi hotelli ja kohtusime hotelli ainsa valge töötajaga. Paul on selline tore mees, kes töötab E-R 8-12 ja põhimõtteliselt suhtleb lihtsalt klientidega ja vajadusel lahendab nende probleeme. Kui meil tuli auto rentimine jutuks, siis tal oli kohe palju lugusid rääkida, kuidas turistidelt nõutakse ajuvabasid summasid auto remondi katteks, sest “te olete auto siit ja sealt ära kriimustanud” jnejne.

Hakkasime siis Pauli soovitusel internetist natuke ametlikumaid rendifirmasid otsima. Sõelale jäi Budget, sest oleme selle firmaga Austraalias kokku puutunud. Kontorisse kohale jõudes selgus, et isegi meiesugustel ekstraettevaatlikel on võimalik Taimaal auto rentida! 

Nagu juba ütlesin, siis liiklus on üsna okei ja ummikute pärast ei pea autoga liiklemisel muretsema. Muidugi võib alati ka rolleri rentida, mis on palju populaarsem ja odavam. Meile tundus, et rollereid renditakse tavaliselt ilma mingi kindlustuseta, mis võib teatavaid ebameeldivusi kaasa tuua. Näiteks meie tuttav sõitis paar aastat tagasi rolleriga teelt välja, mille tagajärjel esitati talle väga kiirelt arve suuruses $1000. Muidugi ei olnud see päris õiglane summa, aga tal polnud ka midagi vaielda, sest pass oli rendimehele pandiks antud.

Ja veel meeldisid meile kohe eriti foorid, mis kenasti teada andsid, mitu sekundit veel ootama peab või sõita saab. Jällegi – geniaalne!

Kui peale seda pikka juttu on keegi, kes arvab, et auto või rolleri rentimine pole väga hea mõte, siis alati saab kasutada kohalikku transporti. Kõige enam on levinud tuk-tuk’id. Ma võin oma pea anda, et teil pole võimalik jalutada oma hotellist tänavale ja astuda isegi kolme sammu ilma kuulmata: “Tuk-tuk! Tuk-tuk?” Hoiatan, et see võib väga kiirelt närvidele käima hakata, lõpuks ei saa enam aru, kas keegi hüüab teie poole või teil on peas hääled. Tuk-tuk-tuk-tuk…

Hindade mõttes on tegemist üsna kalli teenusega. Näiteks Karonist naaberranda Patongi maksab sõit (u 8km) hinnakirja alusel ฿400. Väiksemaks pole seda võimalik tingida, küll võib see summa ainult suuremaks muutuda. Näiteks kohtasime ühte venelaste paari, kes parasjagu olid samamoodi Patongi teel ja pakkusime välja, et võtame sama tuk-tuki. Muidugi kavaldas kohalik ärihai meid kohe üle ja teatas, et sellisel juhul tuleb hinnaks ฿600! Ega sind ei jäta keegi nöörimata, kui aga vähegi võimalus avaneb.

Siis on veel olemas taksod, mis võivad olla õige pisut kallimad, aga mitte oluliselt. Taksode puhul tundus naljakas, et enamasti oli tegemist uhiuute masinate, tihtipeale maasturitega, mille veljed silmipimestavalt säravad ja mille sees on hele nahksisu. 

Viimastel päevadel peale kohaliku ajalehe lugemist me hakkasime tuk-tuki teenust lausa vältima. Silma jäi artikkel, kus kirjutati plaanitavatest muudatustest Phuketi transpordimaailmas. Kohalikud võimud tulid lagedale ideega panna tööle hop on-hop off turistibussid lennujaamast kuni saare lõunaossa Karoni ja Kata piirkonda välja. Teenus oleks turistidele väga odav - ฿30 ja mugav. Muidugi tõusis tuk-tuki maffia selle peale tagajalgadele ja teatas, et nad lihtsalt blokeerivad tee ära kui selline buss nende territooriumil sõitma hakkab ja nende raha ära võtab! Artiklist tuli välja, et saarel on umbes 1500 tuk-tuki meest ja sellele kasvab koguaeg lisa. Kohalikud poisikesed ei taha ühegi teise ametiga tegemist teha ja seetõttu loobuvad ka haridusest, sest lihtsalt tuk-tuki mees on kõva rahaboss! Võrreldes Bangkokiga küsitakse sõidu eest Phuketil kuuekordset hinda! Nii et kui see buss seal sõitma hakkaks, jääks pool saarest töötuks ja 1500 peret sureks nälga. 

Meile jäi ka kohe silma, et tuk-tuki juhil on mugav elu! Kuna nad teenivad juba ühe sõidu pealt korraliku summa, siis ega nad päeva jooksul väga palju tööd ei peagi tegema. Näed neid koguaeg tänavanurkadel passimas ja kambakesi pläkutamas, mõni magab oma tuk-tukis jne. Aga samas ma ei saa neile ka liiga teha, sest kogu elanikond töötab niimoodi. Kõik kohalikud passivad samamoodi ja häkivad nutitelefonide või iPadidega hommikust õhtuni, endal prügihunnikud meetri kaugusel, mida pole aega ära koristada. 

Mul meenub veel, et Pauli jutu kohaselt on saarel kõige rohkem probleeme jet-ski teenusega. Jällegi on igal pool väga palju lahkeid laenutajaid, kes passi panti võtavad ja turisti lõbusõidule saadavad. Hindu ma kahjuks ei mäleta, sest meil selle teenuse vastu väga huvi ei olnud. No igal juhul jet-skid tagastades ootab ees taas üllatus. Juba tuntud skeemi alusel hakkab igasugu kahjustusi ilmnema ja lahkest laenutajast on saamas õel väljapressija.

Jet-ski tuletab mulle omakorda meelde ajalehest loetud artikli, kus oli juttu saksa turisti ja kohaliku jet-ski mehe konfliktist. Selgus, et kutt oli sakslase rannaliival olevatest asjadest treileriga üle sõitnud. Muuhulgas oli purunenud ka sakslase laenutatud kiiver, mille kohta ta kompensatsioni läks küsima. Kohalik kutt ei pidanud seda muidugi vajalikuks ja kui sakslane aru sai, et ega siit tulemust pole mõtet loota, jalutas lihtsalt minema. Üsna kiirelt sai ta õnneks aru, et jalutamisega kaugele ei jõua kui sind ajab kohalik jet-ski mees ankruga taga!!! Nii et ma soovitaks siiski igasugu kofliktide puhul ettevaatlik olla ja enne mõelda kaks korda üle, kas keskkond on piisavalt turvaline oma õiguste taga nõudmiseks. 

“Tai on naeratuste maa!” kilkab iga reisikiri ja infovoldik ja seda võib alguses võib-olla isegi uskuma jääda. Meil on selle müüdi seletamiseks päris mitu erinevat teooriat ja mida aeg edasi, seda rohkem oleme veendunud, et vähemalt valge nahavärviga turisti jaoks jääb Tai naeratus pigem erandiks kui reegliks.   

Võib-olla ma peaksin kohe ette hoiatama, et tõelistel Tai fännidel tuleks selle blogi lugemine viivitamatult lõpetada. Meie ei ole Tai fännid ning ei kavatse seda kiidulaulu enam kolmesaja neljakümne viiendat korda üle kirjutada ja rääkida võrratust puhkusest keset võrratut loodust, võrratuid inimesi ja võrratut hinnataset. Mis muidugi ei tähenda seda, et meile siin kohe mitte miski ei meeldiks, õnneks nii hull see asi ei ole. 

Kui me oma õõtsuvalt laevareisilt Phuketisse jõudsime, saabus tõeline meelerahu. Hotell, kus veedame seitse järgnevat ööd, tervitas meid laia naeratuse saatel (lõpuks ometi!) ja sisendas üsna veenvalt, et seda puhkust on võimalik veel päästa! Kes otsib mõnusat hotelli, siis Karon Sea Sands Resort & Spa on kindla peale minek, pole ühtki paha sõna öelda. Tagantjärgi võib öelda, et see oligi üks vähestest kohtadest, kus meid kõige meeldivamalt teenindati.

 Tõelised turistid puutuvad iga päev lugematuid kordi kokku igasugu klienditeenindajatega. Teeninduse tase on Phuketis ebameeldivalt madal! Esiteks ei räägita eriti inglise keelt, mida on keeruline mõista, arvestades, et tegemist on turismile üles ehitatud piirkonnaga, mida külastab aastas vähemalt 4 miljonit inimest (ja see number pidevalt kasvab). Ja kuna turiste on palju, siis muutuvad kohalikud laisaks ja ei viitsi enam pingutada (see on minu teooria).

100.00 THB = 2.56640 EUR
100.00 THB = 3.26332 AUD

 Juba esimesel õhtul sai selgeks, et Phuketis käib palju venelasi, mida ma tegelikult küll teadsin, aga ei osanud päris niimoodi ette kujutada. Kohalikud tervitavad enamus valgeid: “Privet!”, igal pool hakkab silma venekeelseid silte ja kohanimesid, esimesena ulatatakse alati venekeelne menüü ning väga palju pakutakse venekeelseid ekskursioone. Sattusin näiteks ühte kauplusesse, kus müüdi igasugu käsitsi valmistatud seepe ja looduslikke teesegusid jne ja kahjuks ei olnud mul võimalik sealt midagi osta, sest mu vene keele tase ei olnud piisav, et kaupadest aru saada ning tai keelt, üllatus-üllatus, ei ole ma õppinud. 

 Ega mul üldiselt venelaste vastu midagi ei ole, aga need eksemplarid, kes Eesti idanaabrusest Phuketile kohale lendavad, on küll üks omaette sort. Võib-olla sobiks neid uusrikasteks nimetada. Minu jaoks on nad liiga lärmakad ja ebaviisakad ning kahjuks hakkab see kuidagi eriti hästi igal pool silma. Enamusele neist on otsaette kirjutatud “olen rikas rahaboss, tegelt olen vene oss”. Teiseks ei oska see Phuketisse reisiv venelane ühtki teist keelt peale vene keele. Kui mitu korda me sattusime nägema, kuidas näost punane venelane midagi vihaselt vene keeles kohalikelt nõuab. Võite kolm korda arvata, kas kohalikud valdavad vene keelt või mitte!

Esimesel õhtul otsustasime Karonis natuke ringi vaadata ja muidugi sattusime turule. Turg ja müügiletid on Tais igal nurgal, koguaeg saab midagi kuskilt osta, Aasia eripära. Noh jalutasime seal siis ringi ja jäin mingeid kaupu hetkeks uurima. Geelitukaga kohalik müügimees hüppas kohe ligi ja hakkas juba ostu vormistama. Ma siis püüdsin tal hoogu maha võtta ja küsisin uudishimust kaupade hindu. Geelitukk oli muidugi proff müügimees ja teatas mulle täiesti naeruväärse summa. Kuna see oli alles esimene õhtu ja ega mulle ta asjad ei meeldinud ka, niisiis otsustasin viisakalt Geelitukaga hüvasti jätta. Ja mis sealt siis tuli! Kutt sõimas mu läbi!!! Et miks ma tulen ta poodi kui midagi ei osta!!! Heikki oli natuke eemal ja ei saanud esimese hooga täpselt pihta, et kus see skandaal nüüd lahti läks ja ma olin nagu puuga pähe saanud, ei mõistnud midagi vastu ka öelda.

Jalutasime siis edasi, ise ka ei saanud aru, mis just sekund tagasi juhtunud oli. Jõudsime päikseprilli letini, kõik kuulsamad brändid muidugi esindatud. No seal poes ei olnud meil mingit ostusoovi, aga vaatasime siiski ringi. Olin juba ettevaatlik, et ühtki asja liiga pikalt uurima ei hakkaks igaks juhuks. Sellest hoolimata püüdis müüja muidugi kõiki asju mulle pähe määrida. Kui ma oma lühikese ringkäiguga poest juba väljuda olin jõundnud, pistis kutt solvunult karjuma, et miks ma vaatasin ta kaupu, kui midagi ei ostnud!!! No kujutate pilti! Alles viis minutit tagasi sain peapesu ja nüüd uuesti! Seekord ma ei suutnud vait olla ja sõimasin tal näo täis, et ta peaks endale uue töökoha otsima, sest tal pole õrna ainugi, kuidas klientidega käituda jne. Asi läks tegelikult juba päris inetuks, nüüd juba sekkus ka Heikki ja mul hakkas kuidagi hirmus seal. Teate ju küll, mismoodi kolmanda maailma riikides need asjad käivad.

Kõndisime vihaselt sealt minema ja lubasin endale, et ei tõsta sammu ka enam sellisele turule! Esimese hooga tahtsin tagasilennu pileteid juba varasemaks tõsta, et saaks siit sit***st Taist minema! Esimest korda elus kui ma poemüüjalt sõimata saan ja ühtlasi lausa kaks korda järjest! Kujutage ette, kui igal pool asjad nii käiks. Väga tõhus vahend shopahoolikute raviks, keegi ei julgeks poe poole vaadatagi, rääkimata sisse astumisest. Või vastupidi, mõjuks rahakotile laastavalt, sest igalt poolt, kuhu pilgu pöörad, peaks midagi ostma.

Selline tore esimene päev Phuketil muutis meie suhtimise Taisse kahjuks väga negatiivseks. Kõigest ei jõua siia muidugi kirjutada, aga kõige enam jäigi häirima, kuidas kohalikud meisse suhtusid. Õnneks mul polnudki üldse plaanis sinna shoppama minna, küll aga armastan ma igasugu käsitsi valmistatud suveniire, ehk siis ei tahaks mõne lolli geelituka pärast kaubandusest päris kauge kaarega ka mööda käia.

Õhtul otsustasime, et homme tuleb endale mingi transpordivahend rentida, et saaks natuke omapäi ringi käia ja naeratuste maaga ehk veidi paremaid suhteid luua. Oma naiivsuses me veel ei teadnud, et see ei pruugi üldse nii libedalt minna. Kõigest sellest ja teistest tagasilöökidest juba järgmisel korral…

Täna räägime natuke rohkem sellest, mis siin Phi Phi’l teha ka on. Pole vist eriti üllatav, et enamasti pakutakse igasugu veespordiga seotud tegevusi. Hommikust õhtuni võib käia sukeldumas või snorgeldamas, paadituuridel, veesuusatamas või inimtühjadel randadel ujumas. Saareriigile kohaselt on igal pool pisikesi ja suuremaid saari, mida turistidele reklaamida ja tutvustada.

Me siis läksime ka eile saaretuurile. Kuna oleme varasemalt taolistel tuuridel käinud, siis võtsime seekord ette lühema, kõigest poolepäevase tripi, et kõik nö kohustuslikud vaatamisväärsused ära näha. Neid tuure pakutakse absoluutselt igal nurgal, aga ülesehituselt paistavad kõik üsna samasugused. Meie neljatunnise tripi hinnaks kujunes ฿400/in ja see sisaldas hommiku- ning lõunasööki (loe:kontsentraatmahl, munavõileib, riis + küpsised). Muide, igasugune tingimine on minevik ja tänapäeval võib juhinduda hinnakirjast.

Hommikul pakiti siis kümmekond turisti longtale e pikasabalisse paati ja saadeti saari avastama. Me olime nagu kriminaalid seal üksteise kõrvale surutud. Ju kohalikud ei tule selle peale, et euroopa inimene on võrreldes nendega palju suurema kondiga ja meid ei mahu nii palju sellesse pisikesse paati. Enamus inimesi peale meie olid jälle prantslased…

Kõigepealt jõudsime kuulsale Maya Bay rannale, mida te kõik olete arvatavasti telekast näinud. Enne veel kui jõudsime varbad liivale maha panna, teatas paadijuht  (keda tuurijuhiks oleks ilmselge liig nimetada), et saarele minekuks peab tasuma ฿100!!! Kes maksta ei soovi, peab tund aega paadis passima!!! Kas ma pean selgitama, et sellest saarele mineku maksust kuulis kogu seltskond esimest korda täpselt enne paadist Maya Bay’le ronimist?! Üks prantslane läks täitsa endast välja ja uuris, kas igal saarel tuleb maksta, kokku oli meil kavas ju 5 saart! Täielik väljapressimine, sest sisuliselt saime alles tuuril olles teada, et algne ekskursiooni hind on ajas muutuv. Hakkasime juba ette kujutama, kuidas uus maks ootab meid ees peale saare külastamist ja kuidas iga uue saare juures peab rahakoti jälle välja otsima.

Rand oli tõesti ilus, aga oleks meile palju rohkem meeldinud ilma sadade teiste turistideta. Noh, ega see eriline üllatus ei olnud, aga siiski oli koha peal raske uskuda, et inimesi oli niiiii palju kohale tulnud. Enamus pilte on meil koos võõraste turistidega, aga mis seal siis ikka. Kahjuks pean tunnistama, et sellised rannad ja mereveed on nähtud ja meis mingeid väga erilisi emotsioone ei tekitanud.

Edasi käisime veel mõnes rannas, sai ujuda, vettehüppeid harrastada ning snorgeldada. Üldiselt ei osanud seda tuuri kuidagi nautida, sest paadijuht ja tema suhtlemisoskus oli allapoole arvestust. No ma saan aru küll, et tal on nendest randadest ja nõmedatest turistidest kopp juba ammu ees, aga ehk siis tuleks natuke peegli ees enne uut tööpäeva harjutada… Mitmed teisedki olid pettunud kogu selles asjaajamises, nii et pole meie üksi siin erilised kriitikud. Muide, kui tagasi hotellituppa jõudsime, siis avastasime, et kõigele lisaks lõpetas ta tuuri peaaegu tund aega varem ära, vot sulle!

Loodus oli seal ilus küll, aga nägi äravahetamiseni sarnane välja Filipiinidega, kus esiteks oli puhtam, vähem turiste ning filipiinode klienditeenindustase ühtis meie arusaamadega. Sellel väljasõidul oli kahjuks väga tugev raha lõhn juures ja kuigi ma teadsin juba enne Taisse saabumist, et tegemist on turistilõksuga, siis seekord silma väga kinni ei õnnestunud pigistada.

Üldiselt ma soovitaks pigem rentida paat + kohalik paadimees ja minna ise neid ilusaid kohti avastama. Kaalusime ka meie seda varianti, aga kuna olime varem selliste valmis tuuridega rahule jäänud, siis läksime omast arust lihtsama vastupanu teed. Saari on seal väga palju, valik suur ja lai ning kes teeb enne kodutöö ära, ei tohiks pettuda. 

 

Õhtupoole enne päikseloojangut otsustasime vaateplatvormile (pilet ฿20) turnida. Oijah, sellises niiskuses oli see ikka paras katsumus! Õnneks saab tippu jõudes pisikesest putkast igasugu erinevaid karastavaid turgutisi soetada, nii et jäävad ellu ka need, kes unustavad end veepudeliga varustada. Päris ilus vaade avanes sealt, inimesed lihtsalt istusid kivide otsas ja puhkasid silma, nii mitmedki olid tulnud päikseloojangut nautima. Ma hakkasin paratamatult ette kujutama, mismoodi see tsunaami sealt ülevalt võis paista. Mõelge, mõned inimesed just sealt vaateplatvormilt seda pealt nägidki!

Tundub, et meid see fenomenaalne Phi Phi ära ei võrgutanud. Turistilõksule kohaselt oli koguaeg tunne, et ma ei mahu kuskile ära. Öeldakse, et Phi Phi on pidutsemise saar ja võin seda kahtlemata kinnitada. Näiteks ilma kõrvatroppideta enne kella 4 hommikul magama ei õnnestunud jääda. Väga häiris, et teenindav personal suutis inglise keeles heal juhul öelda thank you ja arvestades kvaliteeti tundus enamus tooteid ja teenuseid ülemakstud. Ma kahtlustan siiski, et kui poleks olnud filmi “The Beach”, poleks meie oma jalga Phi Phi’le tõstnud, sest ega seal rohkem midagi väga erilist ei olnudki.

Kolmanda päeva hommikul oli täitsa hea meel praamile astuda ja ära sõita. Mul oli kodutöö küll tehtud ja olin Phi Phi kohta lugedes veendunud, et siin peab iga turist ära käima, kuid enam meil sellist seisukohta ei ole. Tais on mustmiljon asustamata saart, kuhu saab mõneks tunniks sõita, ma ei oska välja tuua mille poolest see Phi Phi nii eriline on ja miks sinna minema peaks. Kirev ööelu on igal pool mujal täpselt samamoodi olemas, tundub aja raiskamisena mingi disko pärast sinna kohale sõita.

Enamus randu on räpased ja ei kutsu ujuma, ilusate randade nägemiseks peab paadiga kuskile eemale sõitma. Kuna igal ööl pidutsevad rannas sajad turistid, siis hommikul näeb seal kõiksugu peojääke (sealhulgas klaasikilde). Kuigi on tegemist maailmakuulsa tõmbenumbriga, kust käib miljoneid turiste läbi, siis inglise keelega on raskusi isegi hotelli töötajatel. Tundub, et turist jätab siia nii palju raha, et keegi ei viitsi pingutada, klienditeeninduse tase on olematu.

Kõige tipuks oli paadireis tagasi Phuketisse meie senise elu kõige hullem! Ma olin vahepeal üsna kindel, et me lähme põhja! Ilm oli küll sombune, aga erilist tormi küll kuskilt ei paistnud, sellegipoolest loksutas nii hullusti, et enamus inimesi öökisid või oksendasid. Meeskond hakkas juba 10 minutit peale sadamast lahkumist oksekotte jagama ja hea oli, sest iga teine sai seda sihtotstarbeliselt kasutada. Me võtsime igaks juhuks tableti sisse, jumal tänatud. Kujutage ette kaks tundi karusselli sõita ise samal ajal mõeldes, et kogu kupatus laguneb kohe koost. Mul oli täpselt selline tunne. Vahtisin aknast välja proovides ükskõik mille muu peale mõelda. Vahepeal pidi kõrvad või nina kinni hoidma, et erinevad hääled või oksehais olemist veel õõnsamaks ei teeks. Täielik õnnistus oli kaks tundi hiljem jalg kindlale maapinnale panna!

Ma ei taha kõlada negatiivsena, aga kahjuks ei õnnestunud meil avastada Phi Phi’l see, mida enamus selle saare kummardajaid armastavad. Kohalikud on muutunud väga laisaks ja seetõttu ei pane eriti rõhku klienditeenindusele. Tundub, et turistid ei saa siit saarelt mitte kunagi otsa ja nii polegi vaja pingutada. Olles külastanud erinevaid riike/saari Aasias, ütleme, et Phi Phi (ja Tai) võib vabalt vahele jätta.

Võib üsna kindlalt väita, et sõitsime siia saarele kaudselt ühe filmi pärast. Koh Phi Phi Leh (see on nüüd tõesti juba teine saar, aga täpselt meie saare külje all) sai kuulsaks kolmteist aastat tagasi kui Leonardo Di Caprio isiklikult kohale lendas ja film “The Beach” üles võeti. Film sai kuulsaks ja saar sai kuulsaks, mille tulemusel kohalik turism välgukiirusel hoo sisse sai.

Järgmine, mitte just nii meeldiv sündmus, mis sellele saarestikule (kus on kokku 6 saart) kuulsust kogus,  leidis aset 9 aastat tagasi. Kurikuulus tsunaami pühkis peaaegu kogu selle saare maatasa. Ühelt poolt ründas 3m ja teiselt poolt 6,5m laine, mis sai suure mürtsuga keskel kokku ja viis arvatavalt umbes 4000 inimelu endaga kaasa. Võttes arvesse, et saarel võis tol hetkel olla u 10 000 inimest, siis tegelikult ei tundugi see neli tuhat nii suur number. NB vaata filmi The Impossible, väga võimas!

Kokteilid

Klienditeenindus

Arvestades, milline turismimagnet see Phi Phi on, eeldaks küll natuke professionaalsemat klienditeenindust. Pole nende paari päeva jooksul veel kohanud kohalikke, kes monoloogi asemel suudaks dialoogi astuda. Näiteks meie hotelli personal lihtsalt ei räägigi midagi. Ise küsin, ise vastan või loen kehakeelt. Tundub, et aru saamisega ei olegi neil väga probleemi, pigem ei osata vastu rääkida. Üllatav, et enamasti ei pandagi üldse rõhku klienditeenindusele, ju on turiste nii palju, et ei peagi pingutama.

Aga selle kõige juures mulle meeldib, et on ära kadunud see tingimise ja hindade üle kauplemise komme. Mulle pole see kunagi meeldinud! Enamasti on igal pool fixed price ja keegi ei kauple. Vanast harjumusest ikka alguses proovisime, aga ei võetud väga vedu. Näiteks pitsa maksab igal pool üle saare ฿80, võta või jäta. Kui muidu võiks leti äärest minema kõndida teades, et kaupleja jookseb sulle kasvõi järgi, siis siin võid koju jalutada ja kedagi ei huvita, kui sulle pakutud hind ei sobi. Ja siit jõuamegi sujuvalt

Hinnatasemeni

Ehhee, pole siin nii metsikult odav midagi. Näiteks päevituskreemi saab Austraaliast sama hinnaga (฿ 450-500), nagu ka Jack Daniels’i kokaga 345ml supermarketis ฿180. Oma hotellitoa eest olime sunnitud maksma ฿2350 öö ja kohe kindlasti pole see mingi eriline hotell, aga majutusest võiks lausa eraldi lõigu kirjutada, nii et kannatust sellega. Restorani pearoad on keskmiselt ฿300-500, kokteilid ฿150-200, Tai massaaz ฿300, puuvilja shake ฿80, rannatooli laenutus ฿ 100-150, poolepäevane saaretuur ฿400/in ja 8h tuur ฿600.

Austraaliast tulles need hinnad väga ei morjenda, aga ma ei tea, kuidas eestlased siin nii massiliselt armastavad käia. Eks mõnevõrra võib hindu mõjutada ka see, et asume saarel ja eeldatavasti on näiteks Phuket natuke odavam, aga peab tunnistama, et uskusime pigem natuke teistsuguseid hindu kohata.

Hotellid

Jõuamegi minu lemmikteemani majutus. Surfasin netis juba paar kuud tagasi uudishimulikult ringi ja uurisin hotelle. Hind ja kvaliteet tahtsid kuidagi väga erinevat sammu käia. Ma olin vist endale valmis mõelnud, et umbes $50-60 ehk alla ฿1800 eest saab Aasias juba täitsa kena hotellitoa. Leidsin küll igasugu sooduspakkumisi, aga maksta ฿3000 ühe öö eest tundus kuidagi väga ülemakstud, eriti kui süveneda klientide kirjutatud tagasisidesse.

Ööbime Phi Phi Palms Residence’s, mille tuba on üsna närtsinud olekus, mille teenindusele võiks ümmarguse nullpunkti anda ja mille seinad on paberist. Aga meil on toas konditsioneer ja telekas ja lausa külmkapp! Vaade kõrvalasuvale hurtsikule (mis on tegelikult külastajaid täis hotell!) tõestab meile küll üsna veenvalt, et elame luksuses, aga kolme öö eest tasutud ฿7050 tekitab toas ringi vaadates ikkagi segadust. Sellistel hetkedel ma kadestan igasugu hipisid, kes hotellitubade kvaliteedi pärast kunagi oma pead ei vaeva ja kes isegi Aasias on valmis mõne kohaliku poolikul võidunud diivanil magama (loe: couchsurfing).

Kes praegu samamoodi otsib hotelli Phi Phi’le siis teate, ma ei oskagi teile midagi soovitada. Kui te olete ülalkirjeldatud hipi, siis on asi väga lihtne. Siin on iga nurga peal hosteleid, kus saab üsna odavalt narivoodis ööbida. Kui teile tundub, et see ei kõla just kõige lõõgastavama puhkusena, siis lihtsalt makske rohkem ja unustage ära, et see peaks olema odav Aasia. Üks võimalus on muidugi veel võtta tuba konditsioneerita (hinnavahe on märgatav!), aga seda tasuks kaaluda eelkõige neil, kes näiteks sooviks üleliigseid kilosid puhkuse ajal välja higistada või kes unistab aurusaunas magamisest, sest muidu võib tekkida tunne, et piinlete vabatahtlikult. Õhuniiskus on aastaringselt vähemalt 75%, eile oli see näiteks 93%!

Restoranid

Kohalik õlu

Õhtusöök Piraadimajas

100 THB = 2.56640 EUR
100 THB = 3.26332 AUD