Kuigi me polnud mingeid suuri plaane teinud ja kogu puhkuse
päevakava oli jooksvalt muudetav, siis sai juba pikalt arutamatagi selgeks, et
kuidagi on vaja saarel ringi liikuda. Oleme varem alati Aasias rolleriga
piirdunud, aga sel korral otsustasime auto kasuks. Esiteks on vahemaad tülikalt
pikad selleks, et päev otsa rolleri otsas istuda ja teiseks on liiklus Phuketil
väga normaalne (loe: Aasia kohta üsna hõre ja rahulik).
Asusime siis kohe hommikul oma võimalusi uurima, et mismoodi saaks
auto laenutada. Kohe meie hotelli läheduses hakkas silma kaks rendiautot ja
leidsime ka omaniku üles, et uurida tingimusi. Selgus, et Toyota Corolla saaks
enda käsutusse hinnaga ฿1000/ööpäev.
Kõik ilus tore, kindlustus ka autol väidetavalt olemas ja saaks viie minutiga
paberid ära vormistada. Alati peab kuskil mingi AGA olema. Tai vanamees seletas
iseenesestmõistetavalt, et rentides auto tuleb pass pandiks jätta. Hahaa,
lubage naerda! Kui ma talle ütlesin, et passi ei anta võõrastele, siis ta
demonstreeris, kuidas tal auto esiistmel turistide passid kõik kenasti
hunnikus. Jalutasime minema, sest pass on meile küll siin kõige kallim
varandus! Ilma selleta on oht, et ei saagi sellest võrratust banaanivabariigist
minema ja naersime omaette, et sellise asjaga ei saa riskida.
Olime kuulnud küll, et paljudes kohtades selline poliitika, aga
lootsime ikka, et endal veab. Uurisime veel natuke ringi erinevaid võimalusi, aga
tundus, et raiskame ainult oma aega. Ma olin täiesti ära otsustanud, et pigem
kõnnin jala kui annan kellelegi oma passi! Tulime pettunult tagasi hotelli ja
kohtusime hotelli ainsa valge töötajaga. Paul on selline tore mees, kes töötab
E-R 8-12 ja põhimõtteliselt suhtleb lihtsalt klientidega ja vajadusel lahendab
nende probleeme. Kui meil tuli auto rentimine jutuks, siis tal oli kohe palju
lugusid rääkida, kuidas turistidelt nõutakse ajuvabasid summasid auto remondi
katteks, sest “te olete auto siit ja sealt ära kriimustanud” jnejne.
Hakkasime siis Pauli soovitusel internetist natuke ametlikumaid rendifirmasid
otsima. Sõelale jäi Budget, sest oleme selle firmaga Austraalias kokku
puutunud. Kontorisse kohale jõudes selgus, et isegi meiesugustel ekstraettevaatlikel
on võimalik Taimaal auto rentida!
 |
| Värskelt meie käsutuses |
 |
| Päris hea meel lõpuks! |
 |
| Budgeti hinnakiri |
Nagu juba ütlesin, siis liiklus on üsna okei ja ummikute pärast ei
pea autoga liiklemisel muretsema. Muidugi võib alati ka rolleri rentida, mis on
palju populaarsem ja odavam. Meile tundus, et rollereid renditakse tavaliselt
ilma mingi kindlustuseta, mis võib teatavaid ebameeldivusi kaasa tuua. Näiteks
meie tuttav sõitis paar aastat tagasi rolleriga teelt välja, mille tagajärjel
esitati talle väga kiirelt arve suuruses $1000. Muidugi ei olnud see päris
õiglane summa, aga tal polnud ka midagi vaielda, sest pass oli rendimehele
pandiks antud.
Maa-aluses parklas käib Tais omamoodi elu. Sisse
sõites kirjutatakse sulle välja tsekk, kuhu kritseldatakse su auto number. Kui
sa parkima hakkad, siis parkla töötajad liigutavad teisi autosid vastavalt
vajadusele, et sul oleks ruumi manööverdada! Põhimõtteliselt on enamus autosid
kinni pargitud, aga seal töötavad kohalikud on tõelised oma ala proffid, kes
väga oskuslikult ja kiirelt tegutsedes kinni pargitud autodele tee vabaks
teevad. Geniaalne lähenemine ju! Ja peab tunnistama, et kõik toimib
viivitusteta. Kui parklast väljud, siis pead lihtsalt oma tseki esitama (ma ei
tea, kas see peaks tõendama, et sa ei varastanud kellegi teise autot vms).
Ja veel meeldisid meile kohe eriti foorid, mis kenasti teada andsid,
mitu sekundit veel ootama peab või sõita saab. Jällegi – geniaalne!
 |
| Sellised foorid näitasid nii rohelise kui ka punase tule kestvuse. Kollast, nagu näete, ei olegi. |
Kui peale seda pikka juttu on keegi, kes arvab, et auto või rolleri
rentimine pole väga hea mõte, siis alati saab kasutada kohalikku transporti.
Kõige enam on levinud tuk-tuk’id. Ma võin oma pea anda, et teil pole võimalik
jalutada oma hotellist tänavale ja astuda isegi kolme sammu ilma kuulmata:
“Tuk-tuk! Tuk-tuk?” Hoiatan, et see võib väga kiirelt närvidele käima hakata,
lõpuks ei saa enam aru, kas keegi hüüab teie poole või teil on peas hääled. Tuk-tuk-tuk-tuk…
 |
| Esimene sõit |
 |
| Ööpimeduses veel eriti vinge, eksole |
Hindade mõttes on tegemist üsna kalli teenusega. Näiteks Karonist
naaberranda Patongi maksab sõit (u 8km) hinnakirja alusel ฿400. Väiksemaks pole
seda võimalik tingida, küll võib see summa ainult suuremaks muutuda. Näiteks
kohtasime ühte venelaste paari, kes parasjagu olid samamoodi Patongi teel ja pakkusime
välja, et võtame sama tuk-tuki. Muidugi kavaldas kohalik ärihai meid kohe üle
ja teatas, et sellisel juhul tuleb hinnaks ฿600!
Ega sind ei jäta keegi nöörimata, kui aga vähegi võimalus avaneb.
Siis on veel olemas taksod, mis võivad olla õige pisut
kallimad, aga mitte oluliselt. Taksode puhul tundus naljakas, et enamasti oli
tegemist uhiuute masinate, tihtipeale maasturitega, mille veljed
silmipimestavalt säravad ja mille sees on hele nahksisu.
Ja edasi jõuame ühistranspordini, millest vist
tegelikult ei olegi midagi kirjutada, sest kohalik tuk-tuki maffia on ammu juba
selle eest hoolitsenud, et mõni turist oma sõite selle odava “bussiga” teha ei
saaks. Liin sõidab turistide piirkondadest ringiga mööda või tuleb teha liiga
palju ümberistumisi. Vaata ühistransporti ehk
songthaew pilti siit.
 |
| Tänavapilt |
Viimastel päevadel
peale kohaliku ajalehe lugemist me hakkasime tuk-tuki teenust lausa vältima.
Silma jäi artikkel, kus kirjutati plaanitavatest muudatustest Phuketi
transpordimaailmas. Kohalikud võimud tulid lagedale ideega panna tööle hop
on-hop off turistibussid lennujaamast kuni saare lõunaossa Karoni ja Kata
piirkonda välja. Teenus oleks turistidele väga odav - ฿30
ja mugav. Muidugi tõusis tuk-tuki maffia selle peale tagajalgadele ja teatas,
et nad lihtsalt blokeerivad tee ära kui selline buss nende territooriumil
sõitma hakkab ja nende raha ära võtab! Artiklist tuli välja, et saarel on umbes
1500 tuk-tuki meest ja sellele kasvab koguaeg lisa. Kohalikud poisikesed ei
taha ühegi teise ametiga tegemist teha ja seetõttu loobuvad ka haridusest, sest
lihtsalt tuk-tuki mees on kõva rahaboss! Võrreldes Bangkokiga küsitakse sõidu
eest Phuketil kuuekordset hinda! Nii et kui see buss seal sõitma
hakkaks, jääks pool saarest töötuks ja 1500 peret sureks nälga.
Meile jäi ka kohe silma, et tuk-tuki juhil on mugav
elu! Kuna nad teenivad juba ühe sõidu pealt korraliku summa, siis ega nad päeva
jooksul väga palju tööd ei peagi tegema. Näed neid koguaeg tänavanurkadel
passimas ja kambakesi pläkutamas, mõni magab oma tuk-tukis jne. Aga samas ma ei
saa neile ka liiga teha, sest kogu elanikond töötab niimoodi. Kõik kohalikud
passivad samamoodi ja häkivad nutitelefonide või iPadidega hommikust õhtuni,
endal prügihunnikud meetri kaugusel, mida pole aega ära koristada.
Mul meenub veel, et Pauli jutu kohaselt on saarel kõige
rohkem probleeme jet-ski teenusega. Jällegi on igal pool väga palju lahkeid
laenutajaid, kes passi panti võtavad ja turisti lõbusõidule saadavad. Hindu ma
kahjuks ei mäleta, sest meil selle teenuse vastu väga huvi ei olnud. No igal
juhul jet-skid tagastades ootab ees taas üllatus. Juba tuntud skeemi alusel
hakkab igasugu kahjustusi ilmnema ja lahkest laenutajast on saamas õel
väljapressija.
Jet-ski tuletab mulle omakorda meelde ajalehest loetud artikli, kus oli juttu saksa turisti ja kohaliku jet-ski mehe konfliktist.
Selgus, et kutt oli sakslase rannaliival olevatest asjadest treileriga üle
sõitnud. Muuhulgas oli purunenud ka sakslase laenutatud kiiver, mille kohta ta
kompensatsioni läks küsima. Kohalik kutt ei pidanud seda muidugi vajalikuks ja
kui sakslane aru sai, et ega siit tulemust pole mõtet loota, jalutas lihtsalt
minema. Üsna kiirelt sai ta õnneks aru, et jalutamisega kaugele ei jõua kui
sind ajab kohalik jet-ski mees ankruga taga!!! Nii et ma soovitaks
siiski igasugu kofliktide puhul ettevaatlik olla ja enne mõelda kaks korda üle,
kas keskkond on piisavalt turvaline oma õiguste taga nõudmiseks.
 |
| Parkla |
 |
| Töölised sõidavad õhtul koju |
 |
| Prügiauto, mille töös osales vähemalt viis meest |
 |
| coca cola Tai moodi |
Selline see turisti elu Phuketil on. Kas ma pean veel mainima, et
naeratusi te igasugu transpordimaffiaga kokku puutudes ei kohta? Kõik on äri ja
puhtalt kasumi teenimine. Meil tuli sellega seoses idee, kuidas ka Phuketil
rikkaks saada! Tuleks hakata tootma t-särke, millel suurelt kirjas WALKING
WALLET + lisada tai keelne tõlge. Ma pole kursis, kuidas kohalikud irooniasse
suhtuvad, aga ma kannaks seda särki küll hea meelega, sest enesetunne on
niikuinii koguaeg nagu kõndival rahakotil.
3 kommentaari
Nonii, tekitasin teie blogisse nüüd hirmsa statistika oma nädalase blogi lugemisega! :) Leidsin blogi Eestiblogid.ee'st.
ReplyDeleteAga ainult kiidusõnad Sulle. Kirjutad väga hästi ja kuna endal on ka unistus jõuda kunagi Austraaliasse, siis teie seiklusi lugedes tunduks nagu oleks ise sama kogenud. Hihi. :)
Väga hea meel, et ikka blogi pead ja jään uusi sissekandeid ootama!
Olge tublid seal teisel pool maakera & tuult tiibadesse! :)
Kaisa Eestist.
Aitäh tagasiside eest!
DeletePean nüüd jälle punastama, et nii kaua pole jõudnud kirjutada, aga tänu sellistele headele soovidele tuleb kohe energiat ja uusi mõtteid juurde!
Ja Austraalia on tegelikult ainult mõnekümnetunnise lennusõidu kaugusel;)
Terv,
Ketlin
Your article is Impressive and informative. You continued to publish articles like this.
ReplyDeleteThanks & Regards
murder Mystery dinner in Fern Tree Gully
murder Mystery dinner in Boronia
murder Mystery dinner in Knox
murder Mystery dinner in Yarra Valley
murder Mystery dinner in Dandenong Ranges