Laupäeval käisime me vorsti ostmas ja selleks väntasime maha ei rohkem ega vähem kui 47 km. Ei, meil ei ole vorstid kaubandusest otsa saanud, aga kui sa oled eestlane, kes elab Austraalias, siis sulle reeglina kohalikud vorstid ei meeldi ja sa eelistad näiteks poolakate lihatooteid, mis asuvad teises linna otsas.

Tegelikult jäävad Poola ja Vene pood meist lausa 30km kaugusele, nii et egasi-tagasi käik eeldaks 60km läbimist. Aga kuna me oleme siiski rattasõidus üsna rohelised veel, otsustasime linnas rongi võtta, et oma distantsi pisut lühendada. Sellist retke pole raske ette võtta, kui silme ette manada pilt värsketest Karumsi kohukestest ja suitsuvorstidest, mille lõhna tundes läheb ka täis kõht ühe hetkega tühjaks.

Kui me suure hurraaga lõpuks Bibra Lake‘ kohale jõudsime, oli üsna suur meie pettumus, sest Vene Poodi enam ei eksisteerigi! Ei mingeid Karumseid, nägemist boršisupid ja lehmakommid! Kuna me tükil ajal pole sinna kanti sattunud, siis ei teagi, millal see Vene Putka kinni pandi.

Kohukeste asemel ladusime Poola Poes seljakoti vorstist, pasteedist ja suitsujuustust punni! Saksa leib oli selleks ajaks küll juba läbi müüdud, eks järgmine kord peab varem startima. Muide, tegelikult ei olegi see mitte just Poola pood, vaid hoopis Euroopa Lihapood, aga kuna enamus kaubast on Poolast, siis kutsume me omavahel seda Poola Poeks.

Kui ma eelmises postituses natuke virisesin Perthi jalgrattateede puudumise üle, siis nüüd võib öelda, et lõunas on ikka väga mõnusaid rattaradu! Enamus tagasiteest linna sõitsime jõe äärsel promenaadil, enam paremat sõidurada annab soovida. Naljatasime isegi omavahel, et peaks hoopis Lõuna-Perthi kolima.

Aga üldiselt veerevad meie päevad kevadesse, see nädalavahetus oli esimest korda juba seda ka tunda. Kevade puhul tegi Härra juba aia ka korda ning puhastas sügisese/talvise lehesodi ära, nüüd oleme suveks valmis! Me oleme ikka väga ära harjunud, et iga päev peaks päike paistma ja alla 25kraadi ei tohiks õues üldse olla. Milleks siis üldsegi teisele poole maakera Austraalia kuuma päikese alla sõita?!

Ja tänu kevadele on linn õites! Alguses ma arvasin, et siin on aastaaegadel raske vahet teha, siis nüüd võib küll öelda, et terane silm märkab päris palju iseloomulikku. Akna taga teevad linnud juba sellist põrgulärmi, et hoia ja keela! Igasugused eriskummalised puud ja põõsad ja lilled on õitsema hakanud! Mõnest aiast möödudes on õhk nii-nii magus! Minu lemmikud on roosade õitega puud, mis meenutavad jaapani kirsipuid:

Meil on jälle siin niiii ilus ja päikseline ja soe ja särav! Ohh, kuidas mulle see Austraalia ikka meeldib!

küsis täna minu töökaaslane Andres [häälda: Andrees] peale seda, kui ta oli mulle selgitanud, mitu tervitusmusi on kombeks teha tema kodumaal Kolumbias. Kolumbiat olen viimasel ajal üldse päris palju tundma õppinud tänu oma värvikatele töökaaslastele, kellest võiks lausa pikemalt kirjutada.

Töötan koos kahe Andres’iga, kes mõlemad on Kolumbiast pärit. Mõlemad hästi lahedad kutid, tõelised rosinasilmad! Üks Andres on kokk ja teine barista. Koka-Andres abiellus poolteist aastat tagasi rumeenlasest austraallasega ja kuigi ta igatseb väga oma kodumaad, elab ta mingil müstilisel põhjusel rahulikku Austraalia elu juba kaks aastat. Barista-Andres tuli Austraaliasse turundust õppima ja kavatseb peale student viisa lõppu siia elama jääda.

Tänu kahele Andres’le on meie töökeskkond üsna hispaaniakeelne. Kutid räägivad omavahel peamiselt hispaania keeles, mulle meeldib oma algelist hispaania keele oskust nendega harjutada. Meie boss Paul lisab siia keelekompotti veel itaalia keele, sest Pauli vanemad on itaallased ja enne inglise keele õppimist hakkas Paul hoopis itaalia keelt rääkima. Praeguseks mäletab ta itaalia keelt küll vähe, aga levinumaid käibefraase kasutab igapäevaselt.

Ükskord tahtsid Andresid, et ma midagi eesti keeles räägiks. Nüüd nad vahel norivad mind sõbralikult eesti keelt järgi tehes, sest nende arvates on see hästi naljakas keel. Piisab ühest lausest, kui neil juba muie näole tuleb. Jah, võõraste jaoks kõlab meie emakeel vist tõesti üsna veidralt. Kui Koka-Andres oli enam-vähem selgeks saanud, kuidas on eesti keeles "tere" ja "aitäh" tahtis ta kohe teada, kuidas öelda "ma armastan sind"! :D

Noh ja täna me arutasime Barista-Andresi ja Pauliga, mitu tervitusmusi põsele on erinevates riikides kombeks teha. Andres ütles, et tavaliselt teeb ta ainult ühe põsemusi, Paul jällegi Itaalia kombeid silmas pidades kaks põsemusi. Prantsusmaa erinevates osades on tavaline vahetada lausa kolm või neli põsemusi ja sellises huvitavas riigis nagu Omaan pidavat kombeks olema tervitusmusi mitte põsele, vaid ninale.

Peale seda oli üsna veider selgitada, et eestlased musitavad ainult oma abikaasasid või perekonnaliikmeid ja sellisel kujul tervitusmusid ei ole meile kombeks. Kuumavereline Andres ei saanudki vist aru, kuidas meie käitume kui oma sõpru kohtame. Mulle tundub endale ka vahel, et issake kui külmad ja ükskõiksed need eestlased ikka on. Kõik ju musitavad, ainult eestlased ei musita:D

Ükskord on ikka esmene kord oma uuel jalgrattal pikemat sorti sõit käsile võtta ja just täna me omadega nii kaugele jõudsimegi. Paari tunniga läbisime 25km, mis pole küll teab mis pikk sõit, aga läbi võttis küll! Autoga sõites ei panegi tähele, et linn on väga mägine, tõusud-langused vaheldumisi. Vähemalt täna mere äärde sõites oli tempo küll päris ebaühtlane.

Tegelt oleme plaaninud, et igal nädalavahetusel võiks väikse rattamatka ette võtta, sest nädala sees me sadulasse väga ei jõua. Heikki on paaril korral rattaga tööl käinud, minul ei tule see kõne allagi. Nüüd, mil oleme rattaomanikud, tuleb mulle veidi üllatusena, et Perth ei ole üldse nii rattasõbralik kui võiks arvata. Eraldi rattateid küll on, aga meie kodust jäävad need kaugele ja marsruuti peab ikka väga valima.

Eile õhtul käisime esimest korda Austraalia teatris. Seda käiku olime plaaninud juba päris kaua, isegi Darwinis elades käis peast läbi mõte, et võiks teatrisse minna. Venivillemid nagu me oleme, jäi see käik katki. Aga alati on kasulik omada aktiivseid sõpru, kellega tekib kambavaim ja küll need piletid ka lõpuks taskusse jõuavad! Muide, üks pilet maksis $56, üsna taskukohane hind.

Etendus „Tender Napalm“ ei tohiks külmaks küll kedagi jätta, sest laval näeb nii kirge kui ka viha ja lõpuks ei puudu ka erootika. Saali astudes oleks täpselt nagu NO99 etendusele läinud! Ma pole siiamaani suutnud selgeks mõelda, kas mulle meeldis see etendus või mitte… Tegu oli hästi kujundliku lavastusega, iga mõtte taga oli mingi metafoor. Kohati oli igav, kohati väga tabav. Lõpp mõjus natuke šokeerivalt: laval seisid kaks porgandpaljast näitlejat!

Nii et üldiselt võib meie nädalavahetuse kordaläinuks ja üsna sisukaks lugeda. Ahjaa, esimest korda käisin täna veel virtuaalselt vanaema sünnipäeval! Olgu õnnistatud Skype!

Kas teate kui tihti ma argiste toimetuste juures avastan end blogist mõtlemast. Iga kord, kui miski mind üllatab või pahandab või liigutab, siis tahaks kohe mõtteid ja muljeid jagada. Ühelt poolt mulle meeldib teid kaasas kanda oma retkel, teisalt on kirjutamine oluline minu enda jaoks. Vahel loen ikka neid sissekandeid üle, nagu meenutuseks või nii.

Aga iga päev ma muidugi kirjutada ei jõuaks. Vaevalt keegi viitsiks ka iga päev minu spontaanseid sissekandeid lugeda. Ajaga on minusse kogunenud igasugu muljeid ja tähelepanekuid ja mis nendega muud ikka peale hakata, kui ühte postitusse koguda.


Kingi me ei kanna, käime paljajalu!
Mäletan päris eredalt, kuidas mind Darwini aborigeenielu šokeeris. Üks õige aborigeen käib alati ja igal pool paljajalu ja vot seda võis igas Darwini nurgas tähele panna. Veel enam üllatusin teistes Austraalia paikades, et paljajalu käimine ei ole omane mitte ainult aborigeenidele, vaid ka valgetele. Inimesed käivad igas vanuses ja igal pool ilma jalanõudeta! Toidupoes, pangas, linnatänavatel vuravad ringi paljad varbad, milline vabadus!

Austraallastele on igapühapäevane piknik sama oluline nagu eestlasele igasügisene seenelkäik. Tegelikult ei olegi nädalapäevadel tähtsust, piknikuseltskondi märkab terane silm igal ajal. Linnades on ilusad pargid, kus inimesed saavad grillahjul liha küpsetada (enamasti tasuta, mõnikord mündi eest). Ka igasugu rahvusparkides on piknikuplatsid kõige vajaminevaga olemas. Võta ainult oma toidumoon kaasa ja piknik võib alata!

Esialgu mõjub massiivne roadtrain hirmuäratavalt, aga juba üsna pea harjub eestlane selle maanteerongiga ära. Pikki vahemaid mööda inimtühja Austraaliat sõites kohtab suure tõenäosusega just roadtraine. Austraalias liiguvad ringi maailma kõige suuremad ja raskemad roadtrainid. Näiteks kui tee on suure langusega, siis on ehitatud isegi nö roadtraini pidurdustaskud, juhul kui masina pidurid ei jaksa enam seda kolakat pidurdada. Suveniiripoe riiulid on mini-roadtrainidest lookas.

See viimane, K, on kasutusel Austraalia kullakaevandustes, ühtlasi on need maailma suurimad roadtrainid, mida kutsutakse hellitavalt Powertrain või Body and six:

Esimest korda Perth’is ringi sõites märkasime elumajade ees suuri mööblilaadungeid. Inimesed on lihtsalt oma vana diivani või põrandalambi või pesumasina ribadeks kasutanud ja nüüd tänava äärde vinnanud. Sellistes vanakraami hunnikutes võib näha küll igasugu kraami: vanu madratseid, toidunõusid, ehitusjääke, mänguasju, patju-tekke jne. Mõne aja pärast need hunnikud korjatakse kellegi poolt kokku ja siis paari kuu möödudes kõik kordub taas.

Teisipäev on mingi vaikiva kokkuleppega valitud sooduspäevaks, ärge küsige miks. Teisipäeviti on näiteks kinopiletid odavamad ja pitsa saab alati soodushinnaga. Bensiini tasub tankida esmaspäevast kolmapäevani, sest nädala lõpus hind natuke tõuseb. Vahel on keset nädalat mingi lisasoodustus ja siis on bensiinijaamade läheduses ummikud, kaugelt mõtled, et tasuta saab midagi, miks need inimesed muidu nii meeleheitel on:D

Toidukärusid ei pargita peale shoppamist tihtipeale mitte eeskujulikult kaupluse parklasse, vaid nendega sõidetakse mööda linnatänavaid koju. Pole siis ime, et parkides, majahoovides jne need kärud igapäevaselt silma jäävad. Näiteks meie maja ees on pidevalt vähemalt neli-viis käru pilla-palla. Inimesed ei jaksa oma koormaid vist käe otsas koju tassida ja nii veeretatakse käruga kaup koduukse ette.

Uksekella reeglina Austraalia kodudel ei ole. Uuemates majades juba tuleb see vaikselt vist moodi, aga pigem on tegu erandiga. Meil ei ole üheski kodus oma uksekella olnud : )

Inimesed on siin väga mugavad ja seetõttu peab kõiksugu kaupu saama kätte drive-in’st. Kui tuleb näiteks isu kasti õlle või pudeli šampuse järele, siis sõidad lihtsalt alkoholipoe drive-in‘ ja tellid oma joogid. Seda ma ei pea vist mainima, et siin müüakse alkoholi ainult spets poodides ja toidupoest seda kätte ei saa. Sellised drive-in putkad on muideks ka kohvijookide tellimiseks.

Perth’i linnas elab u 1,7miljonit inimest ja siin on täpselt ÜKS kasiino – Burswood! Ma isegi ei oska pakkuda mitu erinevat kasiinot on väikses Tallinnas. Kusjuures mängupõrgu on kohalike seas päris populaarne. Austraalia suurlinnades on hiiglaslikud kasiinkompleksid, mida vahel nimetatakse meelelahutuskeskusteks. Sellistes kompleksides on olemas kauplused, restoranid, spad, hotellid, ööklubid jne. Üldiselt on need väga uhked ja nädalavahetustel rahvast puupüsti täis. Lühidalt öeldes on WAs ainult üks kasiino, sest valitsuse poolt teistele tegevusluba ei anta. Heikki töökaaslane arvas, et Perthis on üks kasiino, sest see on nii väike linn.

Kui juba üks kilekott, siis olgu neid parem mitu!

Muffin on kahtlemata üks oluline osa austraallase toidulaual. Muffin peaks olema minu arust rohkem nagu koogi või maiustuse eest, aga siin süüakse muffineid vabalt ka hommiku- või lõunasöögiks. Keeruline on leida kohvikut, kus ei pakutaks muffineid ja tavaliselt on valik väga lai ja mitmekesine. Toidupoes on lademetes muffinijahusid, millest saab suurema vaevata värskeid muffineid küpsetada.

Selle lühikese ajaga on saanud ka minust keskmisest suurem muffinisõber, kohvi ostame vahel drive-in Muzz Buzz’ist ja kinos käime tihti teisipäeviti. Paljajalu veel ei käi ja piknikke ka pole pööraselt fännama hakanud, aga kes teab, millal Austraalia meid ka nende kommetega nakatab.

Perth‘is hakkab talv tasapisi läbi saama, sidruni-apelsini-laimipuud kannavad juba ammu vilju, lilled on õites ja õhutemperatuurid hakkavad vaikselt tõusma. Kuigi see kõlab põhjamaa inimesele naljakalt, siis kevadine loodus annab tõesti vaikselt elumärke. Täpselt nii, nagu teie jaoks meie talv „ei ole normaalne“, leiavad austraallased, et Eesti talv „ei ole normaalne“ : )

Meie talvepilte (juulikuust):




Ega see Perth’i suvi oma neljakümnekraadiste suveilmadega ka just kõige normaalsem ei ole, aga suve ootame me sellegipoolest. Igapäevase päikesepaistega on ikka väga kerge ära harjuda, eriti kui kodumaal on sellest alati vajaka olnud. Palavale suvele ja tervislikule elustiilile mõeldes otsustasime sel laupäeval rattaomanikeks hakata! Siinne kliima ja head teeolud muudavad rattaga liiklemise ju lausa kohustuslikuks!

Käisime paar läheduses asuvat rattapoodi läbi ja saime ühest väga soodsa pakkumise: kaks ratast $600, kõik lisad -50% ja esimene hooldus tasuta. Polnud midagi pikalt mõelda ja asusimegi siis oma kraami valima. Kohustuslik on sõita kiivriga ja rattal peavad olema esi- ja tagatuled (ei tea, millal nii elementaarsed ohutusnõuded Eestis kohustuslikuks saavad?). Nõuetekohaselt peab rattal olema ka kell, aga nii palju kui poes silma jäi, siis see oli juba küljes.

Esimene sõit linna tundus küll veits ohtlik, sest isegi laupäeviti on liiklus päris tihe ja spets rattateid pole isegi siin päris igal pool. Kusjuures ega ma linnas väga kogenud rattur ei olegi, kui Tartu välja arvata:D Otsisime netist juba välja soovituslikud ratturite marsruudid, järgmised päikselised nädalavahetused võiks ju vabalt rattamatkadega sisustada!

Selgus, et 9.augustil on toimumas tähtis rahvaloendus, mis on kõigile Austraalias resideeruvatele ilmakodanikele kohustuslik. Need, kes vajalikke vorme ära ei viitsi täita, võivad enda ebameeldivaks üllatuseks saada kuni $110 trahvi. Mitte just trahvihirmust, aga peamiselt just uudishimust täitsime meiegi täna internetis oma rahvaloendusankeete.

Rahvaloendusi on Austraalias juba pea 100 aastat korraldatud, viimastel aastakümnetel on see toimunud iga viie aasta järel. Sel aastal on esmakordselt võimalik rahvaloendusel osaleda ka interneti teel. Pole see Austraalia midagi nii online-vastane nagu e-Eestist tulnud e-tarkadele meeldib mõelda.

Austraallased on oma rahvaloenduse päris suurejooneliselt ette võtnud, eesmärgiks on seatud, et kõik, absoluutselt kõik saaksid kirja pandud. Neil on eraldi programmid tsivilisatsioonist väljaspool elavatele aborigeenihõimudele, mille raames on välja koolitatud inimesed, kes loendavad ja aitavad kirjaoskamatutel aborigeenidel ankeete täita, rahvaloendajad on otsustatud saata ka tänavatele või kodutute kohtumispaikadesse. Isegi need, kes 9.augusti seisuga näiteks ühest osariigist teise reisisid, peaksid internetis oma vormi ära täitma.

Nüüd oleme meie ka ametlikult Austraalia rahvaloendusel kirjas ja tundub, et detsembris toimuvale Eesti loendusele meie hääled ei jõua.

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime üle pika aja Perth’ist välja. Kuna praegu on talvine ja vihmane, siis pole viimasel ajal viitsinud pikemaid väljasõite ette võtta, kuid laupäevane päikseline ilm ajas meid lõpuks linnast välja. Tegelikult võiks siinkohal saata tervitused Andresele ja Viktoriale, kes selle ettepaneku tegid.

Serpentine Rahvuspark asub umbes 50km kaugusel Perth’ist, sissepääs $11/auto. Parim aeg külastuseks on juulist novembrini, sest siis õitsevad erinevad metsalilled ja loodus on lopsakas. Kuna suvi on siin kandis väga kuiv ja vihma ei saja, siis paljud kosed on suvisel ajal täiesti kuivad, seetõttu tasub koski ainult talvel vaatama minna. Et keegi segamini ei ajaks – meil on praegu talv ja suvi tuleb aasta lõpus : )

Otsustasime veeta tervisliku laupäeva looduses. Võtsime ette 14km pikkuse matkaraja eesmärgiga kõndida täpselt nii kaua, kui ise viitsime. Ilm oli mõnusalt soe ja kevadine, ideaalne päev väikseks matkaks mõnusa seltskonnaga. Andres hõiskas, et ta tahaks madusid näha, aga tema õnnetuseks ja meie õnneks me ühtki roomajat ei kohanud, kuigi näiteks tiger snake peaks vesisemates piirkondades olema üsna tavaline leid.

Aga muidugi nägime päris mitut känguru. Peaaegu igas rahvuspargis leidub väike känksiseltskond, kes on külastajatega väga harjunud ega pelga neid. Piknikualadel leidub ju alati miskit hamba alla ja inimesed harjutavad oma söögipoolistega kängurud ära. Tegelikult on nende söötmine keelatud, aga küllap paljud ei suuda armsatele kängurudele lihtsalt vastu panna.

Matkarada oli alguses päris väljakutsuv(loe: paarsada meetrit ülesmäkke), sealt avanes ilus vaade rahvuspargile, aga lõpuks muutus tee väga üksluiseks ja igavaks ning paari tunni möödudes pöördusime tagasi. Mulle meeldis, et seal oli üsna mägine, meenutas Inglismaad. Aga eks pildid räägivad enda eest:

Hurraaa, reedel sai meil täis esimene aastaring Kängurumaal! Sellega seoses on kogu meie ajaarvamine nihkunud augustisse, sest just 12.august 2010 saabusime oma uuele kodumaale, mis on selle lühikese ajaga ikka nii armsaks saanud.

See aasta on olnud nagu mitu pikka aastat ühes, sest oleme palju käinud ja palju näinud. Oleme kohtunud väga erinevate inimestega, oleme õppinud väga palju uut nii teiste kui iseenda kohta. Kahtlemata on see olnud kõige põnevam, seiklusrikkam ja väljakutsuvam aasta meie mõlema jaoks!

Mäletan veel üsna selgelt, kuidas me enne lennukile hüppamist lähedastele lubasime, et eks järgmine suvi näeb, sest mingeid plaane seoses Austraaliaga meil Eestist ära sõites ei olnud. Mõtlesime ikka, et aasta on ju pikk aeg ja küllap sellest meile piisab. Nüüd alles saan aru, kui rumal mõte see oli. : ) Kui kalender poleks kättesaadav, siis ise arvaks pigem, et alles jõudsime siia ja möödunud pole rohkem kui 4-5 kuud.

Mida aeg edasi, seda vähem igatseme eesti toitu või eesti elu. Eks samas tekib aina suurem uudishimu, et mis teil seal teistmoodi on, küllap me täna vaataks Eestis natuke teise pilguga ringi. Tahaks näha lähedasi ja kalleid inimesi, aga pigem vist ootaks teid siia külla, kui tahaks ise tulla. Me oleme vist päris palju selle ajaga muutunud…

Meie omavahelised suhted on ajaga läinud aina paremaks. Kui selline reis ei tõesta, kas inimsed sobivad omavahel kokku või mitte, siis ma ei kujuta ette, mis veel parem ja kiirem tõestus oleks. Oleme elanud ja töötanud iga päev üksteise kõrval päris pikka aega. Sellised olukorrad võivad vahel olla pingelised ja panna teineteist proovile. Olen igal ajal saanud kindel olla vaid ühele inimesele ja pole kordagi pidanud pettuma.

Minu ülemus küsis sel teemal rääkides päris intrigeeriva küsimuse: „Te olete juba aasta koos reisinud, kas te ikka meeldite teineteisele või hoopis vihkate üksteist?“. Kui ma talle seletasin, et suhe läheb ajaga aina paremaks, siis peale siiralt üllatunud reaktsiooni oli tema lõplik veendumus, et kunagi me abiellume. Sest kui selline aasta on seljataga ja tunded pole jahtunud, siis lihtsalt ei ole teist valikut. Just täpselt nii ta ütleski:D

Muidugi oleme päris hästi tundma õppinud Austraaliat ja austraallasi. Enam ma ei arva, et Austraalia kubiseb mürgistest madudest ja siin pole võimalik päevagi elada ämblikku nägemata. Just see oli minu üks suurimaid hirme ja kartusi. Reaalsus on see, et mõni kohalik on elanud sama vanaks nagu mina ja pole iial madusid või muid jubedaid elukaid näinud. Eks ämblikke ikka satub siin teele, eriti maapiirkondades, aga kui aus olla, siis Tallinnas noortekas töötades nägin ämblikke tihedamini kui siin.

Oleks see minu teha, nakataks ma vähemalt pooled oma tuttavad selle pisikuga, mille ohvriks ma ise siin langesin ja mis pööras mu elu pahupidi. Ma soovitaks iga kell tulla ja ise proovida, milline on elu kodust kaugemal. Näha, kogeda, reisida, seigelda, otsida, avastada, õnnestuda! Sellest kogemusest on võimalik ainult ja ainult võita! Isegi kui kõik ei lähe nii nagu helesinises unistuses on loodetud.


Aga kui nüüd tagasi argipäeva juurde suunduda, siis on meil vahepeal ka natuke uut ja huvitavat juhtunud. Tööelu on (õnneks?) ikka endine, mina teenin raha Aroma Café’s ja Heikki toimetab jätkuvalt haiglas. Võimalik, et Heikkil õnnestub end ka otse haigla alla vormistada (praegu töötab ta tööagentuurile) ja eeldatavasti tooks see kaasa väikse palgatõusu. Kõik see on alles lahtine, kuid siiski üsna tõenäoline.

Viimasel ajal on meil päris palju külalisi käinud, mis on päris uus asi meie jaoks, sest Perth’i kolides meil siin eriti tuttavaid ju ei olnud:D Kui alguses oli meie vaba tuba üsna kasutu, siis viimasel ajal võib seda täieõiguslikuks külalistetoaks nimetada. Kolmapäeval tulid meile jälle külalised, seekord minu sugulane Mihkel oma sõbraga. Mihkel ja tema sõber Joel töötavad Perth’ist u 600km kaugusel farmis ning linna satuvad üsna harva. Seekord oli põhjuseks Tai puhkusereis.

Selle pildiga lähevad minu ja Mihkli tervitused Kajale ja Reesile:

Reedel käisime väljas eestlastega, kellega kohtusime Perth’i jaanipäevapeol. Üldiselt sellistel eestlaste pidudel hoiavad kõik eestlaslikult omaette ja suheldakse alati rohkem nendega, keda juba natukenegi tuntakse. Aga kuidagi me seal jutustama hakkasime ja kuigi olime nende eestlastega juba ammu plaaninud kokku saada, siis lükkus see kuni reedeni edasi. Nemad on Austraalias elanud juba 5 aastat ja lõpuks peale pikka 2,5 aastat said nad kätte viisa, millega kaasneb elamisluba. Kui leidub veel keegi, kes arvab, et sellist viisat on väga kerge saada, siis nüüd on küll viimane aeg mõista, et Austraalia residendiks saamine on reeglina siiski pikk, keeruline ja kallis protsess. Igal juhul oli meil tore õhtu uute toredate eestlastega!

Ja mis veel: me ostsime endale uue auto! Olime seda juba ammu plaaninud, aga polnud midagi sobivat silma jäänud ja siis lõpuks neljapäeval üsna ootamatult ja õhtul hilja leidis Heikki soodsa pakkumise ning tunnike hiljem oli tehing juba sõlmitud! Polnud küll nii plaanitud, aga meie uus aasta algas päris mõnusa uue autoga, edasi võiks ju ka kõik sama sujuvalt minna!