Peale viietunnist raputavat lendu tervitas meid vihmane ja niiske Singapur. Öösel sadas sellist padukat, et sekundiga oleks õues läbimärjaks saanud, aga noh Singapuri kliima ongi selline niiske ja palav, sest aasta läbi on soojakraade minimaalselt 24 ja õhuniiskust alla 80% ei esine. Aga kliima ei olegi peamine, mis Singapurist Singapuri teeb : )


Lennujaamast on linna väga lihtne sõita, sest kohe lennujaama all on MRT (Mass Rapid Transport) Station ehk rongijaam. Pilet linna maksab alla 3 SGD (olenevalt peatusest), meie sõitsime peatusesse NS22 Orchard, kuigi vabalt võiks maha tulla ka üks peatus varem ehk NS23 Somerset. Liiklemine MRT-ga on imelihtne, isegi piletite ostmine spets automaadist ei tohiks kellelegi raskusi valmistada, seetõttu ei hakka ma täpsemalt selle kohta kirjutama.

Singapuris jäi meile kohe silma igasugu keelumärke. Singapur on üsna karm oma keeldude ja käskudega. Näiteks tänaval prügi maha loopimine, vales kohas suitsetamine, sülitamine jne võib lõppeda kopsaka rahatrahviga. Isegi nätsu närimine on riskantne, sest tegelikult on Singapuris närimiskummi keeld (lubatud ainult nö teraapilistel v meditsiinilistel põhjustel). Nätsutamine keelatigi ära, sest inimesed viskasid nätsud tänavale või kleepisid need toolide/laudade alla.

Ma armusin Singapuri esimesest silmapilgust! Kui mitte selles, siis järgmises elus tahaks küll kasvõi mõnda aega Singapuris elada! Kui muidu oleme harjunud, et Aasia mõjub muule maailmale eelkõige odava, räpase ja kaootilisena, siis Singapuri kohta seda küll öelda ei saa. Linn on väga puhas, kompaktne, suursugune ja ilus. Kaugelt linnasiluetti vaadates tundub Singapur eelkõige pilvelõhkujate linn, aga nende samade kõrghoonete vahele mahub veel nii palju rohelist ja lillelist.

Singapuri linnriik on väga tihedalt asustatud, 2011a andmete järgi elab Singapuris üle 5 miljoni inimese 700 ruutkilomeetritril. Pühapäeva varahommikul linnas jalutades ei ütlekski, et nii väiksel maa-alal nii palju inimesi võiks olla, aga juba paari tunni möödudes täitusid tänavad inimvooludega, mida eestlane muidu ainult telekast saaks näha. Jalutades peatänaval Orchard Street tabab ka kõige tagasihoidlikumat shoppajat ostuhullus, sest kaubamajad on seal ikka väga vinged. Kui üks hiigelsuur ostukeskus lõpeb, algab juba teine, nad on seal kenasti kõik reas ja ostlejaid jagub igale poole.

Pean tunnistama, et enne kodutöö tegemist ma arvasingi, et Singapur on eelkõige üks suur ostuparadiis, tõeline ärikeskus ja oluline sadamalinn, aga tegelikult on turistil Lõvilinnas päris palju põnevat ette võtta. Näiteks öeldakse, et kes pole Sentosa saarel käinud, ei saagi öelda, et on Singapuris käinud. Ja just Sentosa fantaasiasaare otsustasime me oma lühikese linnaekskursiooni plaani võtta.

Sentosa

Sentosa on tehissaar kohe Singapuri kesklinna külje all. Saar on väga populaarne, seda külastab aastas üle 5 miljoni turisti ja seda peetakse üheks Aasia vingeimaks teemapargiks. Sentosa tähendab tõlkes rahu ja vaikust, mida iseloomustab saarele rajatud ilusad rannad, puhkepiirkonnad, teemapargid jne. Kõik sinna ehitatu on tehis, lugesin kuskilt, et tänapäevalgi peab saart merepõhjast pidevalt täitma.

Sentosa saarel jätkub tegevust terveks päevaks, aga kui teil juhtub olema nii, nagu meil, et tervet päeva ei saa Sentosal laiaks lüüa, siis piisab täiesti ka paarist tunnist. Saarel on suur veekeskus, Aasia suurim okeanaarium, liblikate ja putukate park, delfinaarium, golfiväljad, lõbustuspargid ja näiteks Universal Studios Singapore.

Meie sõitsime Sentosa saarele köisraudteega ja kindlasti soovitaks seda teistelegi. Pilet maksab ainult 3 SGD, igas peatuses saab maha minna või jälle peale hüpata (peatusi on saarel ainult kolm). Pealegi avaneb köisraudteega sõites vinge vaade ümbruskonnale.

Peale Sentosa külastust sukeldusime Singapuri kaubandusvõrku ja üsna kiiresti saime aru, et meil on selleks liiga vähe aega. Üks olulisemaid oste, peegelkaamera, sai siiski peale pooleteisetunnist kauplemist sooritatud. Tehnikat tasub Singapurist osta küll, aga peab varuma aega ja kannatust, sest tingides võib kauba lõpphind ikka algsest väga palju erineda. Riiete või muu kauba puhul ei saaks küll öelda, et jube odav oleks, aga samas lõhna saime hea soodukaga.



Kuigi ametlikult on Singapuri riigikeeli neli: inglise, malai, tamil ja hiina, siis reaalsuses käib kogu elu inglise keeles. Näiteks rongis on kogu peatuste info kõigepealt inglise keeles, seejärel mingis nende keeles. Kõik viidad ja infosildid torkavad silma ingliskeelsetena, kohvikute ustel on töökuulutused inglise keeles, kuigi tööle oodatakse reeglina ainult Singapuri või Malaisia kodanikke. Samas mõne kohalikuga väga jutustada ei saanud just keelebarjääri tõttu, kuigi eeldaks, et kohalike inglise keele tase on üpris kõrge.

Meile jättis Singapur täpselt sellise mulje, et tahaks juba sinna tagasi. Eriti kuna me oleme sattunud täielikku agulisse ehk Filipiinide pealinna Manilasse. Aga selle linna võludest(?) ja valudest loodan ma juba üsna varsti teile kirjutada.

Mulle on viimasel ajal miskipärast lennujaamad väga meeldima hakanud. Mõnusalt ärev õhkkond ja palju sagimist. Aga lendamine ise hakkab järjest ebameeldivamaks muutuma… Reisid, mis eeldaks rohkem kui 4-5 tunnist õhusõitu, tunduvad lausa piinarikkad! Aga vahel ikka tuleb see tunne, et tahaks end natuke kuskil tuulutada.

Täna oleme me jälle lennujaamas, et homme end Singapurist avastada. See puhkus oli meil juba ammu kavas, nüüd siis saab lõpuks plaanid ellu viia. Singapurist edasi lendame Filipiinide pealinna Manilasse ning üks väike lennureis viib meid ka Palawani saarele. Järgneva paari nädala jooksul ei tohiks igav küll hakata!

Naljakas, et peale mõnda kuud ühes ja samas linnas, samas majas ja samas rütmis elades muutub hing nii kiiresti kuidagi rahutuks. Meile väga meeldib Perth ja siin on mõnus elada, aga vahel on tunne, et äkki peaks kuskile edasi liikuma. Et nagu tahaks kõikjale ja kohe jõuda. Tallinnas elades mul seda tunnet ei olnud. Kui oled juba selgeks saanud, kui lihtne on pakkida oma seitse asja ja täiesti tundmatusse kohta sobituda, siis iga järgmine kord tuleb juba kergemalt.

Aga et keegi valesti aru ei saaks, siis täna sõidame me siiski puhkusereisile ja kuskile oma seitsme asjaga kolima ei hakka, kuigi lennujaama terminalis värvikirevat tablood jälgides võivad sellised mõtted ootamatult pea sassi ajada.

Järgmised jutud räägime juba Singapuris!

Kujutage ette, et teie sünnipäev on näiteks aprillis, aga mingil toredal põhjusel otsustate te seda hoopis oktoobris tähistada. Tundub pisut harjumatu, või mis? Aga just täpselt sellises nihkes peab sünnipäevi meie kallis kuninganna.

Elizabeth II ehk Elizabeth Alexandra Mary Windsor sündis 21.aprillil 1926. aastal, aga meie siin WA’s tähistasime tema sünnipäeva hoopis reedel, ehk (sel aastal) 28.oktoobril. „Tähistamine“ tähendab siinkohal eelkõige töölt vaba päeva ja seetõttu mõnusalt pikka nädalavahetust. Minu poolest võiks nii tähtsa naise sünnipäevi vabalt ka mitu korda aastas „tähistada“!
: )

Ega sellest kuninganna teemast päris korralikult aru ei saagi. Paljud austraallased ütlevad, et kuninganna ei ole nende jaoks mitte keegi, kuigi ametlikult on ta meie riigipea. Lisaks Austraaliale on ta veel 15 riigi riigipea, ühtekokku peaaegu 130 miljoni inimese kuninganna! Huvitav, kui palju ta oma kuueteistkümne riigi käekäiguga üldse kursis on?!

Seekord oli kuninganna sünnipäev meil muidugi palju suurejoonelisem sündmus, sest Elizabeth II lendas isiklikult Austraaliasse oma kuueteistkümnendale riigivisiidile. Arvatavasti ka viimasele. Nagu sel puhul ikka kombeks, võis telekast iga päev ja peaaegu iga kell kuulda-näha vanadaami vastuvõttudest, sest kuninganna reisis kõik suuremad Austraalia lõunakalda linnad läbi. Visiidile pani punkti Rahvaste Ühenduse Kohtumine ehk Commonwealth Heads of Government Meeting ning kuninganna kohtumine linnarahvaga ehk üritus nimega Big Aussie Barbeque.

Laupäeval seadsime meiegi oma sammud Kuninganna Grillpeole kus kogu linnarahvas sai kaugele külalisele lehvitada ning heategevuslikust BBQ’st osa võtta. Nimelt müüdi seal 2 dollariga hot dog’e ning 1 dollariga karastusjooke. Rahvast olevat erinevate andmete järgi olnud vähemalt 100 000. Paljud olid matkatoolidega või suurte piknikutekkidega kohale tulnud, inimesed lehvitasid austraalia lippudega või jäid silma lipuvärvides mütside/särkidega.

Ma ei oskagi selle kuninganna suhtes seisukohta võtta. Naljakas, et ametlikult on meie riigipeaks naine, kes jõuab oma riiki elu jooksul vaid loetud korrad ja kellest isegi suurem osa austraallasi ei näi väga hoolivat. Ja miskipärast on minu silmis ta natuke külma, ükskõikse, mittemidagiütleva imagoga.

Lehvitasime küll ilma liputa ja piknikuvarustust ka kaasa ei pakkinud, aga kuninganna sai nähtud ja tervitatud. Me kumbki pole taolisel üritusel kunagi varem osalenud, päris omamoodi värk. Tavaliselt vaatad telekast ja noh, jätab üsna külmaks. Samas ma arvan, et kui elaks näiteks Inglismaal, siis läheks uudishimust ikka ja jälle kuninglikke tegelasi tervitama.

Ja üks viimase aja olulisemaid teadaandeid: suvi ei ole vist ikkagi maailmast kadunud ja Perth’is hakkavad vaikselt ilmad nö austraaliapäraseks muutuma. Selle suve esimesed rannapäevad ja grillõhtud on juba peetud! Meil on väga vihmane ja sügisene siin olnud ja pole ka ime, sest see talv on olnud viimase kümne aasta üks vihmasemaid! Irooniline või mis!?

Täna öösel kell 1 avastasime Heikkiga end lennujaamast. Kahjuks me seekord ise kuskile ei lennanud, küll aga sõideti kaugelt Eestist meile külla! Minu väikevenna ja tema kaks head sõpra jõudsid lõpuks Perthi!!! Mõelda vaid, kui kaua ma seda päeva oodanud olin!!!

Muide, kohe kui lennujaama ette sõitsime, oli aru saada, et linna on tähtsaid külalisi oodata! Mitte, et Andu, Taisto ja Risto tähtsad ei oleks, aga siinkohal pean ma silmas Perth’is toimuvat CHOGM 2011 konverentsi, millest muuhulgas võtab osa ka meie Kuninganna isiklikult. Konverentsist ja Kuningannast loodan ma lähipäevadel kindlasti rohkem kirjutada.

Tegelikult oli mul tunne, et hoopis kolm jõuluvana lendasid kaugelt Põhjamaalt külla, sest pool poiste pagasist moodustas meie kingikoti :D Siinkohal meie palavad tervitused ja suured tänusõnad kõigile, kes meid nii armsate kinkidega meeles pidasid! Võrratu! Ma olen väga tänulik!

Kuna mul oli öösel ainult kolm tundi aega magada, siis erilist suleseppa minust täna ei ole, selle asemel püüan ma kutid vaikselt blogimise usku pöörata, eks näis, kas õnnestub. Tundub, et kuttidele linn meeldib, seiklus alaku!

Kuigi eestlasi on Austraalias juba päris palju, meeldib mulle siiski mõelda, et oleme kohalike jaoks natuke eksootilised. Et päris täpselt ikka ei teata, kus see Eesti asub või milline on elu Eestimaal. Tuleb tunnistada, et hetkel töötan täpselt sellises töökeskkonnas, kus saangi end väga eksootilise ja erilisena tunda, sest olen nende jaoks „esimene eestlane“!

Parimagi tahtmise juures ei suudaks ma meenutada kõiki neid naljakaid või ootamatuid küsimusi Eesti kohta. Olen oma töökaaslastele palju rääkinud meie kultuurist, toidust, keelest, ilmast, naaberriikidest, blondidest sinisilmsetest naistest jnejne. Tuletan meelde, et mu töökaaslased on pärit Kolumbiast, Uus-Meremaalt, Jaapanist, Austraaliast ja mu viiest töökaaslasest ainult üks on külastanud Euroopat.

Teate ju küll, et Ladina-Ameerika mehed on kuumaverelised ja armastavad tantsida. Te ei kujuta ette, kui kaua mu töökaaslane Koka-Andres mind tüütas oma kinnisideega, et ma talle kaerajaani tantsiks!!! Ma ütlesin talle kohe ära, et see on liiga naljakas, aga ta ei jätnud jonni, lõpuks ma näitasin talle youtube’st, milline see meie rahvustants välja näeb. Vähemalt sai Andres südamest ja pisarateni naerda! Minu boss Paul teatas, et see ei ole mingi tants, rohkem niisama tammumine:D Ma muidugi kaitsesin tulihingeliselt meie kaerajaani, aga tuleb tunnistada, et keevalisele kolumbia mehele või itaalia verd austraallasele kaerajaan muljet ei avalda.

Üks esimesi küsimusi kõlab peaaegu alati Eesti toidu kohta. Kui võõramaalastele seletada, et me sööme musta leiba, siis võib vestluskaaslane üsna suurde segadusse sattuda. Et kas see on hästi soolane või väga nätske? Kuna ma ise olen suur musta leiva fänn, siis reklaamin ma erilise entusiasmiga just meie maailma parimat leiba! Täna maitsesid mu töökaaslased elus esimest korda musta leiba, mille ma nende jaoks reedeselt toidufestivalilt ostsin. No sellest festivalist ma lausa pean natuke siia vahele kirjutama.

Meie kohvikus käib igapäevaselt üks ülikooli õppejõud, kes teab, et olen eestlane. Koolis õpib veel paar eestlast, keda ta tunneb ja kellest ikka vahel juttu teeb. Eelmisel nädalal tõi muhe vanaonu mulle nö kutse ühele ööturule, kust saab eestimaist toitu. Nii vahva, kuidas peaaegu võhivõõrad selliste armsate žestidega lagedale tulevad! Nagu sõps mul juba! Kinnitasin vanaonule, et just tänu tema toodud kutsele lähen sellele ööturule!


Festival Pasar Malam pidavat tutvustama erinevaid kultuure ja kööke, kuid meile tundus see rohkem nagu Aasia Laat. Eesti müügilett lausa kadus selle aasiapärase vahele ära ja kuna rahvast oli väga-väga palju, siis oli raskusi E Crew ülesleidmisega. Aga menüü oli vägev! Osta sai näiteks verivorste pohlamoosiga, šašlõkki, kama, hapukapsast, maksapasteeti ja rukkileiba! Mõelda vaid, elad Austraalias ja käid toidufestivalidel eesti rahvustoitu ostmas!

Igatahes viisin ma täna oma töökaaslastele leiba ja maksapasteeti. Leiva kohta kuulsin enda üllatuseks isegi kiidusõnu ja töökaaslased kinnitasid üsna üksmeelselt, et päris hea leib. Aga maksapasteeti ei julgenud keegi proovida! Et kui maksast on tehtud ja välja näeb nagu kaka, siis ei riski! No pelgalt välimuse põhal otsustades ei pruugi üks pasteet tõesti eriti isuäratav nende jaoks olla.

Oleks tahtnud neile verivorsti ka viia, aga ma ei saanud neid vorste kuidagi kaasa osta, nii et seekord pidid nad verivorstist suu puhtaks pühkima. Kindlasti oleks nad neid vorste muidugi kahe suupoolega pugida tahtnud :D Muideks, kas teadsite, et Kolumbias süüakse ka verivorste? Mina varem ei teadnud, aga jah, verivorst ei ole ühe tavalise kolumbialase jaoks eriline ilmaime.

Minu töökaaslane Mieko Jaapanist tunneb miskipärast suurt huvi Eesti-Vene suhete vastu. Ükskord, kui ta oli Eestit googeldanud, siis vuristas mulle ette, mida ta kõike Eesti ja meie ajaloo kohta teada sai:D Avaldas veel arvamust, et küllap varsti ikka Venemaa ostustab Eesti jälle endale võtta! Väga tihti avastan end Miekoga vene naistest rääkimast. Ta arvab, et vene naised on väga ilusad, aga liialdavad meigi ja parfüümiga. Ma kusjuures isegi ei tea, mitme venelanna põhjal see kuvand loodud on.

Aga teate, et Barutot tunneb ka see jaapanlane, kes juba aastaid Jaapanis üldse ei ela! Mieko rääkis mulle juba ammu, kuidas tema teab eestlast Barutot, olevat see alles mees! Sellised uudised ei suuda külmaks jätta ka seda eestlast, kes Baruto sportlaskarjääriga just kõige paremini kursis ei ole.

Sellest vist pole mõtet kirjutadagi, et mu meeskolleegide arvates on eesti tüdrukutel ilusad helesinised silmad, aga naljakas emakeel. Kindlasti ei üllata teid, et lumi võib mõne kolumbialase jaoks tunduda müstilisena või meie -30kraadisest talvest puudub keskmisel uus-meremaalasel ettekujutus. Ma pole kunagi oma elus pidanud lund nii palju kirjeldama („Kui ruttu peotäis lund sulab?“ või „Kas lund saab süüa?“).

Jah, mu töökaaslased õpivad peaaegu igapäevaselt meie väikse Eesti kohta igasugu põnevaid pisiasju ja see on niiiii soe tunne! Inimesed, kes arvatavasti iial Eestisse ei jõua, kuid kes on juba väikse reisipisikuga nakatunud. Ja inimesed, kes panevad mind väga eriliselt ja eksootiliselt tundma!

Kes armastab ainulaadset loodust, kes sõbralikke austraallasi, lakkamatut päikselisust, multikultuursust või kilomeetritepikkusi rannaribasid.


Olen ikka juhtunud peale artiklitele stiilis „Noor eestlane Austraalias“. Tihti kipub sellise loo sõnum üsna halvustav olema. Arvatakse, et enamus noori, kes söandavad koti kokku pakkida ja aastaks-paariks näiteks Austraaliasse rännata, on kodumaal läbikukkunud jobud. Nagu üks mu sõber hiljuti tunnistas – ega igas seltskonnas ei kipugi väga valjuhäälselt hõiskama: „Teate, ma sõidan aastaks Austraaliasse!“. Mõjuks vist umbes samamoodi nagu säravate silmadega entusiastlikult teatada: „Aga mina olen Soome ehitaja!“

Levib arvamus, et kes Eestis hakkama ei saa, sõidab Austraaliasse „lihtsat elu“ elama. Gloobust vaadates võiks arvata, et Austraalia on eestlasele eksootiline ja põnev, reaalsus näib midagi muud olevat.

Kusjuures nii halvasti kui see ka ei kõlaks, väga suur osa eestlasi sõidabki teisele poole maailma just raha teenima. Julgen väita, et raha on üks esimesi põhjusi siiasõiduks. Oleme ise kohanud noori, kes isegi ei häbene tunnistada, et ega neile see riik eriti südamelähedane ei olegi, aga raha on kerge tulema! Olen kohanud neid, kellel Eestis majaehitus pooleli ja kes siin kokku korjatud rahaga omale kodumaal katuse peale ehitavad või neid, kelle eesmärk on iganädalase dollaripakiga vähemalt enamus pangalaenu eurodes tagasi maksta. Meie teele on jäänud ka need, kes lihtsalt ei saa Eestis ametlikku sissetulekut endale teatud kriminaalsetel põhjustel lubada.

Muidugi oleme kohanud ka neid eestlasi, kes ei tulnud siia rahapakkide järele ja kes jagavad meiega sarnaseid seisukohti. Tuleb tunnistada, et nad on küll siiani (rõhutan: meie kogemuste põhjal) vähemuses, kuid nad on olemas! Neile eestlastele meeldib peale dollarikuhjade ka selle riigi kultuur ja inimesed, kombed ja elustiil. Neid huvitab Austraalia kui Austraalia ise, mitte ainult AUD.

Kõige rohkem mind ärritavadki need eestlased, kes tulevad Austraaliasse rikkaks saama, aga kes igal võimalikul kujul siunavad nii seda riiki kui ka selle elanikke. Päris humoorikas on järjekordselt kuulata eestlaste kriitikat lauslollidest austraallastest, kes nende arvates ei oska üldse õigesti elada. Kes veel ei teadnud, siis erinevalt austraallastest antakse eestlastele juba emapiimaga intelligentsus ja kõrge vaimutarkus kaasa! Kas te olete lolli eestlast näinud? Vaevalt! Aga kui olete varbad Austraalia pinnale lennutanud, siis lolli austraallast olete te kahtlemata näinud!

Näiteks üks mu tuttav eestlane kirjutas terve pika blogipostituse sellest, millised idioodid on austraallased, vaene kodumaa geenius pidi seda rumalust siin peaaegu kaks aastat taluma! Mul on võimatu edasi anda tema seisukohti, peaksin selleks terve rea analüüsimatut teksti siia kopeerima. Õnneks pole see blogi avalik ja loodetavasti väga paljud ei ole seda jama lugenud, aga kahjuks on see näide vaid üks paljudest.

See tuttav ei ole ainus, kes armastab austraallasi avalikult maha teha. Ma arvan, et kritiseerimisega peaks olema veidi ettevaatlikum, eriti kui analüüsivõime juhtub olema nullilähedane. Vahel loen või kuulan selliseid eestlasi ja lihtsalt ei saa aru, millest nad räägivad!? Jah, olen kohanud ka rumalaid austraallasi, aga pelgalt paari jobu pärast lahterdada kogu riigi elanikkond idiootideks võiks minust endast pisut rumala pildi jätta.

Üks oluline nüanss, mida ei saa kõrvale jätta. Need intelligentsusest pealaest jalatallani pulbitsevad eestlased unustavad vahel ära, et puutuvad Austraalia farmides puuvilju noppides, ehitustel abitöid tehes või koristaja ametit pidades kokku valdavalt lihttöötajatega. Farmerid või ehitajad ei ole näiteks inglise keele filoloogid, kuigi mõni eestlane näib seda arvavat.

Üks eestlane tuli Austraaliasse rahapakkide järele. Nii muuseas kohtas ta ühte rassistlikku austraallast. Mis te arvate, kas kõik austraallased on rassistlikud? Oojaaa, kuidas veel! Hoolimata sellest, et Austraaliast multikultuursemat riiki on planeedil Maa keeruline leida. Viimati jõudis ta arusaamale, et lisaks rassistidele ja rumalatele, on austraallased veel ka kättemaksuhimulised. Sellised eestlased ei hoia end tagasi uutele tulijatele oma üldistustest rääkides ja nii hakkavadki levima kohaliku eestlaste kogukonna seas lood laiskadest ja rumalatest austraallastest. Sõnum tundub tihti olevat umbes selline, et eestlased (ja teised töökad/targad rahvad) tulid Austraaliat päästma.

Aga võib-olla see peabki nii olema. Sa oled juba otsustanud, et sulle ei meeldi Austraalia ja sulle ei meeldi austraallased, aga sulle meeldib selle riigi raha. Sead eesmärgiks taskud täis toppida ja kasvõi teadlikult näha kohalikes ainult negatiivset. Muidugi sa kirjutad igal võimalikul juhul sellest ka oma blogis, et ometi keegi teine ei tahakski sõbralikust Eestist nende vastikute küüniliste inimeste juurde tulla. Pealegi teeniksid nemad ju ka siia tulles liiga palju raha.

Pole siis ime, et ajapikku sul polegi enam isu siinsete eestlastega kohtuda, olgugi, et kunagi olid nad võib-olla su head sõbrad, pealtnäha eluterved ja analüüsivõimega. Pole siis ime, et sa iga päevaga järjest rohkem tahad end võõrustada sellisest väikekodanlikust mõtlemisviisist, pole siis ime, et mõnikord sa ei ole üldse uhke, et oled ka eestlane.

Jumal tänatud, et Austraalia sponsoreerib vaeste, aga väga tarkade ja eksimatute eestlaste majaehitusi ja pangalaene. Jääb üle vaid loota, et vastvalminud seinte vahele ei tule kollitama lollide austraallaste rassistlikud vaimud, kättemaksuhimuline nagu see austraalia veri juba kord on!

Laupäeval käisime me vorsti ostmas ja selleks väntasime maha ei rohkem ega vähem kui 47 km. Ei, meil ei ole vorstid kaubandusest otsa saanud, aga kui sa oled eestlane, kes elab Austraalias, siis sulle reeglina kohalikud vorstid ei meeldi ja sa eelistad näiteks poolakate lihatooteid, mis asuvad teises linna otsas.

Tegelikult jäävad Poola ja Vene pood meist lausa 30km kaugusele, nii et egasi-tagasi käik eeldaks 60km läbimist. Aga kuna me oleme siiski rattasõidus üsna rohelised veel, otsustasime linnas rongi võtta, et oma distantsi pisut lühendada. Sellist retke pole raske ette võtta, kui silme ette manada pilt värsketest Karumsi kohukestest ja suitsuvorstidest, mille lõhna tundes läheb ka täis kõht ühe hetkega tühjaks.

Kui me suure hurraaga lõpuks Bibra Lake‘ kohale jõudsime, oli üsna suur meie pettumus, sest Vene Poodi enam ei eksisteerigi! Ei mingeid Karumseid, nägemist boršisupid ja lehmakommid! Kuna me tükil ajal pole sinna kanti sattunud, siis ei teagi, millal see Vene Putka kinni pandi.

Kohukeste asemel ladusime Poola Poes seljakoti vorstist, pasteedist ja suitsujuustust punni! Saksa leib oli selleks ajaks küll juba läbi müüdud, eks järgmine kord peab varem startima. Muide, tegelikult ei olegi see mitte just Poola pood, vaid hoopis Euroopa Lihapood, aga kuna enamus kaubast on Poolast, siis kutsume me omavahel seda Poola Poeks.

Kui ma eelmises postituses natuke virisesin Perthi jalgrattateede puudumise üle, siis nüüd võib öelda, et lõunas on ikka väga mõnusaid rattaradu! Enamus tagasiteest linna sõitsime jõe äärsel promenaadil, enam paremat sõidurada annab soovida. Naljatasime isegi omavahel, et peaks hoopis Lõuna-Perthi kolima.

Aga üldiselt veerevad meie päevad kevadesse, see nädalavahetus oli esimest korda juba seda ka tunda. Kevade puhul tegi Härra juba aia ka korda ning puhastas sügisese/talvise lehesodi ära, nüüd oleme suveks valmis! Me oleme ikka väga ära harjunud, et iga päev peaks päike paistma ja alla 25kraadi ei tohiks õues üldse olla. Milleks siis üldsegi teisele poole maakera Austraalia kuuma päikese alla sõita?!

Ja tänu kevadele on linn õites! Alguses ma arvasin, et siin on aastaaegadel raske vahet teha, siis nüüd võib küll öelda, et terane silm märkab päris palju iseloomulikku. Akna taga teevad linnud juba sellist põrgulärmi, et hoia ja keela! Igasugused eriskummalised puud ja põõsad ja lilled on õitsema hakanud! Mõnest aiast möödudes on õhk nii-nii magus! Minu lemmikud on roosade õitega puud, mis meenutavad jaapani kirsipuid:

Meil on jälle siin niiii ilus ja päikseline ja soe ja särav! Ohh, kuidas mulle see Austraalia ikka meeldib!