Just-just, meil on siin üks tõeline pere pesamuna, kes igapäevaselt
kõigi (kaasa arvatud meie endi) südameid murrab. Murphy’st on selle mõne kuuga
saanud väga oluline perekonnaliige, kes otseselt või kaudselt kogu meie elu
puudutab.
 |
| Lebos |
 |
| Silmapilgutus |
Näiteks ei taha üldse enam sellistele väljasõitudele minna, kuhu
teda kaasa ei saaks võtta. Õnneks on ta juba loomult selline üsna rahulik ja
iseseisev, nii et erilist peavalu tema kaasa pakkimine ei too. Kui külla lähme,
siis tavaliselt ikka kolmekesi ja õnneks saab ta kõigi teiste neljajalgsetega
väga hästi läbi. Siiani ongi ainult üks koer olnud, kellega neil üldse ei
klappinud. Päris palju on ka välikohvikuid, kus neljajalgsed karvapallid on
täiesti teretulnud ja nii ongi Murphy meiega ka lõunal kaasas käinud.
 |
| Parima sõbrannaga |
Päeva tipphetk on muidugi rannaskäik. Püüame peaaegu iga päev
Murphy’ga randa jõuda, sest see on lihtsalt parim koht teiste koertega
mängimiseks. Austraalias on väga palju koerte randasid, mis näiteks
nädalavahetustel muutuvad väga rahvarohketeks. Rannas saab Murphy vabalt ringi
joosta ja kõigi oma sõpradega suhelda ja just seda ühele kutsikale ju vaja
ongi.
 |
| Uued sõbrad |
 |
| Rannas käib küll, aga ujuda ei julge |
Kui te nüüd mõtlete, et ohhoo siin imelises ülereguleeritud
Austraalias on koerte rannad kindlasti nii puhtad ja korras, siis ma kohe kasutaks
võimalust ja tutvustaks teile natuke reaalsust. Väga suur oli minu pettumus
regulaarselt nii palju kakat rannas nähes. Teoreetiliselt peab igaüks oma koera
järelt muidugi ära koristama ja trahv selle seaduse rikkumisel on $1000, aga
mina ei tea, mis inimestel viga on, et see väike kaka koristamata ikkagi jääb.
Samas, ma praegu just mõtlen, et huvitav, kuidas ma sellesse suhtuks
kui oleks ise just Eestist tulnud… Et äkki ma olen lihtsalt ära harjunud, et
siin enamasti ikka kaka kilekotiga üles korjatakse? Vähemalt kolm aastat tagasi
küll eriti keegi Eestis oma koera järelt ei koristanud, ehk on asjad muutunud.
Pean tunnistama, et alguses mõjus mulle ka see toiming kuidagi
natuke ebameeldivalt, aga üllatus-üllatus, näpuga kaka üles korjamine ei võtagi
tükki küljest, kas teate! Ja nii ongi meist sellised eeskujulikud
koeraomanikud saanud, kelle hoolealuse kaka ei jää kunagi kuskile teeservale
või rannaliivale vedelema. Kui sa nüüd loed neid ridu ja mõtled, et fuihh, nii
kaua kuni keegi pealt ei näe, mina seda sitta ei korista, siis sorry, aga sa
oled täielik luuser. Elus on sada korda hullemaid asju kui see väike kaka, mis sinu lemmiklooma seest tuleb!
Alguses oli temaga igale poole minek natuke veider, sest polnud veel
harjunud kogu selle tähelepanuga, mis temaga kaasa tuleb. Usun, et me polegi
ühelgi jalutuskäigul saanud ära käia ilma mõne fänni nägemiseta. Nagu teate,
siis enamus Austraalia elanikke on üle keskmise familiaarsed ja nii nad juurde
tulevadki ja asuvad kohe Murphy’t nunnutama ja igasugu küsimusi tema kohta
küsima. Ikka nii harjumatu oli see alguses ja natuke isegi ebameeldiv. No
esiteks sellepärast, et küsimused on ju iga kord peaaegu samad: “Kui vana ta
on, mis tõugu, mis nimi?” jne jne. Ja siis muidugi poputatakse ja kiidetakse
teda taevani ja ma ei oska peaaegu mitte midagi öelda.
Ja siis on ta muidugi hull naistemagnet! Mitu
korda on juhtunud, et mina lähen näiteks poodi ja Heikki ootab Murphy’ga väljas
ja kui tagasi jõuan, on naisteparv ümber! Nii et vallalised mehed, kes otsivad
pruuti – võtke teinekord kutsikas kaasa ja võite päise päeva ajal väga lihtsalt
naise leida.
Päeva parim osa on muidugi see, kui tehakse kompliment Murphy
käitumise kohta “Oi, ta on nii hästi treenitud” või “Oo, kui sõnakuulelik koer”
ja siis ma sulan! See on ju kiitus mulle! Murphy pole käinud kutsikate koolis,
sest tahtsin teda ise treenida. Paljud tuttavad on ka öelnud, et need kursused
on üsna mõttetud ja pigem on tegemist koerte sotsialiseerumisega. No Murphy on
küll viimane koer maakeral, kes vajab teiste koertega harjumist. Ja nii me siis
koos siin õpime. Treenimise koha pealt olen ma üsna karm ja ise küll veel kõigi
tulemustega rahul pole, aga eks me vaikselt harjutame.
Meie ellu tõi Murphy nii palju uusi värve, võrratu väike sell! Temasuguse
eest on ikka väga lihtne hoolitseda ja kui see suur kogus armastust kõrvale
jätta, siis polegi meie elu väga palju muutunud. Kui mina oleks Jõuluvana, siis
tooks vist küll kõigile headele lastele ühe labradori jõulukingiks :)
 |
| Kes iganes ütles, et teemandid on tüdrukute parimad sõbrad, polnud kunagi omanud labradori. |
1 kommentaari
Küll nad kasvavad ikka kiiresti! Labradorid on tõesti nunnud.
ReplyDelete