Singapuri lugusid on selle blogi austajad varemgi lugenud ja olen
üsna kindel, et saavad veel ka tulevikus lugeda. Mul oli kindel soov vanaema
oma lemmiklinna viia ja nii saigi ette võetud väike Aasia reis.
Pean kohe ära mainima, et minu arust oli vanaema kohati Singapurist
rohkemgi vaimustusest kui Austraaliast! Temasugusele lillede-taimede fännile
oli muidugi uudistamist igal nurgal.
 |
| Otseloomulikult käisime mu lemmikkohvikus |
 |
| Õhtul vaatasime valgus-ja muusikashow'd |
Väga kurb oli lõpuks hüvasti jätta ja vanaema lennukile panna. Kui
ma tavaliselt nii üldse ei mõtle, siis seal lennujaamas oma kodusõitu oodates
oli esimest korda selline tunne, et issand, miks ma olen Eestist nii kaugele
kolinud! Kuidagi nii palju emotsioone oli selle paari nädalaga tekkinud ja
tunded olid nii vastandlikud. Ma armastan oma elu siin ja ma tunnen iga aastaga
end siin kodusemalt. Samas, siin riigis ei ole mul neid lähedasi, kes on
Eestis. Mitte, et ma tahaksin sama teha, aga ma hakkan üha paremini mõistma
neid eestlasi, kes peale aastaid võõrriigis elamist siiski koju tagasi tahavad.
Minu sees on kaks tunnet. Ühelt poolt ma tajun, et kuulun siia ja
olen siin õnnelik, aga teisalt valdab mind vahel mingi imelik tunne, mida võib
vist nimetada süütundeks. Eks mulle ole ka piisavalt ette heidetud, et ma oma
sünnimaal ei ela, aga ajapikku olen õppinud neist etteheidetest üle olema.
Lõppude lõpuks ei saa elada kellegi teise pilli järgi ja pakkida siin oma
seitse asja lihtsalt kellegi teise heameeleks. Samas tunnen, et jään inimestega
nii võõraks… See on see hind, mida siin elades maksame.
Singapurist koju jõudes ootas mind ees harjumatult tühi maja.
Viimasel nädalal oli siin nii palju inimesi ja nüüd äkki ainult meie kahekesi (no
muidugi Murphy ka). Väike masendus oli küll peal paar päeva ja nagu ma ka oma
sõbrannadele kurtsin – ärge parem üldse kutsuge oma lähedasi külla, võib
juhtuda, et teil on liiga raske uuesti head aega öelda.
Aga et natuke positiivsemalt lõpetada, siis nüüd on kõik jälle paika
loksunud ja hea on olla. Maja tundub ikka natuke tühi, aga juba varsti võib
uuele külalisele ruumi teha, ei jaksa ära oodata!
2 kommentaari
Nii lahe lugemine. Sul on super vanaema, et nii kaugele tuli. Minul ei suuda täisjõus 30sed sõbradki nii kaugele reisida ja peamine häda on, et liiga pikk lennureis. Müts maha vanaema ees.
ReplyDeleteMul on samad tunded, et maksad kõrget hinda elades nii kaugel kõigist. Kasvadki lahku kuigi alati ei taha seda tunnistada. Samas peavad mõlemad pooled tööd tegema, et suhted püsiks. Ise võid siit ju võimelda ja muudkui end meelde tuletada aga kui vastu midagi ei tule siis mingi hetk lööd ise ka käega.
Endal on kõik need suured tunded ees kuna mul ema saabub järgmine nädala kuuks ajaks siia ja ma ei taha mõeldagi, kui raske saab olema see hetk, kui ta peab jälle lennukile astuma ja mina jään siia maha.
Jätkuvalt on sinu/teie blogi väga mõnus lugemine. Mõnusat olemist teile.
Kõige parem meel ongi kui endale olulistel teemadel kirjutades puudutavad need veel kedagi teist.
DeleteMina olen väga palju käega löönud ja mitte isegi ainult sellepärast, et füüsiliselt inimestest nii kaugel asun, vaid osaliselt ka erineva ellusuhtumise tõttu. Eks ajaga olen ise muutunud ja muutuvad ka need, kes Eestisse maha jäid.
Muide, ega see päris nii lihtsalt ei läinudki, et ta kohe nõus oli, pidi selle mõttega ikka natuke harjuma. Aga tõesti, see oli tal esimene kord päris üksinda ja nii kaugele lennata. Nii uhke ta üle :)
Jah, raske saab kindlasti olema, minuarust sellised külaskäigud kuidagi raputavad emotsionaalselt nii läbi.. Ei oskagi muud soovida, et nautige iga koosoldud hetke ja võtke sellest ajast kõik, mis võtta annab. Lennujaamas on kurb niikuinii.