Reedel nägin lõpuks oma uut koolimaja, mida kutsutakse Leederville Tafe’ks. Mu koolil on kokku viis erinevat campust ja tundub, et kuigi enamus loenguid hakkab aset leidma Leederville’s, siis vahel võib mõni üritus toimuda ka mujal. Leederville campus on kodule kõige lähemal, ainult 4km. 

Niisiis eksisin ma reedel oma koolimajas ikka korralikult ära. See tundus täiesti hiiglaslik hoone, mida igast otsast järjest renoveeritakse ja mis eelmisel nädalal seisis veel üsna tühjana, sest teistel õpilastel on vaheaeg. 

Kokku on mul ette nähtud neli sissejuhatavat seminari, millest kahel olen juba osalenud ja millest kaks toimuvad uuel nädalal. Nüüdseks on juba selgeks saanud, et rahvusvahelistele õpilastele on Tafe’l küll nii palju igasugu teenuseid ja tugigruppe, et hätta ei tohiks küll keegi jääda. Selles mõttes on hea lihtne, et minusuguseid õpilasi on nii palju ja ei pea tundma end jalgratta leiutajana.

Juba praegu tundub, et kooli valikul olen teinud väga õige otsuse. Central Institute of Technology on üle saja aasta tegutsenud riiklik õppeasutus, kuhu igal aastal asub õppima u1500 uut rahvusvahelist õpilast kokku lausa 90 riigist üle kogu maailma. Mitmel aastal on mu kool valitud aasta parimaks rahvusvaheliseks koolitajaks. Eks esimestel päevadel muidugi kõiki puudusi ei näe, aga vähemalt on algus olnud paljulubav. 

Tafe puhul meeldib mulle kindlasti ka see, et palju on praktilist poolt. Näiteks juba esimesest koolinädalast on meil ette nähtud üks päev tegelemist lastega. Mitte, et lõpetad kooli ära ja puutud võib-olla alles esimest korda reaalse tööolukorraga kokku või käid kord aastas nädal aega kuskil praktikal. Selle asemel saad kohe pisikeste naasklitega end proovile panna. Ma loodan, et neljapäevasest praktilise õppe päevast saab mu lemmikpäev! 

Uusi õppeaineid sirvides jäi silma, et vabaainetena on võimalik mul õppida näiteks beebide eest hoolitsemist või aborigeenidega toimetulekut. Esimene neist tundub küll natuke hirmutav ja väga vastutusrikas, aga kindlasti igati eluks vajalik. Teist ootan tõelise põnevusega! Juba esimesel päeval käisid kõigile uutele rahvusvahelistele õpilastele aborigeeninaised natuke oma kultuurist rääkimas. Paljud meist saabuvad ju Austraaliasse vaid nädal või paar (vahel isegi mõned päevad) enne kooli algust ja eks neil tasub ikka natuke teada, kes need aborigeenid on ja milline on nende ajalugu. Kuigi ma olen aborigeenide kultuuriga pisut juba tuttav, oli nende tutvustus vaat et kogu sissejuhatuse kõige huvitavam osa. 

Nagu ma aru olen saanud, siis rahvusvahelised ja kohalikud üliõpilased hakkavad igapäevaselt koos õppima, mulle see meeldib. Praeguseks olen tutvunud väga väheste kursakaaslastega, aga enamus neist paistavad olevat pärit Singapurist, Malaisiast, Indoneesiast, Filipiinidelt. Selle nimekirja järgi võite aru saada, kui teistsugune ma seal olen. Reeglina ei tea nemad Eestist midagi, aga näiteks üks Malaisia plika teatas, et tema jaoks võrdub Eesti ilusate missidega! Et ta on nii palju igasugu missivalimisi jälginud ja eestlased on seal alati nii ilusad ja silmapaistvad! 

Praeguseks olen kõige rohkem suhelnud Singapurist pärit kursaõega, kes kuulis Eesti riigist esimest korda ja kes suurest uudishimust läks kohe Eestit googeldama. Eks mul kulub seal veel omajagu aega, et kõigile selgeks teha, kust ma pärit olen. Vahel tundub see üsna tüütu, eriti kuna mõni arvab, et Euroopa ongi üks suur riik või et Prantsusmaa kõrval on kohe Rootsi. Aga suure tõenäosusega jõuame me kõik seal selle kahe aasta jooksul hoopis rohkem õppida kui meie aineprogrammis kirjas on. 

Mõned päris lahedad videod ka: