Tundub, et ma hakkan vaikselt juba õppimise ja koolis käimise lainele saama. Hommikul ei ole üldse hull ärgata ja loengud mööduvad lennates. Ma ikka veel ei tunne kõiki oma kursakaaslasi nimepidi, aga näod hakkavad vaikselt juba meelde jääma. Tasapisi hakkab ka Eesti maailmakaardile jõudma ja enamus tulevad mu nime hääldamisega juba toime. 

Selgus kurb tõsiasi, et vähemalt esialgu õpivad rahvusvahelised ja kohalikud tudengid eraldi gruppides, sest meid lihtsalt on nii palju. Tegelikult ei olegi vist eriti vahet, sest enamus “kohalikke” on hiljuti Indiast Austraaliasse emigreerunud, kes passi järgi võivad küll austraallase staatust kanda, aga kellel reaalne elu-olu käib ikka indiapäraselt. Sellises rahvusvahelises seltskonnas mind väga häirib kui mõni suurrahvas otsustab omavahel valjuhäälselt valdavalt oma emakeeles rääkida. Ma ei kujuta ette, et üle klassi mõne eestlasega hakkaks seal eesti keeles rääkima. Õnneks või kahjuks mul see võimalus muidugi üldse puudub. 

Kohati on mul seal valge varese tunne. Alguses tundus, et olen ainus Euroopast, nüüd olen tutvunud juba ka Poolast pärit kursaõega. Kõik asiaadid on nii pisiked, ma olen oma kursusel kõige pikem:D Pole kunagi varem end nii pikana tundnud! Muide, meil on seal ainult üks meessoo esindaja: pereisa Santos, kes on pärit Balilt ja kes tuli Austraaliasse koos oma naise ja kahe tütrega. 

Koolis tuleb käia neli päeva nädalas, millest kaks on päris pikad päevad. Praegu on kõik veel nii algusjärgus, et koguaeg on põnev! Päris naljakas, kuidas tulevased õppejõud ennast tutvustasid. Saime juba esimesel päeval nende eraelu kohta rohkem teada, kui tean mõnest endisest õpetajatest kõigi kooliaastate peale kokku. Olen varemgi tähele pannud, kuidas austraallaste jaoks on väga tavaline juhututtavatele enda elust nii palju rääkida. 

Tegelikult on kogu lähenemine ikka hoopis teine. Võin juba praegu kinnitada seda levinud arvamust, et võõrsil suhtuvad õpetajad ja õppejõud õpilastesse täiesti teistmoodi. Hästi stressivaba on nii meeldivate inimeste käe all õppida. Kõigi suhtumine on väga inimlik ja lahe, tehakse nalja ja rõhutatakse koguaeg, et järgmised kaks aastat õppimist peab olema eelkõige fun! 

Kuna ma varem töötasin Northbridge Tafe’s, siis tunnen nägupidi väga paljusid Tafe töötajaid. Enda üllatuseks olen avastanud, et mitmeid neist võib kohata ka Leederville Tafe’s. Mõni, kelle kohvitellimust tean unepealt, on mulle loenguid andnud ja mõnega saab möödaminnes kaks sõna vahetada. Isegi kooli turvamees on mul tuttav, täpselt nagu elaks mõnes väikelinnas! 

Loengutes igav ei tohiks küll hakata, ses suhtes on erialaga vedanud. Mõni asi paneb natuke muigama, aga kui järele mõelda, siis on nende õppimisest kindlasti ükskord kasu. Näiteks täna näidati meile kiirelt, kuidas igasugu puuvilju lõikuda ja koorida, et need erinevas vanuses lastele sobivas suuruses oleks. Heikki ikka naerab, et kunagi tulevikus saab minust professionaalne ema, kellele on kõike õpetatud.