Tänaseks on meie pikad pühad ootamatult kiiresti läbi saanud ning mõni meist on tagasi tööle naasnud. Päevad läksid tõesti kiirelt, sõitsime Perth‘i lähiümbruses ringi ja nautisime mõnusalt oma vaba aega.

Umbes 250km kaugusel Perth’ist asub Nambung National Park, kus laiuvad lõputuna näivad valged liivaluited ja ilusad ning enamasti inimtühjad rannaribad. Rahvuspargi peamine tõmbenumber on aga Pinnacles’e kõrb, kus peaks küll iga WA reisisell olema ära käinud.

The Pinnacles asub keset tüüpiliselt igavat ja tühja Austraalia kõrbe, kus liiv on punakaspruun, kasvavad üksikud madalad põõsad ja elavad kõiksugu kõrbeelukad, keda sa hea õnne korral kunagi ei kohta. Selle igava ja üksluise maastiku vahele on ära eksinud ilusa kuldkollase liivaga kivisammaste kõrb Pinnacles, mida külastab igal aastal u 200 000 turisti.

Pinnacles’es avanes vaade lugematutele väikestele ja suurtele kivimügarikele, mis erinevate andmete kohaselt on isegi kuni 3,5/4m kõrgused. Külastajatel on valida, kas läbida jalgsi 1.2km pikkune matkarada või asuda autoga 4km kõrbeteele. Sissepääs kõrbekivide juurde maksis 11dollarit/auto.

Kõigepealt seadsime sammud infokeskusesse, kus oli võimalik uurida Pinnaclese ajaloo ja tekkimise kohta. Arvatakse, et Pinnacles‘e kõrb tekkis miljoneid aastaid tagasi merekarpide erodeerimise tagajärjel. Ühte ja kindlat vastust tekkimisloole ei ole tänaseni. Infot oli lausa nii palju, et kõike me ei viitsinudki lugeda. Samas hästi lahe, et siinsed vaatamisväärsused on alati nii külastajasõbralikud, st alati on ehitatud igasugu infokeskused, spets rajad, muidugi ei puudu suveniiripood ja kiosk või lausa kohvik.

Edasi võtsime suuna 4km pikkusele autorajale. Väga lahe oli ise keset kõrbe sõita! Iga natukese aja tagant olid nö parkimistaskud, et saaks natuke ka sammaste vahel jalutada. Nii kaugele, kui silm ulatus, oli näha vaid sambaid-sambaid-sambaid (ja pilukaid:D). Rahvast oli ümberringi tõesti natuke liiga palju, eelkõige just asiaate ja seega tekkiski tunne, et oleme hoopis Aasias jälle!

Tagasi Perth’i poole sõites hakkasid kohe silma valged liivaluited otse maantee ääres! Hüppasime liiva sisse nagu lapsed:D Järgmine kord tuleb kindlasti nö liivalaud kaasa võtta, siis saab surfata:D Ümbruskonnas oli väga palju selliseid luiteid, mõned isegi rannas mere ääres.

Heikkile kusjuures meeldisidki need liivaluited rohkem kui Pinnaclese kõrb, piltidelt on päris hästi näha, miks:

Koduteel nägime maantee ääres päris paljusid surnud emusid ja kängurusid, päris vastik. Need emud on ju niiiiii suured, vahel oli pool teed neid täis. Oleks väga tahtnud ka elavaid emusid või vombateid vabas looduses kohata, aga see meil ei õnnestunud.

1829. aastal rajati India ookeani rannikule Swani jõe suudmealale linn Fremantle, millest pidi saama eelkõige uut kolooniat teenindav sadam. Mina lugesin esimest korda selle linna kohta raamatust „Otsija lugu“, päris naljakas oli teada saada, kuidas eestlased 1930-datel kolm kuud laevaga Austraaliasse sõitsid. Niiet kolm-neli lendu ja paaripäevane reis tänapäeval on selle kõrval ikka täielik nohu! :D

Fremantle’s on alles palju 19.sajandi ehitisi, linn on hästi armas ja mõnusalt ajalooline. Kuigi Fremantle’st räägitakse kui eraldi linnast, siis tegelikult võiks öelda, et see on pigem nagu üks Perth’i linnaosadest. Kõiksugu brošüürid väga kiidavad ja reklaamivad Fremantle vaatamisväärsusi ja igasugu festivale. Linnas asub näiteks mere- ja ajaloomuuseum, kuulus turuhoone, kunstikeskus, šokolaadivabrik ja ajalooline vangla (kus kindlasti kunagi ära käime!).

Käisime ka Cottesloe rannas jalutamas, seda randa peetakse üheks kaunimaks ümbruskonnas. Kogu Cottesloe neighbourhood oli ikka vääga ilus!

Darling Range ahelikul asub esimene Western Australia rahvuspark (teine kogu Austraalias) nimega John Forrest National Park. Kesklinnast jääb see vaid 20-25km kaugusele, seega on see linlaste seas väga populaarne grillimise ja pikniku pidamise koht. Meie sattusime sinna üsna juhuslikult ja läksime väiksele jalutuskäigule. Kuna õhtu oli käes ja hakkas pimedaks minema, siis otsustasime teine kord tagasi tulla, aga seda juba talvel, sest praegu olid jõed ja ojad täiesti ära kuivanud ning erilisi vaatepilte koskedele ei avanenud. Kui meil siin rohkem vihma sajab, peaks seal pargis päris lahe jälle olema!

Meil olid väga mõnusad pühad, sai veel rannas lebotada ja laintes möllata. Tänaseks on rannailmad vist minevik, väljas on vihmane ja jahe : ( Muidugi käisime kinos, aga see oli viga, sest kino oli puupüsti rahvast täis, järjekorras läks vähemalt 15min aega. Munade värvimiseni me ei jõudnudki, küll aga tegin esimest korda elus ise täidetud mune! Mmm, väga hästi kukkus välja! Noh üldse vaaritasin pühadeks igasugu lemmiksööke...

Sõime bilby toodud šokolaadimune ja veetsime pimedaid õhtuid teleri ees Kate ja Williami pulmaloole „kaasa elades“, sest meie telekanalid juba viimased paar nädalat eriti midagi muud ei tooda:D