Kuna Heikkist on saanud aktiivne tööinimene, siis minu jaoks on päevad üsna igavad ja ühesugused. Õhtuti vean töömehe ikka kinno või jalutama, et natukenegi põnevam oleks. Kaks päeva üksi kodus ja mul oli juba nii palju plaane nädalavahetuseks! Laupäeval üllatas Perth meid üle pika aja väga kuuma ilmaga. Muidu on õhk meil siin juba jahedamaks läinud, aga laupäeval oli lausa 36 kraadi ja päike lõõskas õhtuni välja.

Olime ammu plaaninud Perthi lõbustuspargis ära käia ja lõpuks sai see teoks! Adventure World reklaamib end kui suurt kogupere lõbustusparki, mis ühtlasi peaks olema suurim Western Australias. Täiskasvanud pääsevad parki 47dollariga ja võivad terve päeva kõiksugu atraktsioone nautida. Esmapilgul tundub pilet päris kallis, aga park oli suur ja tegemist oli palju, nii et see on täiesti õiglane hind.
Lasteosakond:

Adventure World‘is oli muuhulgas ka veepark ning palju lõbustusi pisikestele, hulgaliselt kohvikuid ning väga hädine wildlife park. Mõned karusselid jne olid päris hirmutavad ja peaaegu igal pool oli külastajatele palju nõudmisi esitatud (kui pikk ja kui paks peaks olema ning muidugi mis haigusi ei tohi esineda jne).

Mina otsustasin lõbustuspargi kõige hirmuäratavama atraktsiooni otsejoones ära proovida. Nimelt oli seal nö Freefall, mis kihutas kõrgele taevasse ja seejärel tuli tagasi alla ning see tekitas muidugi vabalangemise tunde. Moosisin Heikkit küll tükk aega, aga kuna ta ei tunne end kõrgustes eriti hästi, siis läksin sõidule siiski üksi:

Edasi läksime täieliku okseratta peale, see keerutas ja tiirutas nii hullupööra, et mul läks süda lõpuks pahaks:

Lõbustuspargis asuvas Wildlife pargis oli võimalik kohtuda koaaladega ja kuna need pisikesed on lihtsalt nii armsad karvapallid, siis tahtsime neid kindlasti näha. Koaalad muidugi tukkusid parasjagu ja väga lähedale neile kahjuks ei pääsenud, aga siiski oli neid lahe jälgida. Veel elas wildlife pargis känguruperekond, uudishimulikud emud, laisk vombat, kakaduu ja paabulind.

Koaala tähendab aborigeenide keeles „ei joo“, kogu oma vedelikuvajaduse saavad nad eukalüptilehtedest, mida nad söövad päevas 400-1000grammi. Kui keegi vabas looduses peaks koaalat kohtama, siis eeldatavasti tegelane tukub, sest koaalad magavad ööpäevas keskmiselt 20tundi ja noh ülejäänud aja nad enamasti mugivad eukalüptilehti ja elavad oma (igavat?) elu. Koaalasid kohtab peamiselt Ida-Austraalias, küllap seetõttu me neid vabas looduses veel näinud ei olegi. Koaalaga oli võimalik ka pilti teha, aga selleks pidi nii kaua ootama ja nii palju maksma, et loobusime.

Kuigi lõbustuspargis oli palju selliseid atraktsioone, kuhu me lõpuks ei läinudki, oli külastus igati lahe. Mudilaste jaoks on Adventure World kindlasti lemmikpaik terves Perthis! Vanemad külastajad peavad mõne lõbustuse jaoks küll päris hulljulged olema, samas oli seal ka palju rahulikke meelelahutusvõimalusi. Veepargist rääkides nuriseks muidugi jääkülma basseinivee üle, aga noh mille üle siis muidu viriseda oleks: )

Õhtul sõitsime Joondalup’i Katrini ja Urmasega bowlingut mängima. Ei mäletagi, millal viimati bowlingusaali sattusime… Oioi kui palju rahvast seal oli, bowling paistab olevat laupäeva õhtuti väga popp! Nii suures ja kirevas keskuses ei olegi varem käinud, sisse astudes oli esimene emotsioon, et ohhoo nagu suur diskosaal! Ma enam ei mäletagi, palju bowling eestis maksis, igatahes siin saab mängida 22dollari eest nägu kaks mängu ja iga järgnev mäng 5 doltsi nägu. Lisaks on kehtestatud nö odavad neljapäevad, millal saab 15 doltsi eest lausa 3 mängu.

Kohe meie raja kõrval mängis üks perekond ning üks mängijatest oli ratastoolis. Olen varemgi kirjutanud, et siin kohtab ratastoolis inimesi väga tihti, neil on igale poole mugav ligipääs ja nad ei pea kodus halliks minema lihtsalt seetõttu, et liiguvad abivahendiga. Eestis võiks vist nädalate viisi linnatänavatel, poes, kinos ja kohvikus ringi liikuda nägemata ratastooli varjugi. Olen kokku puutunud noorte erivajadustega inimestega, kelle jaoks igapäevased käigud on paras katsumus. Pealtnäha on küll ka Eestis juba mõeldud ja tegutsetud selles suunas, kuid võrreldes Austraaliaga on pilt ikka hoopis teine.

Igatahes olid sellel noorel poisil spetsiaalsed abivahendid, et ka tema saaks bowlingust osa võtta. Kuna tal oli probleem ka käte liigutamisega, siis pandi tema pall spetsiaalse kõrgenduse peale ning ta sai palli lihtsalt tõugata rajale. Raja ääres olid nö piirded, et vältida palli veeremist renni. Poiss oli tubli, punktid muudkui kogunesid ja terve pere veetis mõnusa laupäeva. Loodan südamest, et erivajadustega noored leiavad peagi ka Eestis tee näiteks bowlingukeskusesse ja vaatepilt mõjub samavõrd igapäevaselt ja tavaliselt nagu Austraalias.


Esimene tööintervjuu

Esmaspäeval helises ootamatult ka minu telefon ja selgus, et juba teisipäeval oodatakse mind vestlusele. Olen saatnud 5 CV’d ja kontakti saanud ühe tööbürooga ning kui aus olla, ei osanud ma isegi loota, et keegi mind vestlusele kutsub. Praegu olen sihtinud ainult erialast tööd, ehk siis otsinud kuulutusi noorsootöötaja kohale. Üldiselt tundub, et Perth ei ole just parim linn, kust alustada, sest enamus noorsootöötaja kuulutusi olen leidnud hoopis Sydney ümbrusest. Kes teab, ehk ühel hetkel otsustame hoopis sinna kolida!

Tundub, et hetkel on minu CV üsna kahvatu, sest kõik töökogemused ning haridus on ju Eestist, aga kui paljud austraallased üldse teavad, kus see väike Eesti asub!? Lisaks on mul ju hetkel Work&Holiday viisa ning seega peaks mu tööeelistused hoopis teise valdkonda kuuluma. Tööandjal ei ole mind ka väga kasulik palgata, sest tulenevalt viisatingimustest võin ühel töökohal olla vaid kuni 6 kuud. Samas, ega mind need takistused ei heiduta, proovima ikka peab!

Enne intervjuud olin parajalt närvis ja pabistasin ikka päris korralikult. Vaevalt tööintervjuud kellelgi väga meeldivad:D Noh ja olgem ausad, eks see ole ikka tundmatus kohas vette hüppamine. Töö oleks seotud 14-18-aastaste refugee’dega ehk siis põgenikega, kes on paatidega tulnud Christmas Islandile. Vahel panevad vanemad oma lapsed lihtsalt paatidesse ja saadavad Austraaliasse, mõnikord tullakse terve perega, kuid väga paljud saavad pika teekonna jooksul surma (uudistes pidevalt uued juhtumid). Need noored on üle elanud põgenemise kodumaalt, saabumise Christmas Islandile ning edasi ootab neid pikk protsess, mis edukalt kulgedes peaks andma neile elamisloa Austraalias. See refugee’de teema on väga põnev ja päevakajaline, kindlasti ükskord kirjutan sellest pikemalt.

Niisiis ma eriti kõrgeid lootusi sellele ametikohale ei pane, kuid samas see oli alles esimene intervjuu, küll leidub ka mulle üks noorsootöötaja koht. Vestlus läks küll kenasti, aga samas oli päris palju soovijaid ning seega tihe konkurents. Ma ei kavatsegi siit Austraaliast ära sõita enne, kui pole end kohalikus noorsootöö valdkonnas proovile pannud! Kindlasti pole töö noorte refugee’de või aborigeenilastega kerge, kuid samas oleks see täpselt selline töö, mida tahaksin teha. Ja kui midagi väga-väga soovida, siis ükskord peaks see ju ikka täide minema, nii need vanemad ja targemad ju teavad rääkida : )