Kui üks riik juba moodustub rohkem kui seitsmest tuhandest saarest, siis küllap seda õiget elu näebki neil väikestel saartel. Filipiinidele reisides on lausa kohustuslik end kuskile metsiku looduse keskele lennutada ja õiget saareriigi melu nautida. Meie lendasime Manilast kohaliku lennufirmaga Cebu Pacific Palawani saarele Puerto Princesa’sse.

Puerto Princesa kohta võiks öelda Palawani pealinn, seal elab umbes 200 000 inimest, kokku elab saarel umbes 700 000-800 000. National Geographic on nimetanud Palawani saare üheks 2011.aasta vingeimaks sihtkohaks! Palawani reklaamitakse maapealse paradiisina, kus merevesi on puhas ja läbipaistev ning kus rannaliiv krudiseb varba all nagu valge suhkur! Rääkimata džunglit läbivatest matkaradadest, maa-alusest jõest või rikkalikust loomariigist.

Sõitsime ka lõpuks kohaliku popi tricycle'ga:

Puerto Princesa jättis meile üsna tagasihoidliku mulje. Kohalik filipiino soovitas meil Puertost kohe edasi sõita, sest selles linnas lihtsalt polevat midagi teha ega näha. Meil oli seal planeeritud üks öö, et siis järgmisel hommikul edasi Sabangi sõita. Ööbisime hotellis Deep Forest Garden Inn, mida kindlasti julgeks soovitada! Puhas ja avar hotellituba, äge aed ja basseiniümbrus, maitsvad toidud ja sõbralik teenindus ning seda kõike väga soodsa hinnaga (vt: www.agoda.com).

Õhtul läksime väiksele Puerto Princesa linnatuurile. Meil läheb siin päris varakult pimedaks (umbes 17-18 ajal) ja peale seda on õues kottpime! Seetõttu me ei viitsinud väga kaua Puerto Princesas ringi hulkuda, käisime ainult väiksel shoppingul ja söömas, peale mida jalutasime tagasi hotelli. Tundus, et Puerto Princesa on veidi turvalisem, kui Manila, kuigi ka siin jäid turvatöötajad linnapildis kohe silma.

Järgmisel hommikul sõitsime u 80km kaugusele Sabangi. Ja siit tulebki välja see põhjus, miks me üldsegi oleme Filipiinidel, miks me sõitsime Palawani saarele. Meie sõbrad Andres ja Viktoria abiellusid 11.11.2011 siin idüllilise loodusega Palawani saarel! Jah, ma tean, see kõlab pööraselt, aga just sellise pulmapeo nad oma sõpradele ja lähedastele korraldasid. Enamus külalisi lendasid kohale otse Eestist, kokku oli inimesi üle kolmekümne!

See pulm oli täpselt nagu ilusast armastusfilmist! Midagi romantilisemat ja eksootilisemat on vist raske ette kujutada. Nii erilises pulmas ei ole me varem kunagi käinud!

Kogu pidu ja pillerkaar toimus Daluyon'i resortis, mille kohta võiks ainult kiidusõnu lausuda. Hotell asus kohe mererannas, kogu ümbrus oli hästi ilus!

Meie rõdult avanes just selline vaade:

Kogu hotell koosnes sellistest lahedatest onnikestest:

Mis on üks peamisi Palawani tõmbenumbreid? Ma arvan, et selleks on Underground River ehk maa-alune jõgi, mis kuulub seitsme loodusime hulka. Sabangist on jõele pääsemiseks kaks varianti: paadiga u 15min või jalgsimatk läbi džungli, mis võtab vähemalt paar tundi aega. Meie otsustasime paadi kasuks (700peesot 6in):

Underground river oli päris lahe! Sõitsime mööda koobast, ümberringi oli kottpime, hästi niiske ja natuke kõhe. Igal paadil oli korralik prožektor, millega valgust näidata ja koobast uurida. Nahkhiired rippusid mööda kaljuseinu alla, ülevalt tilkus vett pähe ja vali hääl kajas mööda koopasoppe. See oleks kahtlemata üks parim võttepaik õudusfilmiks!

Tuur jõel maksis 200peesot/in ja kestis umbes 45min. Maa-alune jõgi on 8,2km pikk, aga päris igale poole turiste muidugi ei lubata ja tavalised tripid on ainult 1,5km kaugusele. Kõige kõrgem koht on 65m veepinnast, jõgi on u 7m sügavune. Giid rääkis, et vahel on koopas näha vesimadusid!

Kuigi Sabangis ringi jalutades näeb igal sammul hotellide, restoranide või spa-keskuste reklaame, on piirkond ikkagi üsna rahulik ja turism ei ole vist päris korralikult veel Sabangi jõudnud. Ööbimiskohti ja restorane on igale rahakotile ja maitsele. Kohalikud on sõbralikud ja mitte väga pealetükkivad, kui turisti igat sammu jõllitavad suured silmad välja arvata.

Manilas olles keerles mu peas tihti üks mõte ühest filipiinost. Töötasime Darwinis koos Joseph’ga, kes kasvas üles Manilas, aga kes praegu elab Austraalias. Ma mäletan, kuidas Joseph rääkis, et tahab kunagi tagasi Manilasse kolida, aga kui küsisime, kas meil tasuks Manilasse reisida, kehitas mees alati õlgu ja arvas, et pigem mitte. Ma püüdsin need kolm päeva mõista, miks Joseph igatseb elada sellises linnas nagu Manila. Küllap sa pead olema manilalane, et sellest aru saada!

Erinevate andmete järgi elab Manilas 16-20 miljonit inimest, see on kõige tihedamalt asustatud linn maailmas. Õhk on Manilas nii saastatud, et igal aastal sureb selle tagajärjel vähemalt 4000 inimest. Puuduliku infrastruktuuri tõttu on näiteks prügi käitlemine üks linna suurimaid probleeme, väidetavalt on Manila jõed ühed saastatumad maailmas. Tundub, et Manila juhib päris mitmeid selliseid edetabeleid, kuhu üks endast lugupidav linn üldse kuuludagi ei tahaks.

Vihjeid hotelli valikul: tasub otsida piirkonda Makati või näiteks Ermita. Meie hotell Asian Mansion II oli väga hea asukohaga ja soodsa hinnaga, kuid näiteks kehva hommikusöögiga. Meie tuba asus 19.korrusel, kust oli võrratu vaade linnale, hotelli parim osa: katusel asuv bassein viis meid lausa 30. korrusele:

Planeerisime Manilas endale täpselt ühe ekskursiooni ja kui aus olla, siis ega seal vaatamisväärsusi väga palju ei olegi. Kuna olin varem kuulnud vulkaanijärvest Taal, siis seal oma ühe reisipäeva ka kulutasime. Taali vulkaanijärv asub u 50km kaugusel Manilast Luzoni saare edelaosas. See on aktiivne vulkaan, mis viimati purskas 1977. aastal.

Taali äärde sõitsime kuuekesi: meie sõbrad Viktoria ja Andres ning nende sõbrad Triin ja Tarmo. Rentisime mikrobussi koos juhiga, see peaks olema üks mugavamaid variante Manilas. Kaasaegne buss juhiga kaheteistkümneks tunniks maksis 5500 peesot.

Sõit ei kesta kaua ja ümberringi pakub silmailu kaunis Filipiinide loodus. Saarele jõudes ostsime nö sissepääsupileti rahvusparki ja meie retk kõrgele mäe otsa võis alata! Tavaliselt võtavad turistid endale minihobu ehk muula, et ei peaks kuuma ilmaga üles ronima. Meie otsustasime muulast loobuda ja ise tippu jõuda. Valisime selleks juhuslikult päeva kõige palavama aja, niiskus oli tohutu ja üsna kiirelt olime kõik läbimärjad. Aga peale 3,5km pikkust retke oli mägi vallutatud!
Vaade Luzoni saarele:

Mõned infovoldikud reklaamivad Taali vulkaanijärve kui ühte olulisemat vaatamisväärsust Filipiinidel. Meie julgeme selles kahelda. Vaatepilt oli ilus, aga ei midagi erakordset. Kui arvestada, mitu tundi kulub Manilast edasi-tagasi sõiduks, siis ma usun, et oma Filipiinide puhkusega on targematki teha, kui tundide viisi bussiaknast ülerahvastatud teeääri vahtida. Ja Manilas kulub 50km läbimiseks vähemalt paar tundi.

Natuke kohalikku elu-olu:

Hiljem läksime väidetavalt ühte parimasse Filipiinide restorani Josephine kohalikku toitu proovima. Tellisime tawilise kala, mis nägi välja väga halb, aga maitses päris huvitavalt. Tawilis on väidetavalt selline mageveekala, mida leidubki ainult Filipiinidel (Taali järves), see on nagu pisike sardiin. Õhtusöök koos jookide ja magustoiduga kuuele inimesele läks maksma 3300 peesot.

Veetsime Manilas 3 päeva ja sellest piisas mõistmaks, et Manila meile ei meeldi. Muidugi me teadsime, et Manila on vaene, ülerahvastatud ja räpane, aga eks seda peab ikka ise nägema. Elamuse mõttes võib Manilas peatuda näiteks üheks päevaks, piisab ka sellest, kui lihtsalt takso võtta ja ringi sõita. Mul ei ole eriti häid fotosid vaatepiltidest, mis mulle endale mällu sööbisid, sest taksoaknast ei ole just lihtne pildistada ja õhtuti tänavatel fotograafi mängida ei tundu väga turvaline.

Filipiinide loodus on väga ilus ja kuna Filipiinid on saareriik, siis soovitakski pigem mõnel saarel oma puhkust veeta. Tänaseks oleme meie jõudnud Palawani saarele, aga sellest juba järgmine kord : )