Laupäeva hommikul Red Cliffs’is ärgates olime üsna äraootaval seisukohal, sest kogu öö oli sadanud paduvihma ja me polnud kindlad, kas maanteed veel avatud on. Pakkisime kiiruga oma viimased asjad kokku ja põgenesime nagu maailmalõpu eest. Pilt, mis meile läbi Victoria osariigi sõites avanes, oli päris kurb: mitmed majapidamised vees, kõikjal uputas vähem või rohkem. Vihmast ilma jätkus mitmesajaks kilomeetriks.

Meie esimese päeva plaanitav kilometraaž oli 1033km, õhtuks jõudsime South Australia osariigi linnakesse Ceduna. Muide – osariikide vahel on nö piiripunkt, kus kontrollitakse, et autos poleks puu- ja juurvilju ega taimi, kuna nendega võib naaberosariigist mingeid haigusi transportida, siis vaadatakse auto kiirel pilgul üle. Teekond Ceduna’sse oli väga üksluine (nagu tegelikult kogu reisi vältel) ning vahepeale ei jäänud mingeid vaatamisväärsusi. Maanteed on küll kõikjal väga heas seisukorras ja sõita saab 110km/h, kuid tee on valdavalt igal pool sirge ehk siis päris igav. Vahepeal tuli uni nii kiiresti peale, et pidime iga paarisaja kilomeetri möödudes vahetama. Selline tunne, et sõidaks autopiloodiga kui see vähegi olemas oleks, sest püsikiiruse hoidja tegi niikuinii oma tööd ja roolida sel teel ju polegi vaja:D

Meie teekonna teine päev nägi ette 1200km läbimist ja õhtuks pidime jõudma Western Australia osariiki, täpsemalt Norseman’i. Onu piiri kontrollpunktis oli hoopis teist masti kui võrrelda eelmise inspektoriga SA-Vic piiril. Keelatud asjade nimekirja oli lisatud ka mesi, seemned, pähklid, taimed jne ning muidugi ei tulnud ka siinkohal kõne alla puu- või juurviljade üle piiri viimine. Kontroll oli palju põhjalikum ja hoolikam. Kuna meil peale küpsiste midagi söödavat ei olnud, siis pääsesime kenasti WA osariiki. Varsti jõudsime Austraalia pikima sirge teelõiguni ning läbisime 146,6km joonlaudsirgel maanteel. „Väga põnev“:D

Vahepeal nägime tee ääres väga paljusid sedasi asjadest üle kuhjatud puid ja legendi järgi peaks igaüks vist sellistele puudele omalt poolt miskit riputama, et tagada reisiõnn. Nägime eraldi kingapuid, mänguasjapuid, rinnahoidjapuid jne, pildile jäi mütsipuu:

Kuna meie seekord miskit sinna ei riputanud, siis pole vist suur ime, et meid reisiõnn peagi maha jättis. Arvasime, et meil on piisavalt kütust (vähemalt auto näitude järgi), isegi varuks oli veidi. Kuna tühermaal on kütus kordades kallim, kui tsivilisatsioonis, siis tervet paaki me ei tankinud. Enamasti on kütuse hind outback’is 1,78 (võrdluseks linnas on hind umbes 1,30). Vahepeal võib sõita sellistel teedel mitusada kilomeetrit nägemata ühtki märki asustusest, veel vähem siis tanklast. Igatahes teatas meie armas auto 65km enne Norseman’i, et sõita saab veel täpselt 65km ja suri siis ootamatult välja :D. Olime nagu puuga pähe saanud ja seisime keset inimtühja platsi. Häid variante sel hetkel ei olnudki, sest aeg oli hiline, tagavara bensiini meil polnud ja kuidagi oli vaja Norseman’ist kütus meie „surnud“ autosse saada. Astusime maantee äärde hääletama ja ennäe imet – esimene road train peatus ja sõbralik vanamees võttis meid peale! Polnud küll eriti julgustav kohe peale loo talle rääkimist kuulda vastuseks, et auto sinna jätmine on väga ohtlik ja peame kindlasti ruttu tagasi jõudma…

Kui Norseman’i oli kerge hääletada, siis tagasi autoni oli juba väga keeruline jõuda. Väljas oli hämar, tuuline ja väga külm ning nagu Murphy seaduse järgi ei liikunud mitukümmend minutit ühtki autot. Värisesime maantee ääres umbes tund aega kuni kolm sakslastest vanderselli meid keset pimedust päästa otsustasid. Te ei kujuta ette, kuidas ma sel hetkel sakslastest kui kangelastest ja elupäästjatest mõtlesin!

Õnneks läks kõik kenasti ja sakslaste päevinäinud buss viis meid raskusi (loe: külgtuult) trotsides tagasi võpsikusse. Võrratult kerge oli jälle hingata ja elu paistis taas päris tore! Nüüd seda kirjutades ei tundugi see väike viperus midagi hullu, aga tol hetkel maailmast äralõigatuna seista silmitsi pirtsutava autoga – tänan ei! Ehk siis ükskõik, kui kallis see kütus on, peaks igaks juhuks tihti tankima ja hinna suhtes silma lihtsalt kinni pigistama.
Hinnanäide:

Hommikul alustasime sõitu Hyden’i suunas ning kuna päevaga pidime läbima vaid 579km, siis tegime veidi pikema peatuse ka mereäärses Esperance linnas, mis oli üks armsamaid kogu teekonna jooksul. Kuigi seal oli väga tuuline ja üpris jahe, siis sellest hoolimata võitis see väikelinn kohe meie südamed!
Esperance:

Õhtuks jõudsime Hyden’isse ning külastasime Wave Rock’i, mis oli kogu selle sõidu jooksul ainus vaatamisväärsus!:D Pilet maksis 7dollarit/auto ning seda sai tasuda mündiautomaati – vat mida tähendab usaldus siin riigis. Wave Rock on tohutusuur kivi, mis meenutab lainet ja mille otsa ronides avaneb vinge vaade ümbruskonnale. Hiiglaslikust graniidipaljandist sai aastatuhandeid kestnud keemilise erosiooni tõttu lainekujuline moodustis. Vihmavesi on „maalinud“ kivile punased ja hallid triibud, mis muudavad selle veel rohkem laine sarnaseks.

Öösel sadas Hyden’is padukat ja mõtlesime juba õudusega, et Yasi sai meid jälle kätte! Ei tea, mis värk selle ilmaga siin on, sest veel hommikulgi ladistas päris pikalt, kuigi vihma ei tohiks praegu seal üldse sadada. Meie plaane see muidugi ei kõigutanud ja kibelesime Bunbury’sse, millest lahutas meid vaid 398km. Nüüdseks oli loodus juba natuke muutunud ja isegi tee oli kurvilisem. Sõitsime mööda väga paljudest tules hävinenud majapidamistest, mis olid maha jäetud. Kuna metsatulekahjud on Austraalias kahjuks üpris tihti, siis küllap oli ka see piirkond millalgi tule alla jäänud. Olgu veel öeldud, et kuigi WA ka hetkel põleb päris suures ulatuses, siis meie oleme sellest piirkonnast väga kaugel ja õnneks meid see ei puuduta.

Saabudes Bunbury’sse saime kohe aru, et vot see linn meile meeldib! Ilusad rannad ja ookeanivaated, linn on mõnusalt mägine ja väga armas. Kui me Bunbury avastamise korralikult käsile võtame, siis kindlasti kirjutame kõigest täpsemalt, aga täna oli meie plaan jõuda Boyanup’i, sest siin elab meie uus tööandja ehk siis farmer Mario.

Teekond kogupikkusega 3209km oli väsitav, kuid kuna sõitsime kordamööda ja puhkasime piisavalt, siis hetkel ei tundugi see midagi väga hullu. Kahjuks peab ütlema, et loodus nende kilomeetrite läbides eriti ei muutunud ja seega oleks targem sellised vahemaad pigem lennata. Meie teele ei jäänud märkimisväärseid vaatamisväärsusi (va üks lainekivi) ega olulisi linnasid… 3000km jooksul miljoneid kõrbetutte või raagus puid nautida on muidugi omaette tegevus, kuid vaevalt selle nägemata jäämine kedagi oluliselt kurvastab.

Kuna vahemaad on siin riigis väga pikad, siis selliseid puhkeplatse oli iga natukese aja tagant kogu teekonna vältel:

Kuigi pidevalt olid väljas hoiatussildid, siis meie nägime neid loomi küll vaid pildilt nagu teiegi (va paar surnud känguru ja üks vombati laip):

Meie kuivad, päiksepaistelised ja kõrvetavad päevad on möödas ning selle asemel kallab ojadena vihma! Taevas on tumesinine, välk paugub ja ümberringi on ainult vesi. Jah, tsüklon Yasi on nõrgenenud kujul meieni jõudnud!

Juba täna hommikul tibutas natuke, aga korralik torm jõudis siia alles kella 14 ajal, kui põllul toimetasime. Ühel hetkel läks täiesti hämaraks ja müristamise saatel hakkas kallama. Kui siin juba sadama hakkab, siis ikka nagu oavarrest! Sekund hiljem olid kõik melonikorjajad läbimärjad.

Pagesime õnneks enne tööpäeva lõppu minema ja koju sõites juba nägime, kuidas kõik vettib ja ujutab. Karadoc’i sild oli õnneks veel oma koha peal, kuigi vee tase on seal iga päevaga tõusnud ja nüüd läheb ainult hullemaks. Kui me hommikuti pimedas tööle sõidame, siis farmeri bussi tuled on silla keskele jõudes vee all – ümberringi on sel hetkel ainult pimedus ja jõevesi.

Järgnevad pildid on tehtud maanteel, millest enamus oli vee all:

Ennustuste kohaselt sajab meil terve öö ja kogu järgmise päeva, nii et ei kujuta ette, mis pilt siin homme hommikul avaneb. Loodetavasti on homne hommik meie viimane hetk Red Cliffs‘is, sest alustame varavalges sõitu läände. Jah, vot niimoodi üleöö sellised otsused siin riigis sünnivad. Tegelikult kavatsesime niikuinii lähinädalatel lahkuda, sest tänu Katrini ja Urmase farmi-tutvustele on meil uus töökoht Western Australia osariigi viinamarjafarmis juba olemas. Täna hommikul teatas farmer, et viinamarjad on üle ootuste usinasti kasvanud ning seega ta ootab meid juba varem. Just nagu farmer oleks teadnud, et vihm kavatseb siinse elu üle ujutada : )

Nüüd siis passime viimast õhtut tormises Red Cliffs’is ja loodame, et maja katus sellele vihmale vastu peab, sest hosteli köök ja koridorid juba ujusid. Elekter küll kõigub, kuid praegu on olemas. Hoiame pöialt, et maanteed vee alla ei jääks, sest teadupärast on meie auto jões sõiduks liiga madal. Ma ei kujuta ette, mida inimesed mõtlevad või tunnevad nö õige tormi käes, kui juba sellise ilmaga on elu nii vesine. Meie uudised ei räägi muust, kui Yasi õudustest ja avanev pilt on tõesti võigas. Igas toidupoes on avatud annetused Queenslandi üleujutuste toetamiseks, oleme näinud silte, kus palutakse abi isegi toidu, mänguasjade, riiete jne kogumisel…

Meie tuttav nägi siin ristmikul täna väikest kala ja küllap nägid neid ka kohalikud, sest sel pildil paistavad ähmaselt ka kalamehed! Otse linna peatänaval:

Loodetavasti vihm meid WA’s kätte ei saa ja meie farmi karjäär võib seal jätkuda. Meil on kirjas 52 päeva teise aasta viisa jaoks ja need puuduolevad 36 tuleb siis viinamarju korjates välja teenida. Arvestades kui kaua oleme juba vastu pidanud, siis need 36 päeva ei tohiks küll konti murda, nii et uus viisa on juba natuke käegakatsutav : )

Lõpuks ometi võib operatsiooni „Türklase Võlg“ lõppenuks lugeda ja kaua oodatud töötasu tasku pista! Vahepeal tundus see ettevõtmine täielik peaga vastu seina jooksmine, sest ajasime oma 400 dollarit ehk umbes 290 eurot (mis siinses mõistes pole eriti suur töötasu) umbes kuu aega taga.

Alguses arvasime, et türklane Fuat (kes oli meie supervisor ja ainus kontaktisik) tahab meid lihtsalt proovile panna ja loodab, et kui me raha nõudma ei hakka, siis lihtsalt jätabki maksmata. Otsustasime kohe alguses, et lähme kasvõi politseini välja ja põhimõtteliselt ei loobu oma tasust. Tuletan meelde, et töötasime detsembris 4 kohutavat päeva viinamarja lehti kobarate ümbert kitkudes ja kahepeale kokku teenisime nende päevadega 404 dollarit kätte. Olgu veel öeldud, et siin ei ole selliseid töölepinguid, nagu Eestis, kus kõik on paberil kenasti kirjas ja iga palganumber koos kuupäevaga on fikseeritud.

Esialgu tulid temalt vabandused stiilis Queensland uputab ja firma peakontor ei saa arveldustega tegeleda. Seejärel teatati, et me vist töötasime liiga lohakalt ja keegi teine pidi meie viinamarjapuud uuesti üle tegema. Järgmine vabandus käis panga kapsaaeda, sest meie ülekanne olevat kellegi teise arvele jõudnud. Siis teatas türklane Fuat, et ka temal on töötasud saamata mitu kuud ja peame veel ootama. Kõigi nende vabanduste vahepeal oli türklase telefon tumm ja me ei saanud temaga päevade viisi ühendust. Käisime vahepeal juba firma Mildura kontoris, mis mõnevõrra küll pani asjad liikuma, sest mees maksis ära osa summast ehk 150 dollarit. Muide – sealt kontorist saime hiljem teada, et Fuat on kõik rahad (ka meie töötasu) ammu kätte saanud!

Kõige tipp oli see, kui leppisime kokku, et tuleme põllule, kus Fuat jätkuvalt töötas ja saame sealt raha. Seni, kuni tiirutasime viinamarjapuude vahel ja teda otsisime, panid viimased töölised meid märkamata istanduse väravad tabalukuga kinni!

Oleme vist õnnesärgis sündinud, sest õnneks juhtus ime ja mingi teine supervisor juhtus sealt mööda sõitma, kes sai kutsuda firma manageri meid välja päästma. Kui seda meest ei oleks tulnud, oleksime pidanud auto sinna jätma, mitmeid kilomeetreid jala kõndima, et suurele maanteele jõuda ja sealt oleks saanud ehk koju hääletada:D Päris kena olukord!
Kasutasime oma lukustamist kasulikult ära ja sõime viinamarju...

Kui manager saabus, tekkis hea võimalus ka temale rääkida oma „headest suhetest“ türklasega. Vot see lüke tõi Fuat’ile vist korraliku peapesu, sest alates sellest hetkest oli ülisõbralik türklane asendunud ähvardava ja vihase türklasega:D Fuat lubas Heikkil „näo segi peksta“ ja kõige lõpuks teatas, et temal on nendest krdi bäkkeritest kopp ees!

Samal päeval, kui Fuat’i rusikad sügelema hakkasid, saime temaga kokku, mees oli lõpuks madalam kui muru ja ei jõudnud oma ähvarduste pärast ära vabandada. Heikki oleks küll äärepealt kõrvakuulmise ta telefonitorru röökimise tõttu kaotanud, kuid noh eks siis lõi välja see türklase temperament. Fuat maksis meile lausa 6 dollarit rohkem, kui oleks pidanud ja sõbraliku naeratuse saatel saime oma raha lõpuks kätte! Juhhuu, meie võit!

Loo moraal? Kõlab küll rassistlikult, kuid tasub hoiduda türklastest, itaallastest jms, sest nendega on probleeme siin alatasa. Rääkides seda lugu austraallastest tööandjale kõlas naiivne küsimus: kuidas keegi nii teeb ja miks? Eks kelme ole iga rahvuse esindajate seas ja ettevaatlik peab alati olema. Päris karm, kuidas siinsed Fuat’i sugused tööandjad kasutavad ära näiteks asiaatide horde, kes nende põllud saagist tühjaks korjavad ja kelle töötasu arvestades siinseid palkasid on kohati poole väiksem kui peaks olema. Enamasti asiaat inglise keelt ei oska ehk siis enda eest seista ta ei suuda. Usun, et iga teine asiaat oleks meie olukorras lihtsalt kurvastanud, et jäi rahast ilma, aga välja nõuda ta seda ei oskaks. Asiaadid töötavad siin olematu raha eest ja ei saa vist arugi, kui suured on tegelikult keskmised töötasud. Kui üks aasia plika juhtus nädalaks uue töö peale, teenis seal 6 päevaga 500 dollarit ja oli šokis, et sellist raha makstakse! Muidugi võib alati öelda, et ise nad on lollid ja keelt ei oska ehk siis mis nad üldse siia Austraaliasse tulevad, kuid samas arvestades olukora nende riigis ei saakski neid süüdistada. Seal teenivad nad veel vähem.

Aega läks küll poolteist kuud, kulutasime oma närve, bensiini, aega ja telefoniarvet, aga lõpuks saime oma tahtmise! Annaks jumal, et enam iial ei peaks me viinamarjalehe kitkujatena mõne türklase alluvuses töötama : )

Hurraaaa, esimest korda elus on minu talvine sünnipäev hoopis suvel! Igal varasemal aastal on sünnipäeva märgiks paks lumi ja käre pakane, aga sel aastal on õues särav päike ja ligi 40-kraadine kuumus. Noh, mul on endal ka imelik tunne, ei tundu just 29. jaanuari moodi : )

Hommikul avasin silmad armsa üllatuse peale: Heikki äratas mind koogi, lillede ja kingiga. Küünlaid küll polnud 24, aga puhusin need siiski ära ja soovid said ka soovitud. Nii et mõnes mõttes oli kõik nagu eelmisel aastal kodus.

Naljakas, kuidas just tähtpäevade saabumisel on kõik meil siin nii teistmoodi. Argipäevadel ei saagi sellest aru, aga näiteks täna võib kohe märgata erinevust. Ei ole mingit pidu sõpradega või Tartu-koju sõitu… Ma arvan, et paari päeva pärast on sünnipäev ununenud ja tutvustan end ikka 23-aastasena:D

Midagi väga erilist me täna ei teinud. Käisime kinos ja pärast söömas. Valisin restoranis Mildura veini – üks parimaid, mida kunagi joonud olen! Õnneks kodustel Tartus on trühvlitort (mu vaieldamatu lemmik) juba ostetud ja nemad saavad mu sünnipäeva vääriliselt tähistada!

Peale minu sünnipäeva, mis kahtlemata on aasta üks tähtsamaid päevi, on jaanuaris veel üks oluline püha Austraalias. 26. jaanuaril tähistatakse Austraalia Päeva. 1788 aasta 26. jaanauril jõudis Briti esimene laevastik Sydney sadamasse. Laevastik koosnes kahest sõja- ja üheksast transportlaevast, kokku ligi 750 väljasaadetud sunnitöölist, 210 meremeest ning 40 naist ja last. Austraalia Päev on püha, mil inimestel on vaba päev, tavaliselt on igas linnas hommikune piknik, inimesed grillivad ja tähistavad. Isegi väikelinnades leiavad aset kodakondsuse jagamise tseremooniad, kus uued kodanikud lausuvad tõotused ja saavad pidulikult austraalia kodanikeks. Suurlinnades on õhtuti vägevad ilutulestikud ja pidustused kestavad pimedani.



Muidugi on mõningad väga olulised ametimehed nagu näiteks politseinikud ja kiirabiarstid ja kahtlemata melonikorjajad:D, kes vaba päeva endale lubada ei saa! Ma nii lootsin, et kolmapäev on vaba päev, aga farmis ei kehti ju mingid tähtpäevad! Seetõttu meie kuskile pidulikule piknikule ei jõudnud, aga õhtul linnas ringi sõites nägime, kuidas väga paljud olid austraalia lipu värvides riietunud või lausa lipu logodega kaunistatud särke-pükse kandsid. Autodel olid lipud küljes, noortel sini-puna-valged näomaalingud jne. Mitu nädalat varem jõudsid poodidesse kõiksugu austraalia teemalist nänni: riideid, mütse, kleepse, käterätikuid, pabernõusid jne.


Oleme kuulnud, et Austraalia Päev on siinmail üks tähtsamaid sündmusi, kuid praegu on meil küll tunne, et inimesed ei pea seda eriti oluliseks. No meie lävime ju peamiselt farmi-inimestega ja kui aus olla, siis kuulsin sel nädalal vaid korra, kui kutid arutasid, et peagi on käes Austraalia Päev. Ah ega need farmerid on üldse kuidagi tuimad tööloomad, nagu elutud masinad, kelle silmad ainult saagi peale särama löövad.

Nüüd on jälle ees ootamas üks põrgulik töönädal. Kõlab küll uskumatuna, kuid meil on peaaegu pooled farmipäevad juba tehtud! Hoiame pöialt, et ilmaennustus 44-kraadistest päevadest järgmiseks nädalaks ei lähe täide ja päike ning kuumus meid põllul ära ei sulata.

Kuigi olen kaugel eemal oma lähedastest, siis tunnen end ikkagi rõõmsalt ja tean, et paljud mõtlevad mu peale. Aitäh kõigile armsate õnnesoovide eest, tänu teile oli mul väga ilus sünnipäev!

Enne Austraaliasse jõudmist olin paanikas ja mõtlesin õudusega, et mis kohutavaid elukaid siin kõik kohata võib. Austraalia on lisaks näiteks armsatele kängurudele ju tuntud igasugu mürgiste madude ja ämblike poolest, kellega näiteks farmis töötades pole eriline ime kokku joosta. Siin elades on paanika üle läinud ja tundub, et pigem kohtad neid elukaid väga harva ja suure juhuse tahtel.

Ühel kiirel tööpäeva hommikul oligi mul tore juhus tutvuda redback ämblikuga. Kes veel ei tea, siis minu suurim hirm (foobia?) on alati olnud ämblikud (ja teised pisikesed putukad). Mõne foto vaatamisest võib mul juba kananahk ihule tulla, ma jälestan ämblikke!



Aga seal ta siis passis – üks mürgisemaid ja kardetumaid ämblikke. Tegu oli emase ämblikuga, kellel oli muna kaasas ja muna sees passisid siis beebi-redback’id.

Redback’i võib kohata vaid Austraalias, tema hammustus on piinavalt valulik ja isegi surmav (eriti ohtlik just laste ja vanurite jaoks). Hammustuse tagajärjeks on pea- ja kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine, väga kõrge palavik ja higistamine, valu rinnus.

Kusjuures see ohtlik tegelane on üsna pisike – emased tavaliselt cm pikkused ja isased on veel väiksemad (3-4mm). Päris õudne, et need suured emased söövad peale paaritumist vaese väikse isase lihtsalt ära! Ja isegi, kui mõnikord see emane isast alla ei neela, siis surevad isased vennikesed varsti peale paaritumist.

Ilma toiduta suudavad redback’id elada isegi kuni 100 päeva ehk siis kolm kuud!

Arvatakse, et igal aastal saavad tuhanded inimesed üle kogu Austraalia redback’i hammustust tunda. Kusjuures reeglina on hammustuse taga just emane redback ja isegi kui isane on oma mürgihambaga inimese kallale saanud, siis hammustus ei ole nii valulik ja ohtlik. Miskipärast on suurim tõenäosus seda kurikuulsat hammustust tunda just detsembrist aprillini.




Mind õnneks see tegelane hammustada ei saanud ja kui kutsusin kohaliku looduslapse ämblikku vaatama, siis mees tappis ta üsna kiiresti. See muna beebidega oli arvestades pisikest redback’i niiiii suur! Kuigi kohalikud peaks olema harjunud selliste mürgiste tegelastega, siis tekitas see väike redback ikkagi elevust. Vanamees Fred ise uuris päeva lõpus, kas nägime veel redback’e, aga õnneks on see siiani viimaseks jäänud. Loodan südamest, et sellega mu kohtumised mürgiämblikega on läbi!

Teine huvitav vahejuhtum oli täna tööl, kui lõunapausi ajal märkas seesama looduslaps Alfie rohus blue tongue lizard’it ehk sinikeel sisalikku. Okei, meie emotsioonid olid küll ehedad! Kõige tipuks püüdis mees sisaliku kinni ja näitas seda meile, aga ma niiiiii ehmatasin, et kiljatasin üle kogu maa!:D Alfie hoidis teda käes samamoodi nagu mina kunagi väikest krokodilli. Naljakas, kuidas kohalike jaoks need elukad on nii tavalised, kuidas nad oskavad neid spetsiaalselt pea juurest õige koha pealt kinni võtta, kuidas nad tunnevad niiii paljusid erinevaid sisalikke ja keda iganes veel! Kui meie oleks kahekesi kuskil sinikeelt kohanud, siis oleks küll vesi ahjus, sest natuke on ta mao või väikse kroksi moodi.




Sinikeel sisalikku ei olegi tegelikult raske kinni püüda, sest ta liigub väga aeglaselt. Selline tunne, nagu oma suure keha juurde oleks ta karistuseks saanud propotsionaalselt liiga väiksed jalad. Kuigi neid on kerge püüda, siis tasuks olla ettevaatlik, sest kui sinikeel otsustab hammustada, siis ta ei pruugi enam lahti lasta! Õnneks ei kavatse ma kunagi kuskile tihnikusse sinikeeli püüdma minna : )

Austraalias elab kuus erinevat liiki sinikeel sisalikke, kes peamiselt erinevad üksteisest värvi ja suuruse poolest. Üldiselt on sinikeeled pruuni või hallikat värvi ja 30cm pikkused (+ sabajupp) ehk siis kokku umbes pool meetrit. Isastel on võrreldes kehaga väga suur pea, kuid emased on üldiselt suuremat kasvu. Ma arvan, et meie nägime emast sinikeelt.

Sinikeel sisalik sööb taimi ja väiksemaid loomi, näiteks igasugu mardikaid, ritsikaid, tõuke, tigusid ja isegi väiksemaid sisalikke. Lemmiktoiduks on neil igasugu nälkjad ja teod, aga seda ehk seetõttu, et aelgase sinikeele jaoks on näiteks teod veel aeglasemad, ehk siis kergemini kättesaadavad. Muide – tihti matsutavad sinikeeled isukalt aedades näiteks koeratoitu.



Põgenedes võib sinikeel saagiks jätta vaid saba, sest nad saavad oma saba nö maha jätta. Uus kasvab päris kiiresti ja vahepealse aja elab sisalik kenasti ka ilma sabata üle, kui ta saab stabiilselt toitu. Saba on nimelt sinikeele toidusahver, kuhu varutakse toit ja vesi.

Ma küll ei kujuta ette miks, aga sinikeeled on väga populaarsed koduloomad. Meile tundus see tegelane üsna vastiku välimusega ja oma koju ei tahaks sellist küll iial.



Sellega meie kohtumised loomariigi esindajatega selleks korraks piirduvad. Mõnes mõttes on huvitav kohalikke elukaid näha just farmis töötades, sest siis on alati ümberringi austraallasi, kes teavad ja tunnevad neid loomi. Kui me kahekesi kuskil selliseid kohtaks, siis jookseks ilmselt ehmatusest minema, aga kui Alfie ta kätte võttis, siis oli tõesti loomakest parem uurida. Meil on veel sada aastat siin farmis vaja töötada, nii et küllap ei jää need elukad viimasteks.

Põld on meil ära kuivanud ja töö käib täies hoos. Mõnes mõttes on vihm meile teene teinud ja kahandanud saaki ehk siis muutnud meie tööpäevad lühemaks ja kergemaks. Tihti lõpetame varem, sest melonid pole korjamiseks küpsed. Ainus jama on see, et Karadoc’i sild on täiesti vee all, veetase muudkui tõuseb ja tee on ametlikult suletud. Iga kord, kui sealt üle sõidame, on mul süda saapasääres, sest sõita saab vaid piirete järgi ja kui ei teaks, siis ei oskaks arvatagi, et seal sild on.


Muidu on farmielu ikka tavaline, viimasel ajal väga kuum ja seetõttu väsitavam. Reedel palgatšekki kätte saades oli muidugi meeldivaks üllatuseks, et see hommik, mil me vihmaga 30min töötasime, kajastus tšekil 2-tunnise tööpäevana : ) Ikkagi inimesed!