Saime vahepeal Austraalia elamisloa ehk püsiviisa kätte. Aega võttis see omajagu ja mingil hetkel tundus ikka väga keeruline kogu see ettevõtmine, aga kindlasti on kõik jõupingutused seda väärt olnud ja nüüd tundub kogu tulevik jälle helgem. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks püsiviisade saamine tehakse, aga kui aus olla, siis tegelikult ei saakski see imelihtne ja igaühele kättesaadav ju olla.

Me ei tulnud kunagi Austraaliasse lotuses siia päriselt jääda, aga südant ei saa paraku sundida ja nii me siin õnnelikult oleme juba viiendat aastat. Meie tee elamisloani osutus üsna aeganõudvaks, aga tagantjärgi ei oskakski midagi teisiti teha. Tean, et väga paljud saavad püsiviisa tööandja kaudu vahel väga kiiresti ja erilise vaevata, aga igaühel on siiski oma rada ja me õnneks pole väga teiste eluga oma pead vaevanud. Lõppkokkuvõttes läks kõik täpselt nii nagu minema pidi.

Kui sotsiaaltöö magister lõpetatud sai, hakkasin kohe 189 – Skilled Independent viisa pabereid ajama. Tegelikult oli mul üsna ammu juba kogu protsess selge ja peas läbi mõeldud. Olgu veel öeldud, et nö eraldi elamisluba ei olegi olemas, on lihtsalt püsiviisa, (viisad jagunevad kaheks: ajutine temporary/püsiviisa permanent). Nii et lihtsustatud kujul on tegemist nagu iga teise viisa taotlemisega, lihtsalt permanent viisa puhul nõutakse rohkem pabereid ja seetõttu on see ka mahukam.

Kuigi viimased eksamid said tehtud oktoobri lõpus, siis ametlikud tulemused saime alles detsembriks. Tellisin koolist tõendi (sest lõpupidu on alles paari päeva pärast märtsis), mille alusel skills assessment teha. Pead ei anna, aga skills assessmenti peaks üsna iga punktipõhise permanent viisa puhul vaja minema, lihtsalt eri ametite puhul tuleb pöörduda eri assotsiatsiooni poole. Sotsiaaltöötajatega tegeleb siis Australian Association of Social Workers ja kuna ma olen ka selle liige, siis sain assessmenti liikmehinnaga $250. Jõulupuhkuste tõttu võeti paberid menetlusse alles 6. jaanuaril, aga õnneks käis asi kähku ja dokument oli käes 12. jaanuariks.

Skills assessmendi eesmärk on otsustada, kas kandidaadi haridus, töökogemus jne on kooskõlas Austraalia nõudmistega st kas inimene saab siin nimetatud ametikohal töötada. Nagu öeldud, siis iga ameti puhul on eri nõudmised väljaõppele, praktikale, kogemustele jne. Immigratsiooniamet poleks suuteline olema ekspert igas valdkonnas ja seetõttu tulebki kõigepealt taotleda skills assessment. Minu soovitus olekski alustada skills assessment’st, sest ilma selleta punktide põhist püsiviisat (näiteks 189, 190) ei saa.

Punktide põhine viisa tähendab siis iga valdkonna (vanus, haridus, inglisk oskus jne) eest punktide kogumist, vajalik on saada kokku vähemalt 60 punkti. Kui kõik vajalikud dokumendid koos, siis järgmine samm on Expression of Interest ehk EOI. Mina hakkasin kõiki asju ajama kohe kui kool läbi, et õigel hetkel oleks kogu paberimajandus koos. Kõik väga lihtne ja loogiline – esitama peab sünnitunnistused, keeletesti, karistusregistri väljavõtte, passi koopia, koolipaberid, sellesama skills assessmenti, abielutunnistuse (vms mis tõestaks suhte). Viisataotlusesse saab lisada kogu pere, st kui meil oleks lapsed, siis kõik lähevad ühe viisa alla.

Niisiis EOI. See pole veel viisataotlus iseenesest (st bridging viisat ei saa), aga see on vajalik, et üldse taotlus sisse anda. Tegemist on automaatse süsteemiga, kuhu nö sisestad enda punktid ja arvuti moodustab selle järgi nö pingerea. Võetakse arvesse taotluse esitamise aeg, punktisumma, aga ka nõudlust vastavale ametile. Mina tegin EOI ära 19. jaanuaril ja juba 22. jaanuaril tuli kutse viisataotlus sisse anda. Samas tean inimesi, kes on mitu kuud oodanud.

Ja sealt edasi siis 189 taotlus: midagi erilist jällegi seal ei ole, lihtsalt rida küsimusi iseenda kohta. Kõige kauem võttis aega viimase 10 aasta elukohtade ja tööandjate andmete sisestamine. Kõige lõpuks saab taotlust toetavad dokumendid üles laadida ja ei jäägi muud kui maksta $5400 (3600 minu eest ja 1800 lisaks perekonnaliikme eest). Panin taotluse kohe 22. jaanuaril sisse, aga kuna me vahepeal käisime Queenslandis, siis meditsiinilise ülevaatuse broneerisime alles 1.veebruariks.

Medical võttis aega umbes kaks tundi – üldläbivaatus, uriini- ja vereproov ning röntgen, mille eest tasusime $684. Ametlikult võtab viisa aega umbes kolm kuud, nii et läksime koju ja mõtlesime, et ega midagi enne maid ei kuule. Pidin pikali kukkuma kui samal nädalal 5.veebruariks oli viisa käes!!! Ei osanud unistadagi, et asjad nii kiirelt ja lihtsalt võiks minna! Võib öelda, et see keeras kogu elu kohe peapeale. Kuigi peamine põhjus, miks üldse elamisloaga kiirustasime, oli lootus oma kodu osta, siis tundus asjade nii kiire käik siiski väga ootamatu. Pikalt midagi mõelda polnudki ja nüüd olemegi mitu nädalavahetust avatud uste päevadel käinud ja … võib-olla isegi päris oma maja leidnud!

Vahel arvatakse, et sain viisa puhul mingeid eelistusi kuna õppisin kohalikus ülikoolis. Tegelikult peale 5 punkti kohaliku hariduse eest mingeid eelistusi ei olnudki. Ka magistrikraad otseselt punkte juurde ei anna (sama punktisumma nagu bakalaurusel). Veel arvatakse tihti, et viisasid peab taotlema läbi agendi. No minu arust on see lihtsalt raha raiskamine ja mõnel juhul ka kindlasti ajakulu. Kellel inglise keel suus, siis ei tohiks küll raskusi olla. Enamus asju ei saa agent niikuinii sinu eest ära teha (näiteks viimase 10 aasta andmete sisestus jne), pealegi kuuleb neilt üllatavalt tihti eksitavat informatsiooni. Saatsin ise ka kunagi paar emaili ühe registreeritud agendiga, aga lõpuks tuli välja, et teadsin ise enda viisa kohta rohkem kui tema. Mu enda sõbranna on otsaga kohtusse jõudnud, kuna agent soovitas neil riskida ja panna sisse segastel asjaoludel poolik taotlus.

Väga paljud sisserännanud elavad aastakümneid Austraalias püsiviisaga, sest tegelikult otsest vajadust kondakondsust omada ei ole. Arvan, et meie küll taotleme kunagi kohaliku kodakondsuse, eriti kuna plaanime siia jääda. Ega topeltkodakondsuse omamine meid vähem eestlaseks muuda.