Nonii, jälle ühe unistuse täitumisele lähemal. Olen juba paar
nädalat ametlikult The University of Western Australia magistrant. Teadsin juba
enne noorsootöö lõpetamist, et järgmine samm saab olema magistrantuur (TLÜs), aga kuna meid ootas ees Austraalia seiklus, siis panime selle
plaani ootele. Äraütlemata hea meel, et tollal nii otsustasime ja nüüd on mul
suurepärane võimalus magister hoopis Austraalias teha.
Perth’is on viis ülikooli, aga kursus, mis mind huvitas, on olemas
ainult ühes. Kui kogu seda magistri asja uurima hakkasin, siis selgus, et
juhuslikult on tegemist meie osariigi parima, Austraalia 4. ja maailma 84.
kohal oleva ülikooliga! Üldiselt suhtun ma sellistesse edetabelitesse natuke
skeptiliselt, aga eks see olegi lihtsalt selline tore võimalus oma kooli natuke
reklaamida.
 |
| UWA |
Esimene aine on juba tehtud ja esimesed peavalud juba valutatud.
Mingil põhjusel oli meil nö suveülikooli raames vaja läbida Developmental
Practice (ehk põhimõtteliselt oli tegemist psühholoogiaga) juba enne kooliaasta
ametlikku algust. Esimene päev uues ülikoolis algaski siis maailma kõige
tõsisema õppejõu loengus. Mul tuli ahastus peale! Terve nädal koolis, millele
pidi järgnema eksam + essee. Ma ei liialda kui ütlen, et ma ei saanud vahepeal
lihtsalt mitte midagi aru. Õppejõu loeng oli nii tuim ja keeruliselt edastatud,
et ma ei suutnud teda jälgida. Kursakaaslaste puhul tekkis mul lihtsalt
küsimus, et miks nad üldse pidid õppima tulema, kui kõik juba nii targad on ja
kõike teavad. Ausõna, ma olin nagu hunnik õnnetust seal.
Mulle on psühholoogia alati küll meeldinud, aga no olgem ausad,
tegemist pole lihtsa valdkonnaga. Vahepeal läks asi juba nii keeruliseks,
et tundmatuid sõnu enam tavalisest sõnaraamatust ei leidnud ja appi tuli võtta
meditsiinisõnaraamat. Või olid rühmatöö küsimused sõnastatud täpselt nii, et
isegi kui saad kõigist sõnadest aru, siis küsimust ikka ei mõista. Nii et
esimene koolipäev oli paras šokk
ja mõtlesin õudusega, kuidas see kaks aastat üldse tehtud saab.
Järgnevad päevad läksid küll mõnevõrra
kergemaks või harjusin lihtsalt õppejõu stiiliga kiiresti ära. Eksamiks õppisin nii nagu pole aastaid enam tuupima pidanud ja esseed kirjutasin kaks
päeva. Tulemusi veel ei tea, no läbi ikka sain, iseasi kui hästi. Peale seda
suveülikooli anti nädala jagu puhkust ja nüüd siis selle nädala alguses oli ametlikult
esimese semestri algus. Praegu küll mingit elevust ei ole, pigem selline
ebakindel tunne, et mine sa tea, kui raskeks see kõik kujuneb.
Sõpru veel leidnud pole, päris täpselt
ei tea ka veel, kes on kellega ühel kursusel. Pilt on üsna kirju nagu ikka,
keskmiseks vanuseks pakuks midagi 35+ kanti. Rahvusvahelisi on vähe ja Euroopast
olen ainus. Juba selgus, et ühe kursakaaslasega on meil ühine tuttav eestlane,
uskumatu eks. Ühe naise juured on Ungaris, aga tema on Austraalias juba üle
kümne aasta elanud.
Ei hakka üldse salgama, et õppimine on
siin üsna kallis, aga samas kohalikku palgataset arvesse võttes ei tohiks olla
raske õpingutele kulutatud raha kunagi tagasi teenida. Austraalia residentide
jaoks on aastane õppemaks $6044 ja rahvusvahelistele tudengitele $25380, õpe
kestab normaalajal kaks aastat. Alguses võib see summa metsik tunduda, aga
usun, et haridusele kulutatud raha ei ole kunagi maha visatud.
Kahjuks erilist põnevust ei tunne ja
kui aus olla, siis praegu veel väga hea meelega kooli ei lähe. See algus oli
kuidagi natuke hirmutav ja võttis selle positiivse elevuse kõik ära. Loodame,
et leian ikka mõne sõbra ka sealt, esialgu küll väga lootusrikas ei paistnud.
Igatsen väga oma endisi kursaõdesid, kellega suhtleme küll tihedalt, aga
kellega igapäevaselt koos enam ei õpi.
Ahjaa, unustasin veel kirjutada, miks
just selle eriala valisin. Mäletan, et Tallinnas kooli lõpetades kaalusin edasi
minna TLÜ’sse Sotsiaalpedagoogikat ja lastekaitset õppima, see tundus väga
loomulik jätk sellele, mida olin teinud ja mida tahtsin edasi teha. Jätkuvalt
on soov kunagi lastekaitses töötada ja seetõttu on magistrikraad sotsiaaltöös
igati õige valik. Austraalias õppides on põnev ka natuke lähemalt tutvuda
pärismaalastele suunatud sotsiaaltöö võimalustega ja just see on näiteks üks
minu kohustuslikest ainetest. Isegi kui läheb raskeks, siis vähemalt peaks kõik
olema jätkuvalt väga huvitav.
Selgus, et ühe aine raames hakkame
iganädalaselt vanadekodus käima, selle ees on ka natuke hirm praegu. Ma pole ju
mitte kunagi eakatega tööalaselt kokku puutunud ja tunnen end selles valdkonnas
väga rohelisena. Esimene praktika algab juba juunis, aga praegu pole selgunud,
millises asutuses see täpselt olema saab.
Esialgu tundub kool väga tasemel ja
kaasaegne, pidevalt saavutavad nad mingeid uhkeid kohti igasugustes
edetabelites ja üldse tundub, et tegemist on ambitsioonika õppeasutusega.
Parkimise korraldamise kohta pole küll vist miskit head öelda, aga samas eks
asi on ka kooli asukohas (äripinnad, haiglad jne ümberringi) nii et tasuta
parkimist väga pole. Ostsin endale siis esimeseks semestriks $80 parkimisloa
õpilaste parklasse, aga juba olen kogenud, et sealgi ei pruugi vabu kohti olla.
Suurepärane! Kooli sõidan umbes 45 minutit ja sellele lisaks tuleb siis
arvestada see parkimiskoha jahtimisele kuluv aeg, alternatiive näiteks
ühistranspordi näol väga ei ole.
Kooli territoorium on nii hiiglaslik,
et tõmbasin omale app’i telefoni, et loengutesse ikka kohale ka jõuda. Ülikoolilinnak
asub 65 hektari suurusel alal nii et paras katsumus seal orienteeruda. Muide,
tihtipeale toimub UWAs ka igasugu üritusi ja festivale, näiteks suvel armastame
sealses väärtfilmide vabaõhukinos Somerville käia.
Hakkasin mõtlema, et see on mul siis
juba viies kord uude kooli minna ja peab tunnistama, et kunagi varem pole end
nii kehvasti tundnud. Nüüd ma vist saan aru, mis see koolialguse stress endast
kujutab. Hirmuga mõtlen, et sotsiaalelule tuleb vist järgmised kaks aastat
kindel ei öelda, et kõigist ainetest end läbi murda. No loodame, et harjun ära
ja ehk mõni õppejõud lihtsalt armastab uusi tudengeid hirmutada ja ei olegi
tegelikult nii nõudlik. Või kui positiivselt mõelda – ametlikult on mul
maksimaalselt koguni viis ilusat aastat aega oma kursuse läbimiseks.
Üks tore UWAd tutvustav video (mida tasub vaadata ka neil, kes inglise keelt ei valda):
See on nüüd küll ehtne reklaamvideo:
Ja need kaks räägivad natuke rohkem sotsiaaltööst:
3 kommentaari
Ah, ära üle higista ja närveeri! Küll sa hakkama saad! Kas te ise endale praktika või suunda valida ei saa? Vanadekodu praktika on kohustuslik?
ReplyDeleteEdu ja jaksu, olen kindel, et saad kenasti hakkama ja hiljem loed seda postitust ja mõtled, et millest Sa küll kirjutasid! :)
ReplyDeleteVäga mõnus blogi :)
ReplyDelete