Eurotrip Itaalia

Pulma-aastapäev romantilises Veneetsias

18:36Ketlin

Peale pikka ja piinarikast lennureisi maandusime lõpuks palavas Veneetsias. Üle mitme-mitme aasta jälle Euroopas! Euroopa Liit võttis meid eelisjärjekorras ette - libistasime passid masinast läbi ja astusime sujuvalt lennujaamakontrollist läbi, nii kodune tunne! Lennud ise olid tüütud nagu ikka ja ei aidanud see esikoha võitnud Qatar ka oluliselt. Kõige tipuks oli meil nii palju õnne, et pikal 11h lennul istus meie taga perekond väikse lapsega. Kellele meeldib väikelaste läheduses istuda? Ausalt, mitte kellelegi. Öösel kell 3:30 kukkus see beebi röökima nagu keegi piinaks teda ja siis selgus, et ühe asemel oli seal lausa kaks kisakõri! Ma kõlan nüüd maru õelalt, aga olgem ausad, kaks täiest kõrist kisavat lapsukest on viimane asi, mida lennukitäis inimesi kell 3:30 kuulda tahavad. Muidugi hakkas kahju neist lapsevanematest ja õnneks jäi see ainsaks märkimisväärseks täiest kõrist kisamisest kogu 11h jooksul ning ülejäänud jonnituurid olid juba üle-elatavad.

Vahemaandumine Dohas tekitas kiusatusi. Kuigi olime reisi algstaadiumis plaaninud paar päeva Dohas või Dubais veeta, siis ei saanud kuidagi klappima neid aegu ja otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Doha viis tärni välja teeninud lennujaam andis mõista, et päris põnev oleks selles riigis paar päeva veeta. Liialdatuna tundub, et kõik on kullast ja karrast ning iga pisidetail on läbi mõeldud. Võib-olla isegi tuleme kunagi luksuslikku Dohasse tagasi. Esimest korda elus käisin lennujaamas maniküüris (mitte, et see tegelikult planeeritud oli, aga sattusin paar päeva varem kehva maniküüri juurde ja juba oli parandustöid vaja teha). Enne järgmist lendu saime veel natuke puhata ja juba olimegi lennus sihiks Veneetsia.

Uhkes Doha lennujaamas Hamad

Veneetsia on selline vahva linn, mis ei vaja tutvustamist. 2016. aastal hinnati ilusaimaks linnaks kogu maailmas. Minu arvates enam omanäolisem üks linn ei saakski olla. Ma vist olen kogu elu teadnud, et ükskord tuleb Veneetsias ära käia ja see armas väike 400 sillaga linn ise ära näha. Lisage siia veel itaalia köök, kultuur ja ajalugu ning ongi perfektne reisisihtpunkt olemas. Ja kus oleks veel ideaalsem veeta pulma-aastapäev kui mitte romantilise Veneetsia kanalite ääres.




Tuttavad hirmutasid, et siin on üüratult kallis ning kanalid on räpased ja haisvad. Keegi veel ütles, et see on täiesti ülehinnatud turistidest puupüsti täis kitsas linn, kus pole peale ühe päeva midagi teha. No ütleme nii, et väljaspool seda kanalite Veneetsiat on linn tõesti üsna nukras seisus ja väsinud. Silma hakkab igal pool graffiti. Palju on prahti, sisselöödud akendega maju jne. Aga olgem ausad, siia tullakse ikka kanaleid vaatama, mitte maismaa Veneetsiat.

Meie kasutame enamasti Itaalias Airbnb majutust ja esimese kohaga meil kindlasti vedas. Kuna me ei suutnud oma plaane varakult paika panna, siis sai võetud ööbimine maismaale (et oleks parkimine olemas). Ei pea vist mainima, et Veneetsia kanalite vahel pole autoga midagi teha. Taksosõit lennujaamast ööbimispaika Mestre linnaossa maksis €40 (Uberit ei ole). Bussiga Mestrest Veneetsiasse sõidab u 15min ja 48h bussipilet (mille sees ka vee-bussid) maksis €30. Üksikpileti saab muidu vist €1.50. Väike kahe magamistoaga korter rahulikus piirkonnas 2 ööks läks €185. Korter on väga mõnus ja kindlasti tuleks siia tagasi või soovitaks teistele (kellel huvi, võib mulle kirjutada).

Esimeste tähelepanekute hulgas mainiks, et meie tuleme ikka väga reguleeritud ühiskonnast. Näiteks hakkas kohe silma, et kõikjal võib suitsetada. Ma ei mäleta, millal viimati suitsuhais mind niimoodi häirinud oleks. Siin pole mingi ime, et kõrvallauas keegi tossab kui samal ajal üritad oma lõunasööki nautida. Veel on huvitav, et siiani on meid ainult mehed teenindanud. Mina kui suur itaalia köögi fänn pidin küll hirmsasti pettuma – pole ikka päris nii, et astud suvalisse restorani sisse ja tellid pastat või pitsat, mis viiks keele alla. Isegi Veneetsia südames, kus võiks turiste oodata tõelised köögikunstnikud, hiilgasid tihti vaid kõrged hinnad.

Hinnatasemest rääkides meid miski ei šokeerinud. Paljuski samad hinnad, mis Austraalias. Eraldi võib välja tuua Marco väljaku äärsed söögikohad, millest ühes joogid ja magustoidu võtsime. Heineken €18, latte €15 ja jäätise-gondel €22. Meie muidugi tähistasime pulma-aastapäeva ja tahtsime tavalise restorani asemel seal elavat muusikat nautida ja otsustasime hindade suhtes silma kinni pigistada.




Uitasime terve esimese päeva mööda Veneetsia tänavaid ja nautisime selle unikaalse linna võlusid ise veel imestades, kuidas linn ei olegi tipphooajal juulis nii ülerahvastatud kui kartsime. Juba järgmisel päeval see muidugi muutus, sest kohale saabunud kruiisilaevad tõid kohale kampade viisi välisturiste – palju hiinlasi, venelasi, sakslasi. Ja muidugi saabus siis ka minu vend Andre, kelle Itaaliat ja Prantsusmaad avastama kaasa kutsusime. Tänapäeval on nii lihtne tehnoloogia abil suhelda, et ega see ei tule meeldegi, et pole üksteist juba mitu aastat näinud. Suhtlengi oma vennaga Eestist kõige rohkem, eks selle teeb lihtsamaks ka tema öine elustiil.






Austraaliast saabudes võlub Itaalia oma ajaloolisuse ja arhitektuuriga. Austraalia on ju nii moderne, kogu linna peale paar põnevamat ajaloolist ehitist ja ongi kõik. Isegi minusugusele võhikule oli Veneetsias silmailu igal tänavanurgal ja väljakul, kõik need suursugused gooti stiilis ehitised, sildadest rääkimata. Samas pean tunnistama, et juba teisel päeval muutus inimmassidega rinda pistmine nii kurnavalt ja mõtted hakkasid liikuma Veneetsiast lahkumise suunas. Kas ma läheks tagasi? Vaevalt. Esiteks on mul nö kirjutamata reegel, et elu on liiga lühike, et kuhugi rohkem kui üks kord reisida ja teiseks ei tunne, et miskit oleks Veneetsias tegemata või nägemata jäänud. Andre üldse tundis, et talle piisas juba paarist tunnist. Meie reisiseltskond hindas Veneetsia lühisissepõike vääriliseks – jalutad mööda labürindina mõjuvaid tänavaid, sõidad gondli, laeva või paadiga, karastad üleküpsenud keha kohaliku külma jäätisega ja juba ongi aeg linnaga hüvasti jätta ning uutele turistidele ruumi teha.




Kui gondlist juba juttu tuli, siis mul oli kinnisidee sellega sõitma minna. Jah, ma tean küll, et täielik turistikas, aga me olemegi turistid eksole ja küllap meiesugustele ongi need gondlisõidud mõeldud. 30-minutiline sõit maksis päevasel ajal €80 ja alates 19:00 €100. Esimese hooga tundus päris krõbe hind, aga samas kui silmas pidada, et see on üsna reguleeritud äri ja tegevusloa eest tuleb päris palju raha maksta, siis arusaadav. Pealegi, see on Veneetsia. Ja kui võtta gondel kamba peale, siis tuleb hind tegelikult päris soodne. Mulle sõit hirmsasti meeldis! Gondoljeer rääkis huvitavaid seiku ning tutvustas Veneetsiat ja meie loksusime õhtuhämaruses ja lihtsalt nautisime. Kui elegantne! Mulle tuli nii tihti Veneetsias 2010. aasta film Turist meelde, aga gondliga sõites oli see tunne veel eriti tugev. Kõige tipuks möödusime ka mõnest filmi võttepaigast.




Umbes nädal enne meie saabumist olid linnas meeleavaldused, et protesteerida massturismi vastu. Veneetsia vanalinna on alles jäänud hinnanguliselt vaid 55 000 kohalikku, sest turism on kaasa toonud pöörased üürihinnad ning kohalikel on inimmasside tõttu keeruline tööle/kooli jõuda või rahulikult kasvõi ühistransporti kasutada. Väidetavalt pole Veneetsia püsielanikule paljud teenused kättesaadavad või on vohav turism teenuste hinnad utoopiliseks muutnud. Nii tulidki tuhanded kohalikud taaskord tänavale, et avaldada oma pahameelt. Iga päev saabub linna rohkem turiste kui kohalikke elanikke linnas kokku on. Eriti protesteeritakse kruiisilaevade vastu, sest need toovad turistid linna vaid loetud tundideks ja kohalikel hotelli/restoranipidajatel jääb nende pealt kasum sootuks saamata. Ega ise ka ei kujuta ette igapäevaselt Veneetsias elada. Tundub paras missioon hommikul rahus tööle minna ja hoidku vaid selle eest kui peaks veel veetaksot kasutama koos kõigi nende hullunud turistidega. Ega niisama ei eraldatud teatud kanalid vaid kohalike kasutuseks, et nende ligapäevaseid liikumisi veidigi lihtsamaks teha.

Käisime veetaksoga ka sõitmas - soovitame!



Viskasime huvi pärast kinnisvara hindadele ka silma peale – 2 magamistoaga korter €2,2mln. 1 magamistoaga €480 000.

Kogu Veneetsia on jalgsi üsna kergesti läbitav. Ostsime küll kaardi (€3.50), aga tegelikult koosneb Veneetsia sadadest salakäikudest ja seetõttu on palju lihtsam kas inimmassiga kaasa minna ja usaldada oma vaistu või jälgida pisikesi silte majaseintel. Tõsi ta on, et silte võiks rohkem olla või vähemalt suuremalt tähistatud, aga see on juba väike norimine, sest ära seal küll vist pole võimalik eksida. Ostlemisele meie rõhku ei pannud ja kui mõtlema hakata, siis ei uurinud isegi suveniiripoode. Muidugi jäi möödaminnes silma palju värvilist pudi-padi (särgid, lipud, mütsid jne), mitu korda jäi pilk pidama võrratutel pagariäridel, jäätiseputkadel ja Murano klaasiga kauplevatel butiikidel.




--> Muidugi kogu see müra väsitab ja kui järgmisel päeval saime oma rendiauto kätte, et Veneetsiast edasi Firenze poole sõita, siis oli täitsa selline tunne, et sai küllalt sellest linnast. Omanäoline küll, aga üle paari päeva ei oskaks seal vist tõesti miskit peale hakata. 


You Might Also Like

0 kommentaari

Powered by Blogger.

Contact Form