Reisielevus on
nüüdseks nii suureks kasvanud, et mõnel õhtul on raskusi magama jäämisega. Pea
on mõtteid täis, et kuhu minna, kellega kokku saada ja mida kõike ette võtta.
Koguaeg on puhkus nii kaugel tundunud, aga nüüd on ainult loetud päevad alles
jäänud! Kohvrilt on tolm pühitud ja suvekleidid valmis pandud – me tuleme
Eestisse!
Kui suvest ja kleitidest muidugi juttu teha, siis tegelikult oleks
kampsunid vist Eesti suveilmasid silmas pidades palju otstarbekam valik, aga
õnneks me peatume kõigepealt palavas Itaalias. Mina ei mäleta, et suved kunagi
varem Eestis nii kehvad oleks olnud, aga ega me ilma pärast sinna kohale ei
lenda, eksole. Nii et sadagu või pussnuge, ükski plaan ei jää katki!
Muide, enamus mu töökaaslasi teab, et juba mõnda aega loen ma viimaseid
tööpäevi ja löön otsi kokku puhkuse eel. Nii palju on küsitud Eesti kohta ja
paljud ei suuda uskuda, et see nii kaugel on ja et sinna nii kaua lendama peab.
Üks mu El Salvadoris sündinud töökaaslane hakkas uurima, et milline see Eesti
ikka välja näeb, temal pole üldse ettekujutust. Kuidagi jõudsime jutuga
paneelmajadeni ja üritasin talle Annelinna kirjeldada (kuna Austraalias pole
midagi annelinnasarnast). Võtsin siis Google’st suvalised Annelinna pildid
lahti ja te oleks pidanud ta nägu nägema - ta ei suutnud uskuda, et Eestis
sellised linnakud eksisteerivad! Päris
irooniline, et ühe mu lemmikfilmi “Sügisball” tegevus toimub just kõledate
Lasnamäe paneelmajade vahel ja sees. Mäletate kui Tiina Tauraite tegevuskuju
ütleb “mitte keegi ei ela siin” – ma olen seda filmi kümneid kordi näinud, aga
kunagi ei saa küllalt.
Küll meil sai seal kontoris nalja Lasnamäe ja Annelinna üle naljatades ja
õhtul koju tulles näitasin H ka neid jubedaid paneelmajade pilte. Tõsimeeli,
nähtus omaette. Peaks mõned pildid töökaaslasele kõledate paneelmajade keskel
tegema.
 |
| Palun väga - Google'st leitud Annelinn |
Muidu uuritakse enamasti, mida me sööme ja mis keelt räägime ja selliseid
tavalisi asju. Vahel harva on mu kliendid ka küsinud mu päritolu kohta ja kuigi
tavaliselt esitan küsimusi mina ja kliendid vastavad, siis vahel olen Eestit minimaalselt maininud. Üllataval kombel on mul üks klient
näiteks Norra juurtega olnud. Ükskord oli vahva vahejuhtum kui helistasin ühte
teise valitsusasutusse ja olin selle inimesega juba pika jutu maha rääkinud
kuniks ta mu aktsendi kohta uuris. Selgus, et mõlemad ta vanemad on eestlased
ja temalgi oli ehtne eesti nimi, kuigi eesti keelt rääkis väga tugeva
aktsendiga. Päris naljakas, kui elevile me mõlemad läksime, nii suur
äratundmisrõõm.
Nii et vahet pole kaua me siin elame, mina jään küll elu lõpuni oma
tuttavatele Eestist rääkima ja seda tutvustama. Vahva, kuidas meiesugustel
immigrantidel on maailmas mingi oma koht, millest kellelgi teisel päris selget
sotti pole. Minu austraalia tutvuskond ei saaks paljustki sellest kunagi
täpselt aru, kasvõi seesama “Sügisball” – kuigi film räägib palju rohkemast kui
Lasnamäe inimestest, siis ma pole päris kindel, kuidas keskmine austraallane
filmi tõlgendaks.
Naljakas, kuidas enne Eesti puhkust muutub kõik nii südantsoojendavaks.
Meid oodatakse ja meie ei jõua kohtumisi ära oodata! Ämm juba uuris, mille hea-paremaga külmkapp täita ja sõbranna teatas, et tal täpselt puhkus meie tuleku ajal! Oleks vaid kõige jaoks piisavalt aega. Kõige rohkem kardangi seda,
et puhkus saab läbi ja ikka on tunne, et ei saanud piisavalt teha ja näha. Mõnikord
on ootusärevus palju magusam kui lõpptulemus ise. Teate küll, kuidas tundub, et
aeg vuhiseb mööda ja ei jõua lihtsalt piisavalt käesolevat nautida...
Aga enne puhkust on veel kaks pikka tööpäeva vaja üle elada.
0 kommentaari