Naljakas kuidas Austraaliast tulles ühtäkki Euroopa vahemaad nii pisikesed tunduvad. Austraalias on täiesti tavaline, et linnade vahele jääb mitutuhat kilomeetrit ja vahepeal polegi peale mõne üksiku tankla muud asustust. Itaalias muidugi hoopis teised lood – kõigest 270km mööda kiirteed ja leidsimegi juba end Firenzest.

 Auto broneerisime muide netis mitu kuud ette ära Auto Europe lehe kaudu. Parim pakkumine tundus olevat Avisel – 7 päeva $800/€540 Volvo v60 eest. Kuigi omast arust ennetasime igasugu viivitusi varajase bronniga, siis tegelikkuses kulus pea kaks tundi, et auto kätte saada. Jällegi – palju õnne, kes soovib juulikuus Itaaliasse minna. Rahvast on lihtsalt nii palju igal pool! Rendiauto ootesaalist hakkas vahepeal õhk otsa saama, sest see oli puupüsti turiste täis ja ilmselgelt polnud selliste masside jaoks piisavalt teenindajaid. Muu üle küll nuriseda ei saa, sest auto oli superluks ja etteruttavalt võib öelda, et ka tagastamisel polnud mingeid probleeme, kuigi selle eest tihti hoiatatakse.

Naljakas, kuidas reisil olles on alati nii mõnus tunne kohe kui rendiauto käes ja vaba voli sõita kuhu ise tahad. Meie võtsime suuna renessansi sünnikoha Firenze poole, sest olime graafikust lootusetult maas. Kuigi üheks reisi märksõnaks sai vabagraafik, et saaks võimalikult palju jooksvalt vaadata, kuidas parasjagu tuju on, venis see hommik nii pikaks, et Bolognasse ei hakanud sisse keerama. Tõsi, Itaalia kontekstis pole tegemist mingi erilise tõmbenumbriga, aga kui juba seal olla, siis miks mitte korraks sisse põigata kasvõi kohaliku pasta Bolognese või Euroopa vanima ülikooli pärast.

Sel korral jäi ära ja sõitsime kõigepealt otsejoones oma ööbimispaika Firenzes. Jällegi, AirBnb kaudu super asukohaga väike armas korter. Kui kohale jõudsime, selgus, et tädi ei räägi inglise keelt. Mingit moodi aga rääkisin kõik vajalikud jutud temaga ära ja no te oleks pidanud H nägu nägema peale seda jutuajamist, sest nad Anduga ei saanud midagi aru. Küll meil sai ülejäänud tripi ajal nalja, et olen kõik need aastad saladuses hoidnud, et “valdan” itaalia keelt.

Lühike jalutuskäik ja olimegi Firenze südalinnas. Kiire pilguheit ja juba läksid kõhud kõigil tühjaks. See lõuna/õhtusöögi aeg kujunes meie reisiseltskonna jaoks alati keeruliseks – mina tulin Itaaliasse pastat sööma ja kohalikku kööki nautima ise mõeldes, et pole ju palju palutud. Tegelikult läks sellega pidevalt nii, et polnud selliseid õigeid itaalia restorane kunagi kuskilt võtta, need olid puupüsti  rahvast täis või polnud meil reserveeringut. Küllap lihtsalt käis meil mingi ebaõnn kaasas, sest ma olen täiesti veendunud, et sellised söögikohad ikkagi eksisteerivad ja me lihtsalt ei sattunud nendesse. Harjumatu oli jällegi, et osa söögikohti on lõuna ja õhtusöögi vahepeal suletud, ehk siis avatakse uuesti u 19 ajal.

Linnas tahtsime kindlasti ära näha kuulsa Santa Maria del Fiore ehk Duomo ehk Firenze katedraali. Peab tunnistama, et linna ajalugu ja arhitektuur on tõesti lummav ja ei tohiks päris külmaks küll kedagi jätta. Nimekiri kuulsatest ajaloolistest kirikutest, väljakutest, muuseumidest, galeriidest ja sildadest on Firenzes pikk ja kellel aega ning huvi võiks vist päevade viisi seal seigelda ja seda ajaloohõngu endasse ammutada. Päris lahe mõelda, et näiteks sellised kujud nagu Michelangelo ja da Vinci siinsamas linnas kunagi elasid ja töötasid ja käisid mööda neidsamu kitsaid munakiviteid.

 Meie väga palju aega linnades ei plaaninud veeta ja seetõttu jäid kõik ülejäänud ehitised meil külastamata. Üldiselt mulle meeldis, et Firenze ei tundunud nii ülerahvastatud ja üllatusin, et populatsioon on ainult u 400 000. Väidetavalt on see ka sisseostudeks suurepärane koht (eriti reklaamitakse nahktooteid), aga meie taas ostlemisele ei raatsinud aega raisata.

Teine oluline vaatamisväärsus oli meie jaoks Piazzale Michelangelo, kust avaneb võrratu vaade kogu linnale ja Arno jõele. Vot sinna oli juba kogunenud korralik inimmass – kõik sumises, kuskil mängis tänavamuusik, paarikesed või sõpruskonnad istusid künkal ja nautisid kohalikku veini, turistid poseerisid Firenze taustal ja linn ise muutis värve loojuva päikse käes. Vaieldamatult number üks koht, mida siin linnas külastada. Võimalus ise astuda postkaardi sisse!

Järgmisel hommikul asusime Pisa linna poole teele, et kuulus Pisa torn oma silmaga ära näha. Olin alguses natuke mures, et kuhu auto parkida sellises megakuulsas kohas, sest meie eesmärk oli tornile võimalikult lähedale sõita, kiire jalutuskäik ja edasi mere äärde. Meid vist päästis varajane hommikutund, sest leidsime parkla ja saime viimaste seas sisse. Silma jäi igasugu numbrimärkidega autosid, nii naaberriikidest kui ka kaugemalt - paistiski olevat Pisa torni külastamise parkla. 

Pisa torn jällegi selline ehitis, mis tutvustamist ei vaja. Aukartustäratav kui vana kõik seal Itaalias on ja lihtsalt nii silmipimestavalt ilus! Itaalias on keeruline see, et tuntud vaatamisväärsusi on nii palju ja igale poole muidugi ei jõua, aga Pisa torn on minu arvates külastust väärt küll. Saime oma pildid kuidagimoodi tehtud ilma miljoni võõra turistita ja pagesime põletava päikese eest autosse, sihiks Cinque Terre.