Käisin täna WA suurimas naistevanglas Bandyup rahvusvahelist
naistepäeva tähistamas! Nimelt asusin mõned nädalad tagasi oma järjekordse
praktika raames tööle kahte naistevanglasse: Bandyup, mis on ainus WA maximum
security vangla ja Boronia naistevanglasse. Palusin endale
sellise praktika kuna mind on alati vanglate sisekliima huvitanud, aga ma pole
iial vangidega töötanud.
Austraalia vanglates pakuvad tugiteenuseid paljud mittetulundusühingute
moodi organisatsioonid ja ühe sellise alla – Ruah – kuulun ka mina. Ruah on
päris suur organisatsioon, millel on mitmeid tegevusvaldkondi ja üks neist on
naiskinnipeetavate mitmekülgne toetamine. Asume naistega tööle kuus kuud enne
vabanemistähtaega ja olenevalt vajadustest jätkame tööd aasta peale
vabastamist. Enamasti vajavad need naised abi elukoha taotlemisel, töö
otsimisel, väga tihti on kaasatud lastekaitse ja muidugi sõltuvusprobleemid.
Lisaks korraldab meie tiim ka erinevaid tugigruppe, kellega mina liitun paari
nädala pärast. Jälle üks selline põnev praktika, kus ei hakka kunagi igav.
Blogisse ma muidugi eriti midagi kirjutada ei või, aga oma muljeid
saan ikka natuke jagada. Olen nüüdseks käinud kolmes WA vanglas ja üldiselt on
vaatepilt väga meeldiv. Eestis on ka õnnestunud paaris vanglas käia ja võib
öelda, et võrrelda väga ei anna (eriti just Tallinna Vanglaga). Boronia vangla
on taotluslikult võimalikult mitte-vanglalik, et naisi ühiskonda naasmiseks
võimalikult hästi ette valmistada. Lisaks on Boronias lubatud kuni 4-aastastel
lastel emadega koos elada.
Bandyup’i vangla on nagu “päris” vangla, kus on esindatud kõigi
raskusastmete kurjategijad ning kuni 1-aastastel lastel on lubatud emadega koos
elada. Üsna kurikuulus vangla, mis (nagu enamik Austraalia vanglaid) on
ülerahvastatud, kuid siin pidavat asi nii hull olema, et kõigile ei jätku voodikohtigi
ja magatakse põrandal. See on jälle selline huvitav teema, mida tasub edasi
uurida, aga väidetavalt kannatavad meie osariigi naistevaglad alarahastatuse
all. Läbisin mõlemas vanglas põgusa ettevalmistuskoolituse, mille tulemusel mind
lisati andmebaasi ja nüüd algabki igapäevane töö kinnipeetavatega.
Sel aastal tähistati vanglas esmakordselt rahvusvahelist
naistepäeva, mille raames tutvustasime oma tugiteenuseid tulevatele
klientidele. Pean austalt tunnistama, et ma ei osanud sellest üritusest suurt
midagi arvata. Päris keeruline on sellistes tingimustes loovalt läheneda, sest
vahendid, mida on lubatud vanglasse tuua, on üsna limiteeritud. Lühidalt kokku
võttes algas meie naistepäevapidu ühe staažika
aborigeenist sotsiaaltöötaja kõnega, mis tõesti paistis naistele korda minevat,
seejärel tutvustati kohalviibivaid organisatsioone ja hiljem anti võimalus
individuaalselt meie teenustega tutvumiseks. Silma järgi tundus, et kohale tuli
umbes 30-40 naist, mis peaks olema umbes 10% kogu vangidest. Kindlasti olid
osavõtjad millegi järgi selekteeritud, aga see oli juba vanglaametnike rida.
Ma olen veel alles nii algaja, et tunnen end vangide seltskonnas
üsna ebamugavalt. Olgem ausad – paljud neist näevad ikka päris hirmuäratavad
välja ka. Samas kohtusin täna ilusate noorte tüdrukutega, kes pole korralikult
suurekski jõudnud saada kui juba on omadega ummikus. Miskipärast šokeerisid mind samamoodi vanemad pealtnäha väga meeldivad naised,
sellised noorte vanaemade moodi. Aga kõige hullemad olid rasedad naised, vot
siis käis mingi klõps minu sees. Miskipärast mõjusid need suurte kõhtudega
rasedad tüdrukud täiesti ebaloomulikult. See ei ole ilusa uue elu algus, see on
nagu uus lüli surnud ringis.
Peale ülerahvastatuse on kohaliku süsteemi
peamiseks probleemiks pärismaalased. Aborigeenid moodustavad Austraalia rahvastikust vähem kui 3%, kuid
iga kolmas vang on aborigeen ning ligi pooled WA alaealistest kinnipeetavatest
on pärismaalased. Meie osariik on aborigeenidest kinnipeetavate poolest
juhtival kohal ja need numbrid aina tõusevad. Väga pikalt on usutud, et
“panemed nad lihtsalt luku taha ja ongi probleem lahendatud”. Jällegi – kes
pole pärismaalaste ajalooga kursis, arvavadki, et aborigeenid on lihtsalt pahad
inimesed, halvemad kui valged ja seetõttu sooritavad rohkem kuritegusid.
Iga kord tööpäeva lõpus vanglast välja astudes ma tunnen end
tänulikuna. Tänulikuna armastust täis lapsepõlve, tervise, hariduse,
kodusoojuse, turvatunde eest. Mehe eest, kes ei tee füüsiliselt ega vaimselt
haiget, heade inimeste eest minu elus ja oskuste eest iseennast kaitsta. Sest 90%
nendest naistest ei saa seda kahjuks öelda.
0 kommentaari