Kuigi meil on talv juba ammu käes ja paljud austraallased arvavad, et sellisel aastaajal pole Rotto’l midagi peale hakata, siis hea õnne korral võib ka talvine puhkus olla päikseline ja väga nauditav. Kui me alguses kahtlesime, kas üldse on mõtet nii pikaks ajaks sinna sõita, siis nüüd võime kinnitada, et igav Rottnestil küll ei hakka!

 Peale hommikusööki hüppasime kohe ratta selga, et saart edasi avastada. Erinevatel andmetel kulub Rottole ringi peale tegemiseks umbes 3-4 tundi, aga kui vahepeal tahad natuke rahulikult ringi ka vaadata, siis tasuks ikka terve päevaga arvestada. Pealegi, kuhu seal ikka kiiret on!

Üsna pea jõudsime saare kõige kõrgemasse kohta Rottnesti majaka juurde. Nagu ma juba kirjutasin, siis saar on küllaltki mägine ja eriti annab see tunda tuulise ilmaga jalgratta seljas. Enamus inimesi isegi ei vaevunud majaka juurde rattaga sõitma, aga meie ikka punnitasime üles mäkke. Päris ilus vaade avanes sealt! Majakasse saab ka pooletunnisele tuurile minna, aga meid see väga ei köitnud.

Täiesti uskumatu, aga lõpuks jõudsime saare kõige kaugemasse otsa! Lõunaks oli ilm juba nii tuuliseks kiskunud, et raskusi oli teel püsida. Naljatasime, et sellise ilmaga ei tohikski turiste „rajale“ lasta. Aga see vastutuult rühkimine oli kindlasti seda kõike väärt, sest West End on võrratu!

Tegime tuulises rannas suurte kivide vahel üsna spontaanse lõunasöögi ja otsustasime, et suvel peab Rottnestile tagasi tulema. Paljud minu tuttavad käivad siin - kui mitte iga aasta – siis vähemalt kord paari aasta tagant ja mõned jõuavad siia lausa mitu korda aastas. 70% turistidest sõidab Rottole vaid üheks päevaks, kui hommikul esimese praamiga tulla, siis venib päev mõnusalt pikaks ja jõuab ikkagi saart avastada. Igal aastal külastab WA üht populaarsemat saart Rottnest’i hinnanguliselt peaaegu pool miljonit inimest.

Ma pean tunnistama, et kipun vahel ära unustama kui ilus ja eriline on Austraalia loodus. Väga kiiresti on kõik siin saanud nii koduseks ja „tavaliseks“. Kuidas mulle alguses meeldisid need säutsuvad papagoipered kõrgel palmioksade vahel, kuidas ma iga kord ikka uuesti ja uuesti armusin selle maa fantastilistesse randadesse, aga nüüd elan ma ookeani ääres ja mõtlen ikka, et varsti võiks kuskile reisile minna… 

Rottnest tuletas mulle jälle natuke paremini meelde, kui eriline on eestlasel elada Austraalias. Ükskõik, kus Austraalia otsas oma nina toast välja pistad, näed midagi (või kedagi) sellist, mida Eestis kunagi näinud ei ole.