No mina ei tea, kuidas selline asi sai juhtuda, aga mul alles nüüd meenus, et lubasin ju mitu nädalat tagasi suure suuga meie viisa asjaajamisest kirjutada, aga pole tänaseni seda teinud. Uus viisa on ikkagi tähtis asi, nii et parem hilja kui mitte kunagi; )

Viisataotluse täitsime internetis ära 26.juuni, mõned päevad hiljem (29.juuni) saabus meie e-mailile teade, et peame 28 päeva jooksul ära tegema kopsuröntgeni. Kui röntgenpilt sai 8.juulil lõpuks tehtud, siis juba kaks tööpäeva hiljem saime uhkelt teise aasta Working Holiday viisa omanikeks! Kulutused: viisa $235 ja röntgen $104. Kõlab väga lihtsalt, eks!

Asjaajamine iseenesest ongi väga lihtne, ainus, mis veidi ka pingutust nõuab, on viisatingimuste täitmine ehk 88 päeva töötamist farmis/kaevanduses/ehitusel/kala- ja pärlilaeval või vabatahtlik töö ja seda muidugi Austraalia maapiirkonnas. Kui seda blogi loeb praegu keegi, kes alles kahtleb, kas on mõtet see 88 päeva kirja saada, siis meie kindel soovitus – ühest aastast Austraalias jääb kindlasti väheks!

Enne Austraaliasse jõudmist me kusjuures ei olnud üldse seda meelt ja kodustele kinnitasime ikka, et sõidame ära ainult üheks aastaks. Õnneks saime üsna kiiresti aru, et suund tuleb ikka farmi võtta, sest kaksteist pikka kuud võivad osutuda kuidagi jube lühikesteks.

Selleks, et oma farmitööd oleks ametnikele kergem tõestada, on netist kättesaadav ankeet, kuhu tööandja märgib oma kontaktandmed, töötatud farmipäevad ja muu olulise info. Hiljem, kui ametnik peab vajalikuks, saab ta tööandjaga ühendust võtta ja igaks juhuks kõik üle kontrollida. Seda on muideks päris tihti tehtud nagu me farmeritelt teada saime.

Teine variant on see, et ametnik palub esitada lisaks veel tõendeid farmitöö kohta. Selleks hoidsime meie alles oma payslip'id ehk palgalehed ning jäädvustasime palgatšekid. Suureks üllatuseks ei nõutud meilt muidugi mingeid tõendeid, Heikki unustas isegi selle farmeri täidetud lehe oma viisataotlusesse lisada.

Muide, kui nüüd tagantjärgi meenutada, siis oli päris omamoodi kogemus see farmitöö. Esiteks oleme me mõlemad alati pigem linnainimesed olnud ja maatöödega pole eriti kokku puutunud. Näiteks kartuleid olen elus ühe korra võtnud, heinateost ei tea ma üldse midagi. Selge on see, et kui seda farmitöö nõuet poleks tehtud, siis eeldatavasti ei oleks meie kaks oma samme kohalikku farmi seadnud.

Üldiselt on farmitöö võrdlemisi raske, eriti hulluks teeb asja kõrvetav päike ja kohutav palavus. Isegi kui töö pole füüsiliselt kurnav, siis on see kindlasti väga üksluine ja nüri. Alati on muidugi erandeid. Nüüd, kui see tehtud, on küll päris pull meenutada meie maratonmeetodil melonite korjamisi või käsitöölasena viinamarjade pakkimisi. Kui oled sellist tööd juba kord teinud, siis tundub, et enam hullemaks minna ei saa!

Hetkel kehtib meil veel kuni augusti keskpaigani esimese aasta viisa ja peale seda lähme sujuvalt üle uuele viisale. Kokku on Working Holiday viisadega võimalik Austraalias veeta 24 kuud ja vot seda ei oska küll keegi täna arvata, mis meist peale seda saab: )