Pean tunnistama, et otsisin meie hotelli väga kaua. Kuigi saarel on sadu ööbimiskohti, siis teatud olulistel põhjustel olid meil üsna kindlad kriteeriumid. Tahtsime korralikku hotelli, mis asuks lääne- või põhjakaldal (parim talveilm).  Lõpuks avastasin kuidagi Beachcomber’i keti. Kes otsib tasemel hotelli ja on nõus pisut rohkem kulutama, siis soovitan kindlasti mõni nende keti hotellide seast valida. Meie ööbisime Trou aux Biches Resort & Spa’s. Võrratu kogemus!

See oli meil üsna omanäoline puhkus, pole iial sellises “vanainimeste” resortis ööbinud. Resort asub metsikul maa-alal ja mahutab kolmsada külalist. Villa oli tõesti viiele tärnile vastav ja eriti luksuslik oli vannituba (meil on kodus elutuba sama suur). Hotelli kompleks on nagu minilinnak, kus on kõik vajalik olemas ja rohkemgi veel. Näiteks on olemas kuus restorani ja kaks baari. Ma hakkasin kohe muretsema, et sellises toiduparadiisis on väga kerge end ümmarguseks süüa, aga lõpuks kujunes selleks üks kõige tervislikum puhkus üldse. Iga päev mängisime tennist ja/või käisime hotelli jõusaalis. Sportimisvõimalusi oli muidugi veel, aga kõike lihtsalt poleks 9 päeva jooksul jõudnud. Veespordiks oli samuti palju erinevaid võimalusi ja enamik oli hotelli külastajatele hinna sees.

Üldiselt neid teenuseid, mille eest pidi juurde maksma, oligi väga vähe. Tegelikult polnudki väga vajadust resortist välja minna, sest isegi kauplus ja spa oli sealsamas olemas. Lisaks korraldati pidevalt erinevaid grupitreeninguid (mina võtsin osa vee-zumbast ja yogast) ning õhtuti mängis elav muusika või tutvustati kohalikku kultuuri. Mauriitiusel on sellised resortid väga populaarsed ja nähakse palju vaeva, et turistid kohapeal hoida, et neil oleks palju erinevaid võimalusi oma puhkust sisustada. Lapsevanemate elu tundus ka üsna muretu – lapsukeste jaoks oli olemas nö lasteaed ja sai ka isikliku hoidja võtta. Puudust ei osanud tõesti millestki tunda.

Seetõttu oli omaette tegu resortist välja saada. Ühelt poolt ahvatlesid kõik need aktiivsed pakkumised, aga teisalt oli väike huvi, et mismoodi see päris Mauritiuse elu välja näeb. Olime enda eesmärgiks seadnud võimalikult palju puhata ja lõõgastuda ning aktiivsema turistidele kohase ringi rändamise Lõuna-Aafrika jaoks jätta. Eks vahepeal ikka tekkis selline kahe tule vahel olemise tunne, et tahaks nagu mõlemat – puhata ja natuke seigelda. Selleks oli muidugi resordist välja vaja saada.

Taksoteenus oli võrdlemisi kallis. Näiteks lähedalasuvasse keskusesse Grand Baie (8km) maksis edasi-tagasi 1000MUR ($38/€26). Takso lennujaamast resorti maksis 2100MUR. Käisime kohalikus (turistidele suunatud?) kaubanduskeskuses La Croisette, kust oli omaette katsumus Austraalia adapter üles leida. Muidu pakkus hotell ka rahvusvahelisi adaptereid, aga neil polnud meie oma. Vaikselt hakkas tunduma, et meie adaptereid üldse ei pakuta kuni lõpuks leidsime mingi, mis pidavat umbes kogu maailma adapteritele sobima. Sobis meile ka! Hea näide illustreerima kui vähe käib Mauritiusel turiste Austraaliast.

Taksoga pealinna Port Louis (20km) maksis 2000MUR. Peale takso väga muid variante pole. Kaalusime küll mingi hetk auto rentimist, kuid kuna meil polnud väga palju sõitmist plaanis, siis polnud mõtet. Autorendi hindu uurisin vaid lennujaamast võttes ja need on kõik netis olemas. Hakkas silma ka teeäärseid autorendi kohti, kus arvatavasti hinnad soodsamad, aga kui midagi viltu läheb, siis võib probleeme tekkida. Kohapeal selgus, et ka resortid pakuvad autorenti. Ühistranspordist on esindatud bussid, aga ma ei kujuta ette, et turistid nendega sõidaks.

Pealinnas käisime üsna vähe, sest ega seal  midagi väga teha või näha ei ole. Port Louis on 150 000 elanikuga sadamalinn, kuhu ei soovitata turistidel pimedas ja üksi minna.  Meie kordagi mingit ohtu ei tajunud, küll aga oli kõik kuidagi nii tühi ja üldse mitte kutsuv. Kohalikud olid muidugi väga abivalmid kui kuskil hätta jäime ja neilt küsima pidime. Väidetavalt on pealinnas mingi vahva turg, kust suveniire ja muidu soodsaid kaupu leida võib, aga me pigem proovisime turgu vältida. Käisime vaid korra Grand Baie turul, mis esimestel minutitel juba silme eest mustaks võttis. Kauplejad polnud küll ülemäära pealtükkivad, aga eks nad kõik ikka proovisid midagi meile müüa ja eks see ole ikka natuke tüütu.

Varasemalt on Mauritius peamiselt meelitanud turiste Euroopast (Prantsusmaalt, Inglismaalt, Saksamaalt jne), kuid majanduslanguse tõttu otsustati otselende hakata pakkuma ka Aasia ning Aafrika turistidele. Mulle tundub Mauritiuse turismipoliitika päris hästi läbi mõeldud ja olukord igati enda kasuks pööratud. Turism on riigi õitsengule väga palju juurde andnud ja positiivselt mõjunud, ega muidu poleks tegemist ühe Aafrika majanduslikult edukaima ja kiiremini areneva riigiga.

Kuigi austraallase rahakotile oleks Mauritius jõukohane, siis pole austraallased väikest Mauritiust enda jaoks avastanud. Viimase statistika kohaselt külastab saart kõigest 12 000 Austraalia turisti aastas. Arvestades meie rahvaarvu (23 miljonit) tundub see tõesti häbiväärselt väike number. Selle asemel käivad kohalikud aastas mitu korda ikka ja jälle Balil (üle 700 000 turisti aastas). Kogu reisi vältel ei kohanud me ühtki austraallast, kuigi lennuk oli koolivaheajale kohaselt täis.  Nädalas on Perthi ja Mauritiuse vahel kaks otselendu.

Pean iseendale meelde tuletama, et Bali saart vaadatakse väga erinevalt Euroopa ja Austraalia poolelt. Eurooplasele ja kindlasti ka eestlasele tundub Bali kindlasti eksootiline ja põnev. Austraalias, eriti just Perth’is on Baliga teised lood. Bali on Perth’ile kõige lähem puhkusesihtkoht väljaspool Austraaliat (lend 4h ja väljumised iga päev). Paljud austraallased on lausa hullud Bali järele, see on umbes nagu eestlastele Pärnu, kuhu peab kindlasti vähemalt aastas kord puhkama saama. Ainsa vahega muidugi, et austraallase jaoks on Bali ka metsikult odav.

Ei tea kuidas ma nüüd jutuga nii valesse kohta jõudsin, aga kui tagasi Mauritiusele tulla, siis olgu veel öeldud, et maitseelamused on seal küll garanteeritud! Mauritiuse köök on segu euroopa (peamiselt prantsuse), aasia ja aafrika köökidest ja igal sammul hakkab silma mõnusaid restorane ja kohvikuid. Nagu mainisin, siis meie resortis oli kuus erinevat restorani (näiteks india, tai, prantususe restoranid) ja tase oli tõesti kõrge. Meie jaoks oli muidugi toidukordade korraldus väga harjumatu. Lõunasööki pakuti 12.30 kuni 15.00 (meil oli hinna sees buffet kuid ka osad restoranid olid sel ajal avatud) ning õhtusöök algas 19.00 (kuhu tuli alati reserveering teha). Kella 15st kuni 19ni olid kõik kuus restorani suletud, umbes sama seis oli ka väljaspool resorti. Austraalias ei ole tavaks nii hilja süüa, kogu elu on meil pigem varajane, st hommikul varakult üles ja seega ka söömine ei lükku õhtusse. Teiseks pole harjunud sööma kolmekäigulisi õhtusööke, aga seal just sedasi oligi mõeldud. Kodus me reeglina peale 18 enam ei söögi ja kindlasti mitte nii suuri koguseid. Lisaks oli muidugi nö kirjutamata reegel võtta toidu kõrvale pudel veini/vahuveini, mida ma kindlasti nädal aega järjest ei tahaks ja eriti just peale neid toiduvaagnaid. Ühesõnaga meil oli koguaeg kõik kuidagi nihkes. Küll inimesed ikka jaksavad siin süüa ja juua!