Nüüdseks juba mitu kuud tagasi tegime koolis ühe põneva rühmatöö
läbi. Igas grupis oli 4-5 õpilast ja iga grupp pidi moodustama nö hierarhia
erinevatest rahvustest, keda Austraalias kõige vähem diskrimineeritakse ja
kellel on siin kõige parem elada:
Filipiinlane
Somaallane
Vietnamlane
Kreeklane
Itaallane
Valge Lõuna-Aafriklane
Iirlane
Aborigeen
Valge Uus-Meremaalane
Liibanonlane
Väga põnev oleks lugejate arvamusi kuulda, aga ma ei hakka seda
sissekannet jupitama ja kirjutan teile oma kursuse arvamuse. Olgu kohe öeldud,
et tabeli viimane koht erilist vaidlust ei tekitanud, aga esimesed kolm kohta
(ehk siis kellel on Austraalias kõige lihtsam läbi lüüa) üksmeelt ei
saavutanud.
Loomulikult asetses viimasele kohale aborigeen. Piinlik. Viisime
selle harjutuse läbi loengus, kus üks õppejõududest oli aborigeen, nii et seda
enam piinlik. Kes on Austraalias pikemalt elanud, mõistavad, millest ma räägin.
Kuigi valitsus püüab aidata aborigeenidel Austraalia ühiskonda sulanduda, siis
tegelikult on neil veel ikka väga pikk tee minna. Ma siinkohal ei hakka väga
pikalt sel teemal kirjutama, sest see sissekanne ei ole aborigeenidest, aga
olgu öeldud, et arvatavasti mõtleks keskmine austraallane (või siia
sisserännanu) neist pisut teistmoodi, kui nad lihtsalt teaksid aborigeenidest
natuke rohkem.
Esikoht tekitas väga suuri vaidlusi. Umbes pooled kogu kursuse õpilastest
arvasid, et kõige vähem diskrimineeritakse iirlasi, teine pool pakkus
uus-meremaalasi ja päris mitmed olid valge lõuna-aafriklase poolt. Olgu öeldud,
et enamus mu kursakaaslasi on inglise või iiri juurtega austraallased. Meie
grupi top 3 osutus järgmiseks: 1. uus-meremaalane, 2: lõuna-aafriklane ja 3/4
kohta jäid jagama kreeklased ja itaallased.
Iirlastega on see naljakas lugu, et ajalooliselt on neil küll olnud
väga head eeldused Austraalias läbi löömiseks, sest paljude austraallaste
esivanemad on iirlased, aga mida aeg edasi, seda rohkem saabub siia noori
iirlasi, kelle maine enam nii hea ei ole. Tavaliselt saavad iirlased pähe oma
suure alkoholilembuse ja naljaka aktsendi pärast. Just selle esimese põhjuse
tõttu võib silma hakata töökuulutusi, kus palutakse iirlastel mitte
kandideerida või rendipakkumisi, kus iirlased ei ole teretulnud. Puhtalt
isiklikele kogemustele toetudes tundub, et iirlaste kohta levib Austraalias
päris palju ebameeldivaid stereotüüpseid lugusid, mistõttu ma neid oma tabeli
esiotsa ei paigutaks.
Uus-meremaalaste peamine eelis kõigi teiste nimetatud rahvuste seas
on kindlasti lihtsus Austraaliasse emigreeruda. Kuna nad ei pea siin elamiseks
ja töötamiseks sellist kadalippu läbi tegema, nagu ülejäänud rahvused, siis mitteametlikult
võrdsustatakse neid austraallastega. Ühtlasi on enamus uus-meremaalasi briti
juurtega (nagu austraallasedki), mis tähendab, et kultuuriliselt ja keeleliselt
on nad väga sarnased. Minu isiklikus tabelis oleks esikohal kindlasti
uus-meremaalased.
Valgetest lõuna-aafriklastest rääkides jõuame otsaga jälle
brittideni, sest tegemist on ju peamiselt brittide järeltulijatega. Valged
lõuna-aafriklased on enamasti haritud professionaalid, keda Austraalia hädasti
vajab. Pean tunnistama, et ma isiklikult ei ole väga palju Lõuna-Aafrika
Vabariigist siia rännanud inimestega kokku puutunud, aga need vähesed, keda
olen kohanud, on tõesti pealtnäha nagu austraallased, lihtsalt natuke
teistsuguse aktsendiga. Keegi kaasõpilastest teadis rääkida, et väga palju
meditsiinitöötajaid on just LAV-st.
Eks need kreeklased ja itaallased ole meie tabelis natuke julge
valik, aga nende kasuks räägib näiteks nende rikkalik toidukultuur, mis on
Austraalias, nagu ka mujal maailmas, väga hästi omaks võetud. Itaalia ja kreeka
kogukonnad on siin väga suured, peamiselt rännati Austraaliasse peale teist
maailmasõda. Sellega muuseas on üks huvitav fakt, millest esmakordselt kuulsin
oma õppejõult Tafe’s õppides. Nimelt kehtestas Austraalia valitsus peale II ms
“Ten Pound Poms”/”Ten Pound Tourist” skeemi (ten pound – kümme naela, poms –
slängis inglased, vahel ka pommies). Skeemi mõte oli Austraaliasse võimalikult
palju eurooplasi meelitada. Nagu teate, siis ajalooliselt on Austraalia isegi
elamiskõlbmatuks kuulutatud ja valitsusel on olnud tükk tegemist, et siia
elanikke meelitada. Nii reklaamitigi brittidele, hiljem ka teistele euroopa
rahvastele, sealhulgas itaallastele ja kreeklastele, suurepärast võimalust
ainult kümne naela eest osta pilet imedemaale Austraaliasse. 10 naela/in pidi
sisaldama nii transporti kui ka töökohta, elamist, lastele koolihariduse jne
jne. Just niimoodi mu õppejõud 5-aastasena Austraaliasse koliski. Olgu muidugi
mainitud, et lubatud pudrumäed neid siin ees ei oodanud.
Umbes 30% Austraalia residentidest on mujal sündinud. Tegemist on
multikultuurse riigiga, mida kohalikud ise nimetavad väga rassistlikuks. Mina
leian, et Austraalia ei ole nii rassistlik, nagu tihtipeale väidetakse. Kõik
muidugi oleneb, millega me Austraalia rassistlikkust võrdleme. Olles pikemalt
elanud ainult kahes riigis: Eestis ja Austraalias, saangi ainult neid kahte
riiki võrrelda. Tuttavad on maininud, et Eesti on viimastel aastatel tohutult
muutnud ja rassismi jääb aina vähemaks. Jällegi, olles neli aastat Eesti elust
eemal viibinud, ei oska ma seda kuidagi kommenteerida, aga sisimas usun, et nii
kaua kuni generatsioonid ei vahetu, vohab seal rassism. Ajakirjandusest saadava
info põhjal ma küll erilisi muutusi eestlaste suhtumises võõramaalastesse ei
näe.
Küllap oleks õigem võrrelda Austraaliat mõne teise multikultuurse
riigiga, võtame näiteks Kanada. Mõlemad riigid on ametlikult tunnistanud end
multikultuurseks juba mitukümmend aastat tagasi. Nii Austraalia kui ka Kanada
on hädas oma põliselanikega, kellele tuleb ametlikult kõiksugu võimalusi luua
samaväärseks eluks, aga kellest tegelikult väga lugu ei peeta. Selleks, et
rassismi teemal sõna võtta, peaks olema Kanadas ikka vähemalt paar aastat
elanud ja erinevate rahvaste seas liikunud. Ja eks igaüks näe seda rassismi
küsimust ka eelkõige oma mätta otsast.
Ajalooliselt pole Austraalia oma erinevate juurtega rahvastega väga
demokraatlikult osanud ringi käia. Riigi põlisrahvas ei kuulunud üldse
inimkonna sekka, neil polnud valimisõigust ning neid ei kaasatud
rahvaloendustesse kuni 1967.aastani. 20. sajandi algusaegadel kehtestas
valitsus White Australia Policy (Valge Austraalia Poliitika), mille kohaselt
oodati Austraaliasse ainult valgeid inimesi teatud Euroopa riikidest (eelkõige
muidugi britte) ja millega loodeti eemale peletada asiaadid, eelkõige just
hiinlased.
Muide, loeng, mille raames me seda diskrimineerimise ülesannet läbi
viisime, oli Indigenous people and social work (Pärismaalased ja sotsiaaltöö)
ja eks seal tuli rassismist päris palju juttu. Õppisime natuke ka Whiteness
theory ja White privilege kohta. Whiteness theory käsitleb valget nahavärvi kui
sotsiaalset staatust, kultuurilist identiteeti ja ajaloolist väärikust.
Whiteness theory peab oluliseks teadvustada rassi ja selle eripärasid, et
saavutada sotsiaalne õiglus. White privilege ehk privileeg olla valge on nagu
etalon. Iluetalon, hariduse ja harituse standard. Enesestmõistetav eelistus on
olla valge, nagu (mõnes kultuuris) on eelistuseks olla mees. Olla valge võib
tähendada olla nähtamatu kõigi teiste seas, kes on “värvilised” kuna ühiskond
kipub mõõtma kõiki kodanikke valge inimese järgi.
Kui päris aus olla, siis tegelikult on vist Austraalias valgena
natuke kergem läbi lüüa küll. Pean tunnistama, et ma pole enne Austraaliasse
kolimist väga pikalt mõelnud “valgeks olemisest”, sest meie kultuuriruumis ei
esinenud väga nahavärvipõhiseid dilemmasid. Olen mõne oma lähedasema sõbrannaga
neil teemadel rääkinud ja teate, te ei kujuta ette, mis tunne on oma asiaadist
sõbrannalt kuulda, kuidas ta tahaks ka eurooplane olla, sest meisse suhtutakse
hoopis teistmoodi. Või kuidas mu Kongost, Nigeeriast ja Zambiast pärit kursaõed
peavad näiteks pidevalt poest lahkudes oma koti ette näitama isegi peale seda
kui poemüüja on neid lettide vahel juba tükk aega jälitanud. Võib-olla mina
valgena ei saagi aru, kas ja kui rassistlik on Austraalia!?
Et neid näiteid natuke tasakaalustada, siis võin rääkida oma
isiklikest kokkupuudetest eri nahavärvidega inimestega, kes töötavad juhtivatel
kohtadel ja kes löövad oma rassilisest kuuluvusest hoolimata (või tänu sellele)
väga hästi läbi igasugu valdkondades. Olen kohanud indialasi, kes isegi ei
räägi korralikku inglise keelt, aga kes juhivad osakondi. Indialastel muideks
on Austraalias väga kehv maine ja nende aktsenti oskab pea iga austraallane
järgi teha. Ma arvan, et Indiast sisserännanud austraallastel on vähemalt
alguses üsna raske siinsesse ühiskonda sulanduda.
Enda vastu suunatud rassismi ma Austraalias kogenud ei ole. Ma
täiesti teadvustan fakti, et valgel euroopast pärit naisel, kes räägib inglise
keelt, ei ole juba eos erilisi raskusi kohalike poolehoidu võita. Kui küsida
kellel on Austraalias kõige parem elada, siis kindlasti inglastel. Mis see
Austraalia ju muud ole kui suurem ja parema kliimaga versioon Inglismaast.
1 kommentaari
Väga põnev sissekanne, aitäh!
ReplyDelete