Ma olen viimasel ajal päris palju peatunud oma töö teemadel. Elu
küll ei ole ainult töö, aga kui ikka nädalas 50 tundi töötades möödub, siis ei
ole just eriline ime, et kõige põnevamad juhtumised on seotud tööga. Õnneks
algab varsti jälle kool ja töö peaks tahaplaanile jääma, nii et arvatavasti
mõneks ajaks nüüd viimane sissekanne sel teemal.
Suvevaheaeg on minu ameti puhul aasta tippsündmus! Kokku kuus
nädalat Vacation Care’i ehk siis linnalaagrit 5-12 aastastele lastele on üsna
intensiivne aeg. Selgituseks olgu öeldud, et OSHC muutub vaheaegadel Vacation
Care’ks, kuhu tulevad üle linna lapsed kokku, et päevad võimalikult sisukalt ja
põnevalt veeta. Päev meie keskuses läheb lapsevanematele maksma $73.
Esimesed saabujad jõuavad juba kell 7 hommikul ja viimased lahkuvad
kell 6, mistõttu pole üldse mingi ime, kui teen vastavalt vajadusele 11h
tööpäevi. Ajutiselt on see päris okei, sest organiseerime palju ekskursioone ja
väljasõite või lõbusaid ettevõtmisi. Ma valetaks kui väidaks, et tempo ära ei
väsita, aga omamoodi olen juba karastunud, sest Eestis laagrites töötades
vastutad ju laste eest põhimõtteliselt 24/7.
Kui üldiselt on austraalia lapsed väga viksid ja viisakad, no ikka
väga viisakad, siis leidub meie grupis siiski ka paar väljakutset. Ma olen
lastega töötanud/tegelenud nüüdseks pea 10 aastat alustades 16a vabatahtlikuna,
aga peab tunnistama, et nii kõva pähkel on minu hoole all küll esmakordselt.
Üks 5-aastane poiss, kes saabus Austraaliasse sõjapõgenikuna, ja kellel polnud
peale katkise hinge midagi kaasa võtta, täidab mu pea iga päev küsimärkidega.
Temasugused lapsed on põhjus, miks ma ikka ja jälle erinevate kõrgkoolide
sisseastumistingimusi uurin ja tunnen, et õppimisest ei saa iial küllalt. Ta on
väljakutse ja ta on probleemne laps, kellega küll töötab ports spetsialiste,
aga kõigi nende peas on samamoodi ainult üks suur hulk küsimärke. Vahel, ainult
väga vahel, on ta tõeline päike sinu päevas ja siis ma tunnen, et väikestviisi
saab maailma paremaks muuta küll!
Eelmisel nädalal tutvusin 12-aastase imelapsega Oscar. Pole mina
veel näinud sellises vanuses ajaloolast, aga selle poisi kohta võib küll
liialdamata ajaloolane öelda. Oscar rääkis parajasti mu töökaaslasele Euroopa
vaimustusest kui oma küsimusega teda katkestasin:
K: “Kas sa seda tead, kus Eesti asub?”
O: “Muidugi tean, see on üks Balti riikidest. Eesti pealinn on
Tallinn!”
K: “Ma olen muide Eestist pärit.”
O: “Ahsoo! Kas sa laulval revolutsioonil käisid!?”
Võimalik, et ma vaatasin talle selle peale üsna rumala ja arusaamatu
näoga otsa, sest Oscar lihtsalt lõi mind jalust! Ta teadis meie ajaloo kohta
rohkem kui keskmine eestlane, kes Austraalias elab ja mäletas kuupäevi, mida
mina peaks tükk aega meelde tuletama. Ja ta pole iial Eestis käinud ning tal pole
mingeid isiklikke sidemeid Eestiga. Ma ütlen ausalt, et ma oleks teda teile
filmida tahtnud!!! Täiesti võrratu kuju, peaks ta autogrammi vist võtma, et
näiteks kümne või kahekümne aasta pärast oleks hea öelda, et selle
maailmakuulsa Oscari’ga olen kunagi kohtunud! Pole lihtsalt võimalik, et nii
andekas laps kellelegi kahe silma vahele jääb!
Üldine pilt laste seas ringi vaadates peegeldab Austraalia
multikultuursust. Umbes pooled lastest räägivad lisaks inglise keelele kodus
veel mingit teist keelt, paljud sõidavad vaheaegadel oma sünnimaale sugulastele
külla. Üllatavalt suur osa lapsi ei pea end austraallasteks, kuigi nad on enamus
oma elu siin elanud ja kodumaale jõuavad heal juhul aastas korra. Laste nimede
õppimine võtab täitsa arvestatava aja, sest enamus nimesid on kõike muud kui
austraaliapärased ja nende hääldamine on üsna keerukas. Kui mõned üksikud
lapsevanemad välja arvata, siis keegi ei küsi minu käest kust ma pärit olen,
nii et päris lihtne on olnud massi sulada.
Mul endal oli küll alguses natuke kehv tunne, et äkki
lapsevanematele ei meeldi, et ma ei räägi puhast inglise keelt vms. Muide, peab
tunnistama, et lapsevanematega suhtlemine ongi töö kõige raskem osa. Väga
levinud on iga pisiasja ette kandmine meie keskuse juhatajale. Mõned lapsevanemad
kirjutavad juhatajale nädalas kolm e-maili. Kiidetakse ja laidetakse, iga
pisiasi on tarvis teatavaks teha. Õnneks ma ei ole millegi kehvaga silma
jäänud, aga töökaaslased hoiatasid juba esimesel päeval, et iga sõna ja lause
tuleb lapsevanematega suhtlemisel hoolikalt läbi mõelda.
Nüüd ootab mind ees kaks üsna intensiivset töönädalat ja siis saab
jälle öelda: “Tere kool!”. Tööl on tore käia küll, aga koolis on kohati isegi
toredam, nii et täpselt neljateistkümne päeva pärast olen tagasi õppuri rollis.
0 kommentaari