Jah, lugesite õigesti – Merry Christmas – just selliste loosungitega oli kaunistatud peosaal, kus reedel tööl käisin. Kõik oli dekoreeritud roheliste ja punaste toonidega, seinad ehitud karraga, nurgas seisis papist jõulukamin maiustustest punnis jõulusokkidega ning muidugi ei puudunud jõulupeolt uhke jõulukuusk!

Enne tööle jõudmist teadsin lihtsalt, et tegemist on kolledži peoga, kus üliõpilased koos õppejõududega väga ülemeelikult pidutsevad. Olen Flexistaffi kaudu samas koolis ka varem tööl käinud ja teadsin juba kui hullud pidutsejad mind ees ootavad: )

Aga jõulupeost ei olnud juttugi ja saali sisse astudes olin üsna üllatunud. Muidugi oli kõik väga uhke, eriti silmas pidades seda, et tegemist oli tavalise koolipeoga. Tüdrukute dresscode erilist ruumi fantaasiale ei jätnud: mida lühem kleit ja kogukam plika, seda parem. Aga see on Austraalias hästi tavaline, et meeter korda meeter tüdrukud kannavad ülipidulikke kokteilikleite, kuhu mitmed kehaosad ei taha eriti hästi ära mahtuda. Võimatu kirjeldada, seda peab ise nägema.

Minu töökaaslane Flexistaff’st rääkis, et tegelikult on see üsna vana ja populaarne traditsioon pidada jõulupidusid keset talvist juulit. Eriti pidavat see komme meeldima Euroopast sisserännanud austraallastele, kellele seostuvad jõulud külma ja talvega. Juuli ja august on Austraalias kõige jahedamad kuud, mida mina küll kuidagi talvise jõulukuuga siduda ei oska, aga kui võrrelda detsembri +35 ja augusti +20, siis omamoodi tõe võib leida küll.

Mitmed asutused ja eriti just koolid/lasteaiad pidavat iga aasta korraldama uhke jõulupeo keset talve (näiteks juulis) ja siis nö õigete pühade ajal tegema veidi tagasihoidlikuma rannapeo. Mina ei olnud sellest kombest varem midagi kuulnud, aga töökaaslane väitis, et keskmist austraallast ei pane juulikuine jõulupidu üldse imestama.

Ma ei oskagi vist sellesse kuidagi suhtuda. Mõnes mõttes nagu lahe, et jõulud on aastas kaks korda, aga samas, nii võiks ju iga püha või tähtpäeva endale sobivamaks ajaks nihutada. Traditsioonidest ei tasu siinkohal vist väga rääkida, kogu ettevõtmise eesmärk on rohkem pidutsemine. Põhjuse leiab ju alati. Samas oli enne õhtusööki ja tantsu/tralli õpilastele korraldatud nö jumalateenistus, aga mida see endast täpsemalt kujutas, seda ma kahjuks ei tea.

Kohati oli hästi naljakas vaadata, kuidas üliõpilased ja õppejõud koos pidu panevad. Mõned õpilased olid päris jommis, sest tervitusnapsudena jagasime õlut, šampust, siidrit ja hiljem kuulus õhtusöögi juurde punane ning valge vein. Kui mõni mu kursaõde juhtub seda lugema, siis püüdke ette kujutada, kuidas te TPSi jõulupeol näiteks Pressiga veinipokaali taga maailma asju arutate või näiteks Lilleoja ja Väraga šampaklaase kokku lööte! Minul oleks end sellele peole raske ette kujutada, aga siin paistavad õpilaste ja õpetajate suhted olevat väga teistsugused.

Kuigi peo lõpus on mõni ilmselgelt joogiklaasiga liiga heaks semuks saanud, siis jäävad ka purjus noored väga viisakaks. Nii lihtne on teenindada ja sealjuures veel ise heatujuliseks jääda, kui kõik on alati nii viisakad ja sõbralikud. Välimuse järgi vaatad, et pirtsakas beib, aga tegelikult lihtsalt armas ja üldse mitte uhke või ennasttäis. Mitte, et eestis oleksin ainult ja ainult nõmedaid inimesi teenindanud, aga kui valida, siis iga kell tahaks teenindada pigem austraallast.

Nagu kord ja kohus ei puudunud jõulupeolt ka pika valge habemega Jõuluvana ja tragi Päkapikk! Jõuluvana esines mingi lühikese showga, mis tekitas palju elevust, Päkapikk jagas kõigile komme, enamus neist maandusid muidugi peosaali põrandale :D Kuigi pidu kestis kõigest paar tundi, oli möllu ja tralli rohkem kui küll. Kella kümneks oli saal tühi ja enamus üliõpilasi poolel teel unemaale. Detsembris jälle!