Kuna linnas sees midagi väga erilist avastada ei olnud, otsustasime väikse väljasõidu teha ja võtsime suuna Tamborine mäe poole. Ilm läks aina vesisemaks ja vahepeal oli tükk tegemist, et üldse välja näeks, aga nagu eelnevas postituses mainitud, siis vihmasajud on detsembrist märtsini sealkandis üsna tavapärased.

Tamborine magi asub Brisbane’st umbes tunniajase sõidu kaugusel. Tegemist on turistide seas väga populaarse paigana. Mul oli ekslikult jäänud mulje, et tegu on lihtsalt ühe mäega, aga tegelikult asub lausa 28km2 suurusel alal Tamborine rahvuspark. Veel oli harjumatu näha kui tihe asustus seal oli (võrreldes WAga). Mulle see kant hirmsasti meeldis ja tegelikult oleks vabalt võinud näiteks öö või paar hoopis seal ööbida, aga kuulsime Tamborine’st alles vahetult enne puhkust kui töökaaslased hakkasid üsna üksmeelselt kinnitama, et kui Brisbane juba minna, siis võiks Tamborine ka üle vaadata.

Ma kujutan ette, et kui ise elaks näiteks Brisbane’s, siis Tamborine oleks täpselt selline koht, kuhu sõita lõõgastavat pikka nädalavahetust veetma. Lisaks ilusatele vaadetele ja lopsakale loodusele hakkas silma kümneid ja kümneid restorane, kohvikuid, hotelle ja külalistemaju, nägime ka kunstisalonge ja käsitööpoode igasugu atraktsioonidest rääkimata. Nii kahju ainult, et vihmane juhtus olema, sest sombune ilm rikkus kõik ilusad vaated ära.

Ilmast hoolimata saime peaaegu kuivana Skywalk’il ära käia. Kõrgustesse ehitatud rada viib läbi vihmametsa ja jõuab lõpuks maapinnale. Rada ise on üsna lühike ja peaks olema sobilik isegi neile, kes kardavad kõrgust. Jällegi oleks mitmed vaated kindlasti palju vingemad olnud selge ilmaga. Pilet Skywalk’ile $19.50/in.

Paar päeva hiljem võtsime suuna 120 km Brisbane’st ülespoole – Sunshine Coastile ja Noosa Rahvusparki. Selle aja peale enam ei tekitanud sombune ilm mingeid tundeid, sest olime stabiilselt pilvise ilmaga vist peaaegu ära harjunud. Noosa rahvuspark on üks populaarsemaid Queenslandis ja peab tunnistama, et kui ma googeldasin neid pilte ja vaateid, mis sealt avanevad, siis sain päris hästi aru, mis turiste sinna meelitab. Veel on piirkond populaarne surfarite seas, aga samas seda võib vist tegelikult kogu Queenslandi rannikulinnade kohta öelda.

Nagu lühireiside puhul alati juhtub olema, siis aega nappis ja seega pidime valiku tegema, sest igale poole poleks jõudnud. Otsustasime tibutamisest hoolimata väikse jalgsimatka ette võtta, kuigi meil polnud korralikke jalanõusidki. Õhuniiskus oli umbes 80% ja tee kulges üles-alla, nii et ega energiat väga ei olnud. Ilmast hoolimata oli rajal palju turiste ja veel rohkem surfipoisse.

Tegime 5,2km Hells Gate raja läbi ja noh kui päris aus olla, siis sellise tormieelse niiske ilmaga see vist seda pingutust tegelikult väärt polnud - aga samas kõndida on alati kasulik. Vingeid pilte ka pole ette näidata, aga vähemalt sai käidud ja niivõrd-kuivõrd ära nähtud. Looduse mõttes VÄGA kaunis ja selge ilmaga kindlasti külastamist väärt.

Noosa Heads on rahvuspargi külje all asuv väikelinn 4000 elanikuga, mis tundus nagu Austraalia Pärnu. Mõnusa rannapuhkuse atmosfääriga linn, kus kogu elu keerlebki ranna, surfamise ja värskes õhus viibimise rütmis. Jällegi kujutan ette, kui mõnus on Brisbane elanikel sinnakanti puhkusele sõita. Piirkond koosneb mitmest väiksest linnast/linnaosast, mis kõik on üksteisele üsna sarnased ja kokku moodustavad päris suure populatsiooniga ookeaniäärse turistimagneti. Mina vist olekski eelistanud pigem sealkandis pikemalt ringi vaadata näiteks Brisbane asemel.