Cape Town

17:32Ketlin

Avastasin, et Lõuna-Aafrika viimane sissekanne on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Niisiis, peale Krugeri rahvusparki sõitsime tagasi Johannesburgi, et järgmisel hommikul edasi Cape Towni lennata. Ööbisime lennujaama lähedal Aviator OR Tambo hotellis, mille hinna-kavliteedi suhe oli meile täitsa meele järgi. NB – sõime hotelli restoranis oma elu parimat pitsat – tasub kindlasti proovida kes sinnakanti satub!

Aviator Johannesburgis

Lend Johannesburgist Cape Towni oli hea kiire – kõigest 2h. Ma pole iial eriline lennukiaknast pildistaja olnud, aga Cape Towni kohal lausa pidin paar pilti tegema, sest nii lahe vaatepilt avanes. Otsustasime auto rentida ja tagantjärgi võib öelda see oli ainuõige moodus linna avastamiseks. Kui muidu oli kõik LAVis üsna odav, siis autorent oli võrdne Austraalia hindadega. Erinevus oli ka selles, et päris ilma omavastutuseta kindlustust polnudki võimalik võtta – meil jäi omavastutuseks $400. Kokku läks viis päeva 2500ZAR ($250/€165), kasutasime soodsa pakkumise tõttu Bidvesti, mis oli kohe lennujaamas olemas.

Lennukiakna-pilt

Kohe sai selgeks, et Cape Town ja Johannesburg on nagu öö ja päev! Kui Johannesburg on mustade linn, siis Cape Townis on juba palju rohkem valgeid, ka enamus teenindajaid on siin valged. Juba lennujaamast hotelli sõites hakkas silma lummav loodus – Cape Town on vist tõesti üks ilusamaid linnasid, kus ma iial käinud olen.

Ööbisime Hyde All-Suite hotellis, kuhu läheks kindlasti tagasi. Teadsin küll, et tegemist on lausa stuudiokorteriga, aga olime siiski väga positiivselt üllatunud, kui nägime toa suurust ja kiidusõnu võiks jagada ka asukoha ning ülihea klienditeeninduse eest. Üldse tundus, et lõuna-aafriklased on sündinud klienditeenindajad – kohalike külalislahkus oli tõesti igal sammul märgatav.

Elutuba + köök

Hotelli lähedal

Cape Town on elanike poolest suuruselt teine linn Lõuna-Aafrikas (3,7 miljonit elanikku), mida peetakse üheks multikultuursemaks linnaks maailmas. Tegemist on olulise sadamalinnaga, kus asub muuseas ka parlament ning mida on vohavast kuritegevusest hoolimata korduvalt nimetatud parimaks turismisihtkohaks maailmas. Kuni Johannesburgi kullapalavikuni oli Cape Town suurim linn LAVis.

Tegime jälle City Sightseeing tuuri ära

Cape Townis on tihti kuulda afrikaani keelt – see jäi kõrvu juba tegelikult Mauritiusel, mis on populaarne lõuna-aafriklaste seas, aga ekslikult arvasime, et tegemist oli hollandi keelega, sest see tuleneb hollandi keelest ja kuulub läänegermaani keelte hulka. Afrikaani keel ongi paljudele emakeeleks, väidetavalt on see kogu riigis populaarsuselt kolmas keel. Kuulsime afrikaani keelt kõige rohkem oma Krugeri öösafaril, kus sattusime Cape Towni turistidega ühele bussile. Ega muud neist aru ei saanudki kui vaid üksikuid inglise keelseid sõnu või väljendeid, mis aeg-ajalt kõrvu jäid.

Cape Town on kindlasti kõige tuulisem linn, kus ma kunagi käinud olen! Ega siis niisama pole tegemist populaarse surfisihtkohaga. Väidetavalt on parim aeg linna külastamiseks detsembrist aprillini, mil on seal soe kuiv suvi ja palju päikest. Meie sattusime sinna korraliku uluva tuule ja tormidega talveperioodil ja no ikka väga harjumatult külm oli. Õhutemperatuurid jäid umbes 15 kraadi juurde, kuigi mõnel päeval oli lausa 20-24 kraadi. Arvestage sinna 15 kraadi juurde muidugi korralik tormituul ja tundub kohe nagu 10 kraadi või nii. Ega me tegelikult polnud ka piisavalt varustatud selliste ilmade jaoks, aga eks madalhooajal ole ka palju eeliseid nagu soodsamad hinnad ja vähem turiste jne. Muide, kui ma muidu ei ole üldse suur teesõber, siis seal jõin ma koguaeg igal pool kuuma teed!

Ühel hommikul peale tormi...

Ma ütlen seda nüüd ühe korra veel, aga no tõesti – Cape Town on kõige ilusam linn, kus ma kunagi käinud oled. Seal kohe oli midagi maagilist nende mägede vahel. Küll ma vihusin pilte teha, aga mingi hetk tundus, et ma ei suuda seda vääriliselt jäädvustada ja koguaeg jäid pildid tegelikkusele nii alla. Väga tihti lihtsalt istusime autosse ja sõitsime ringi, ühe võimsa mäe juurest teise juurde. Nii palju lummavat loodust keset linna ja selle ümber!

Enamusele peaks Cape Town seostuma Table Mountain’iga – 7 uue loodusime hulka kuuluv laua-kujuline hiigelsuur mägi, mille kõrgeim tipp on 1085m. Arvatavalt üks vanimaid mägesid maailmas on tõeline turismimagnet! Mäge saab täitsa iseseisvalt vallutada erineva raskusastmega matkaradadel või kaabelraudtee abil. Oleks hea meelega teinud mõne raja läbi, aga selleks oleks ikka paremat ilma olnud vaja. Muide, tuule tõttu töötab kaabelraudtee vaid sobiliku ilmaga, aastast umbes 60-90 päeva on see suletud. Vahel võib ka juhtuda, et hommikul saab üles sõita, aga vahepeal tuul tõuseb ja turistid on sunnitud jala alla tulema. Pealtvaadates tundus see päris ekstreemne teekond, mis kindlasti igaühele jõukohane pole, aga mine sa tea.

Cape Town'i lipp, millel on kujutatud Table Mountain

Ilma tõttu läks meil ikka väga napilt – mitu päeva oli kaabelraudtee suletud ja ma olin päris nördinud, et kuidas saab koju minna kui pole üleval ära käinud ja siis ÕNNEKS meie viimasel päeval oli see avatud! Kustumatu elamus, ikka väga võimas mäeahelik! Olime küll korraliku pilve sees, aga natuke ikka oli näha ka. Aga oh hullu, kui külm ja niiske seal üleval oli!

Ühel päeval tegime Cape of Good Hope tripi – jällegi oli sinnasõit nii ilus, et olekski võinud pildistama jääda. Cape Townist asus see u 60km kaugusel, sissepääs rahvusparki maksis 110ZAR täiskasvanu. Cape of Good Hope (hea lootuse neem) nimetati algselt Cape of Storms (tormide neem), mis iseloomustaks seda kohta tõesti palju paremini – no vahepeal tundus see tuul seal lausa inimohtlik! Vastutuult kõndimine nägi välja nagu multifilmis.

Tagasiteel käisime pingviinide juurest läbi – küll olid vahvad tegelased. Boulders’i rannas pesitseb hinnanguliselt paartuhat aafrika pingviini, neil on seal hea tuulevaikne ja nii nad siis seal elavad oma pingviinielu. Sissepääs 60ZAR/in.

Oleks hirmsasti tahtud Chapman’s Peak Drive mööda koju sõita, aga tormi käigus teele kukkunud kivide tõttu oli see ohtlik ja seega suleti tee teadmata ajaks.

Mitu päeva oli tormi tõttu küsimärgi all ka meie Robben Islandi reis. Robben’i saar on pisike 5 km² suurune saar, mis asub maismaast ainult 7km kaugusel. Saarel asub (poliit)vangla, kus Mandela veetis 18 aastat, lisaks on seal kinni peetud veel kaks LAVi presidenti – vähemtuntud Motlanthe ja praegune Zuma. Kuigi siin on vange hoitud sajandeid, ehitati vangla alles 1960-ndatel ning see suleti 1990-ndatel. Ega see elu seal lihtne polnud, nii mõnigi vang kahjustas oma tervist sealse orjatöö käigus, kaasa arvatud Mandela, kelle silmanägemist ei suudetudki hiljem päriselt taastada.

Sadamas praami oodates

Kuigi see oli üks esimesi vaatamisväärsusi, mis sai paika pandud, avaldas see vist kõige vähem muljet. Samas küllap oleks õigem öelda, et seda “atraktsiooni” saaks kõige enam täiendada või paremaks muuta. Näiteks sattusin ma väga elevusse, et meie giid on ise kunagine poliitvang samast vanglast, aga hiljem võis öelda, et ega see fakt väga lisandväärtust ei andnud. Teine giid saarel, kellel küll puudus isiklik kokkupuude, oskas palju põnevamalt infot edasi anda ja tegi kogu tuuri lõppkokkuvõttes palju huvitavamaks. Näiteks saime teada, et igal aastal Valentinipäeval on võimalik saarel abielluda (see pidavat muide aina populaarsust koguma).

Mandela kong

Kuigi pealtnäha tegime ja nägime palju, tundus siiski, et veel nii palju jäi nägemata. Mäletan, kuidas mul üks sõber, kes hiljuti enda jaoks reisimise avastas, küsis miks ma just Austraalias elan. Ta ise seikles pikemalt Kanadas ja jõudis ka otsaga Austraaliasse. Ütlesin talle, et ma ei oska maailmas ühtki teist riiki välja mõelda, kus mulle rohkem võiks meeldida. Talle see vastus ei paistnud väga meeldivat ja mühatas midagi stiilis, et kuidas ma tean kui olengi ainult Austraalias elanud. Elu paraku pole nii pikk, et jõuaks igal pool elamist proovida, aga nüüd võiks talle öelda, et Cape Town oleks küll üks selline koht, kus mulle meeldiks mõneks ajaks end sisse seada.