Joburgile tiir peale tehtud oligi aeg linnast välja sõita. Üks väheseid asju, mida ma enne Lõuna-Aafrikasse jõudmist sellest riigist teadsin, oli Krugeri Rahvuspark. Sellest pidi saama meie reisi tipphetk!

Varavalges tuldi meile hotelli järgi ja algaski u 400km pikkune teekond Krugerisse. Kuigi rahvusparki saab vabalt ka omal käel näiteks rendiautoga külastada, siis meil oli kindel soov võtta organiseeritud tuur. Reisifirmasid on palju ning valikut on igaühele. Meile jäi silma Outlook Safaris ja võib öelda, et alates tuuri broneerimisest kuni tagasi Johannesburgi jõudmiseni oli kõik täiesti viimase peal! 3-päevane Krugeri tripp maksis 7400ZAR reisija ning sisaldas transporti Johannesburgist Krugerisse ja tagasi, toitlustust, ööbimist rahvuspargis ja muidugi safarit. Enamasti mõjutabki hinda kõige enam võrreldes teiste reisifirmadega ööbimine – pakkumises on luksuslikud ja väga luksuslikud resortid või samas ka näiteks telgid. Meie valisime omast arust kuldse kesktee ja ööbisime bungalos (mis nägi küll pisut kehvem välja kui pildilt paistis). Samas võib öelda, et enamus aja ollakse niikuinii safaril ja bungalos käisimegi reaalselt ainult magamas.

Olgu veel öeldud, et Krugerisse saab ka lennata, aga kuna me seda varianti isegi ei kaalunud, siis ma ei oska hinnavõrdlust anda. Meie tahtsime loodust rohkem näha ja seetõttu eelistasime minibussi ja ega üldse ei kahetse seda otsust, sest sõit rahvusparki oli väga ilus. Juhtus nii, et meiega jagasid bussi ainult kaks teist reisijat – ameeriklastest töökaaslased, kes töötavad hetkel Saudi-Araabias. Väga põnev reisiseltskond!

Ma polegi veel võimalust saanud LAVi transpordi infrastruktuuri reklaamida! Teed olid Joburgis paremas korras kui Sydneys! Krugerisse sõidetakse mööda üht põhimaanteed, mida kasutatakse näiteks naaberriiki Mozambique sõitmiseks. Nii et kes siiski tahaks ise rooli istuda, siis teeolude vms pärast küll muretsema ei peaks. Lisaks jäi teele palju tanklaid ja söögikohti jne.

Parim aeg Krugeri külastamiseks ongi talv (juunist augustini), mil põud meelitab loomad veekogude juurde, kus neid on kergem märgata ning talvel on oht malaariasse nakatuda samuti väiksem. Meie malaariatablette ei võtnud, kuid ameeriklased olid veendunud, et ilma ei saa ikka kindel olla. Krugeri Rahvuspark on üks suurimaid kogu Aafrikas, pindalalt umbes pool Eestit.

Kui olime parki sisse sõitnud saime dokumendid korda ajada. Nimelt pidime allkirja andma, et kui meiega siin midagi juhtub (loe keegi nahka näiteks pistab), siis vastutame ise. Mul oli jälle muidugi eeltöö korralikult tehtud ja teadsin üsna hästi, mis võimalused kellegi õhtusöögiroaks langeda on ja seega selle pärast väga ei muretsenud. Hoopis suurem oli elevus, et noh, kas õnnestub kedagi ikka piisavalt lähedalt näha ka!? Konkreetselt kaks minutit peale rahvuspargi väravaid passis tee peal kaelkirjakuperekond, kes kohe meile lahkesti poseerima hakkasid. Appi! Maailma kõige armsamad kaelkirjakud vabas looduses siinsamas minust mõned meetrid eemal! Tundsin end nagu väike laps, kes peale pikka ootamist ehtsa Jõuluvanaga kohtus!

Nägime nende kolme päeva jooksul kõiksugu loomi, linde jne, kellest osade olemasolust mul varasemalt polnud õrna aimugi. Ei julgenud väga loota, et kuulsa viisiku ära näeme, kuid teise päeva õhtuks olid nemadki meil nähtud. Suure viisiku hulka kuuluvad lõvi, elevant, buffalo, ninasarvik ja leopard ja need on siis loomad, keda on kõige keerulisem ja ohtlikum küttida, kuigi termin võeti tegelikult kasutusele just safari giidide poolt. Terve see kolm päeva rääkisid kõik turistid suurest viisikust! See on nagu omamoodi võistlus, et kes kõige esimesena kõik viis looma ära näeb.

Aga mulle meeldisid kõige rohkem miskipärast sebrad ja elevandibeebid. Leopardi oleks tahtnud natuke lähemalt näha, aga see on nüüd küll väike norimine. Ma ei osanud oma õnne ära uskuda kui laagrisse tagasi jõudes rääkisime ühele töötajale, et kohtusime just musta ninasarvikuga ning tema selle peale vastas, et peale seitset aastat Krugeris töötamist pole tal õnnestunud musta ninasarvikut kohata! Selgus, et musti ninasarvikuid on pargis hinnanguliselt ainult üle 300 alles. Nad on ohustatud liik, sest nende sarvedega saavad ebaseaduslikud kütid väga palju raha teenida. Kõige iroonilisem on muidugi see, et kui kütid võtaks lihtsalt sarved ilma looma tapmata, kasvaks talle mõne aja pärast lihtsalt uued, aga noh lihtsam on ju juba ohutuks tehtud loomalt sarvi varastada. Kusjuures mõned riigid ongi läinud seda teed, et sarved küttimise ennetamiseks loomadelt eemaldanud. Veel nägime näiteks metsikuid koeri, kes on samuti väljasuremisohus, neid on seal kõigest 150 ringis.

 

Hommikusafari algas juba kell 6 kui väljas oli alles 7 kraadi. Väga raske oli lahtisesse autosse sellise külmaga istuda...

Aga päeval oli juba mõnusalt soe

Esimesel päeval tegime kaasa ka suure öösafari. Tuurijuht oli jällegi nii võimsa sisemise energiaga, et ma oleks võinud vist teda ükskõik mis teemal lihtsalt tundide viisi kuulama jääda. Vahel nüüdki kodus meenutame teda ja proovime ta kõnemaneere järgi teha, nii koomiline tädi oli. Öösel oli tegelikult raskem loomi märgata ja ega väga edukaks meie retk ei kujunenud, kuigi jälitasime tükk aega lõvipaari tegemisi. Tagasi laagrisse jõudes ootas meid õhtusöök, millesarnast pole iial kogenud. Nagu mainisin, siis toitlustus oli meil hinna sees, nii et kõik Outlook safari kliendid söövad koos pika laua taga. Lisaks ameeriklastele kohtusime siis veel ühe ameerika naisega, kes reisis koos Sydneyst pärit sõbrannaga ning veel liitus meiega Johannesburgist kohale sõitnud kunagine poliitvangist vanaproua. Terve see õhtu oli täielik sürr.

 Nii kahju, et mul sellest korralikku pilti pole, aga noh mõned mälestused vist ongi endal nii ehedalt meeles, et pilte pole vajagi. Pikalt kireldamata võib öelda, et me oleks nagu My Kitchen Rules’i sattunud. Ühesõnaga me poleks sellist lähenemist absoluutselt oodanud. Küünlavalgel istusime lauda, saime tasapisi selle nii vastuolulise seltskonnaga tuttavaks, kokk isiklikult tuli menüüd tutvustama, kohalikku veini valati aina juurde ja eemal rägastikus läksid metsikud hääled aina valjemaks. Ma soovitaks seda Outlooki juba ainuüksi nende õhtusöökide pärast, kus pakuti vaid traditsioonilisi roogasid.  Poliitvang tutvustas oma riigi põnevat ajalugu ja oskas rääkida asjadest, mida poleks väga kelleltki teiselt osanud küsidagi. Võite teda googeldada kellel huvi – Stephanie Kemp (oli abielus teise tuntud aktivisti Albie Sachs'ga).

Kolm päeva läks väga kiiresti, aga samas meile sellest täiesti piisas. Jällegi ma tunnen, et ei oska seda tunnet, mis mind seal valdas vääriliselt edasi anda. See oli täiesti võrratu elamus neid ilusaid metsikuid loomi nii lähedalt nende enda elukeskkonnas näha. Lubasin iseendale seal olles, et ma ei astu enam iial oma jalga loomaaeda!