Esimese hooga mõtled küll, et mis see maja renoveerimine ikka hullu on, aga hetkel on meil mõlemal selline tunne, et kukkugu või värv tükkidena laest alla, las ta jääda.

Osa lagesid olid ikka päris kehvas seisus ja karjusid värske värvi järgi, seinad küll nii hullud polnud, aga see luitunud kollane lihtsalt oli meile nii vastukarva. Pealegi küpses mul peas nii palju ideid ja põnevaid värvilahendusi, et ma tahtsin KOHE kõigega algust teha. Olime siit-sealt kuulnud, et korraliku ettevõtte maalritööd lähevad maksma kuni $10 000. Siinkohal on siis mõeldud kogu maja, kuid nagu teate, siis osa tube me tegelikult hetkel aktiivselt ei kasutagi ja kui aus olla, siis olid nad päris heas seisukorras. Teisalt on lõppkokkuvõttes kallim tubade kaupa eraldi remonti teha ning mida väiksem töö, seda keerulisem on leida töö tegijat.  Mõtlesin siis kohe, et pole probleemi – võõpan väiksemad toad ise üle ja vaatame sealt edasi! Olgu öeldud, et pintslit olen varem käes hoidnud vaid kunstiõpetuse tunni raames. Samas on vähemalt Austraalias küll DIY ehk kõige ise tegemine umbes nagu moevärk, mida pidevalt promotakse ja mis televiisorist vaadatuna eriti keeruline ei tundugi.

Alustasime siis entusiastlikult söögitoa renoveerimisega ja kuigi Heikki oli väga skeptiline, siis küllap ta juba teab, et pole mõtet minuga vaielda, kui olen mingi järjekordse kinnisidee pähe võtnud. Lagi koorus mitmest kohast ja seega võtsid juba ettevalmistustööd mul silme eest mustaks – kael kange ja hambad ristis pahteldasin ja lihvisin, kuid mida rohkem olin teinud, seda rohkem tundus veel teha olevat. Kogu väljaõppe sain vanast heast Youtube’st, kus kõik tundus lihtne nagu lapsemäng. Tuleb tunnistada, et tegelikult sain pahteldamise ja lihvimisega ootamatult hästi hakkama, ainult et selle aja peale oli mul juba kogu projektist kõrini – see oli muidugi alles algus. Kui ma jõudsin söögitoa tumeda seina värvimiseni, siis alles hakkas kogu trall pihta. Proovi sa tumedat värvi nii seinale kanda, et see valge lae ülemineku ja teiste seinte kõrval ilus ja sirge oleks. Mingil hetkel olin ma valmis kogu selle värvipoti lihtsalt seinale kallama suurest raevust!!! Selline vihapurse, et lihtsalt lõhuks ära midagi kohe!

Tahtsin end maapõhja neada, et üldse nii loll olin ja mõtlesin, et paari lae-seina värvimine minusugusele algajale jõukohane oleks. Olgem ausad kogu selle pahteldamise, lihvimise ja ettevalmistuse käigus läks mul isu täiesti üle ja kogu entusiasm kadus.

Heikki aitas lae ja seina üle värvida ja lohutas, et see ongi raske töö. Mina sain aru, et maalrit minust ei saa ja jätsin kõik sinnapaika. Siis teatas sõber, et keegi Facebook’is otsib tööd maalrina ja meile tundus see nagu lootuskiir! Olime küll pisut skeptilised, aga arvasime, et enda närvirakkude nimel tasub proovida ja tahtsime noorele inimesele võimalust anda. Tegemist oli toreda Eesti tüdrukuga, kes on maalritöödel abiks käinud ja nüüd lootis Perth’is sama tööd leida. Kahjuks aga tema oskused minu omadest väga palju paremad ei olnud. Sellest saime muidugi alles mõnda aega hiljem aru, et töö venib ja kvaliteet pole väga kiita. Remont oli küll pisut edasi liikunud, aga maja oli ikka pooleli ja elasime ehitusprahi keskel.

Hing sai nii täis ja olime juba valmis peale maksma, et keegi asjatundja need värvimistööd ära teeks. Püüdsime suurtest firmadest eemale hoida ja leida väike-ettevõtteid, kuid ka see ei läinud probleemideta. Näiteks olime leidnud maalri, aga viimasel hetkel üle kontrollides selgus, et ta polnud vastavas ametkonnas üldse registreeritudki! Tegelikult on selliseselt tegutsemine ebaseaduslik, aga oma suureks üllatuseks sattusime päris mitme registreerimata maalri peale. Süsteem on osariigiti erinev, kuid WAs peab kõik üle $1000 makstavad tööd olema teostatud registreeritud maalri poolt (esineb piirkondlikke erandeid). Registreering on tegelikult vajalik iga ehitusvaldkonna puhul, lihtsalt tingimused on erinevad. Võib-olla kui meil oleks üks pisike tuba vaja renoveerida, võiks veel silma kinni pigistada, aga terve maja puhul on risk ikka väga suur. Kui miski viltu läheb, siis pole kuhugi peale kohtu pöörduda, kuid registreeritud maaler peab olema näiteks kindlustatud ja kui tekibki probleeme, siis sekkub ametkond. Muidugi annab kindlustunnet ka see, et registreeringut päris iga isehakanu ei saa ja selleks tuleb teste läbida ja värvimine ikka korralikult selgeks saada.

Võrreldes muu maailmaga oleme Internetist kättesaadavuse poolest ikka korralikult maas. Leia sa väikefirma, kellel oleks kasvõi Facebook’is oma lehekülg rääkimata korralikust koduleheküljest. Ma tean inimesi, kes otsivadki aastal 2016 teenusepakkujaid telefoniraamatust (Yellow Page). Mingi hetk võtsin siis lihtsalt selle registreeritud maalrite nimekirja ette kuna seal on nad esindatud linnaosade kaupa. Otsisin erinevat moodi ja silm jäi kuidagi pidama eesti nime peal! See tundus liiga hea, et tõsi olla – eestlasest registreeritud maaler! Mitte, et rahvus esmatähtis oleks, aga kui on siinsamas keegi Eestist, kes üritab oma ettevõtet käima lükata, siis iga kell võtaks just sellise inimese.

Võtsin kutiga ühendust ja juba paar päeva hiljem tuli meie juurest läbi, et projekt oma silmaga üle vaadata ja hinnata. Tundus väga tore inimene ja lõime käed. Kuna tal aga olid teised tööd käsil, siis meie juurde jõuab värvima alles kuu lõpus. Muidugi polnud see ideaalne variant, aga meil oli lõpuks lihtsalt nii hea meel, et leidsime õige inimese. Värvitööd niisiis hetkel seisavad, aga oleme köögiga sammu lähemale jõudnud ja vannitoaga on ka lootust. Kui kõik hästi läheb, siis on järgmise nädala lõpuks juba pilte ka ehk näidata.

Ma nüüd vahepeal olen värvimise juurde vaikselt tagasi jõudnud ja uksed üle värvinud, aga lubasin iseendale, et mingit suurt projekti küll ette ei kavatse võtta. Kogu selle jandi keskel korrutas Heikki väsimatult “elu õpetab”. Jah, pole mõtet iga asja pealt alati kokku hoida. Oleks me kohe alguses asunud registreeritud maalri jahile, oleks lõppkokkuvõttes kulutanud vähem aega, raha ja närve. Samas mulle meeldib mõelda, et ju pidi nii minema ja vähemalt saime oma õppetunni.

Kuigi me oleme seda renoveerimist üsna rahulikult võtnud, sest midagi kuskilt selga just ei kuku, siis on kogu ettevõtmine meid ikka korralikult proovile pannud. Kõige suurem probleem on töömehi leida. Iga asja jaoks on teadupärast ju eraldi mees, aga otsi neid taga nagu nõela heinakuhjast. Näiteks tekkis mul idee paigaldada elutoa seina kivid. Mu vanematekodus just tehti selline lahe sein ja hakkasin uurima, kuidas nende dekoratiivkividega siin lood on. Üsna kergelt leidsin kividega tegeleva firma kodu lähedalt, kellega oli kogu asjaajamine väga lihtne. Poest anti kaasa nimekiri töömeestest, kes oskavad nende tooteid paigaldada ja esialgu tundus, et pole miskit rasket. Tegelikult kulus meil kaks nädalat, et leida keegi üldse hinnapakkumist tegema. Küll lubati tagasi helistada, ei vastatud kõnedele või teatati ükskõikselt, et pole huvitatud. Saan aru küll, et tegemist on üsna väikse tööga, millest ei olda väga huvitatud, aga samas on praegu talv ja poes teati rääkida, et paljud töömehed just kurdavad, et nii vaiksed ajad. Võta siis kinni. Ma jälle ei jätnud jonni kuni leidus mees, kes nõustus need kivid järgmisel nädalal meile seina panema, kuigi Heikki tahtis vahepeal mitu korda alla anda.

Üldiselt on Austraalias ehitusmehed üsna kõrge töötunniga ja neid on väga keeruline leida. Teine probleem on selles, et meil isiklikke kontakte väga ei ole. Need tuttavad, kes hiljuti maja ostnud ja otsast renoveerima hakanud, on enamasti kas ise remondiga hakkama saanud või pole oma töömehi soovitanud. Õnneks saime Heikki sõbra kaudu plaatija kontaktid ja ehk jõuame temaga ka nüüd millalgi kokkuleppele. Köögiga läks lihtsamalt, aga sellest kirjutame siis kui köök valmis ja saab pilte ka näidata.

Meie naabrid olid juba pikemat aega üritanud maja müüa. Märkasime küll eelmisel aastal, et see oli müügis ja siis mingi hetk kuulutus kadus ning me arvasime, et küllap müüdi maja maha (hinnaks $570 000). Nüüd kui maja taas turule tuli, arvasime, et ju ostjale siis ei meeldinud ikkagi. Hinda alandati mitu korda – from $550 000 – 540 000 – 525 000 ja siis hopsti from $499 000. Pühapäeval oli maja vaatamiseks avatud ja me  mõtlesime, et mis meil ikka kaotada, saame lausa jalgsi ära käia, sest see on meist ülejärgmine maja samal tänaval. Ajaga läks aga kiireks ja nii tekkis mul hetkeks mõte, et ah mis me ikka lähme, piltidelt väga ilus ei tundunud ja selle majaga kaasneks nii palju tööd. Teine pool ikka ajas, et lähme-lähme ja nii me siis kohale jõudsimegi. Hinnaalanduse tõttu oli kohal väga palju vaatajaid nii et seal tekkis vaikselt ülerahvastatuse tunne. Minul sisse jalutades mingeid emotsioone ei olnud, aga mida kauem me ringi vaatasime, seda enam hakkas see maja meeldima. Kahju, et keegi seda ajaloolist hetke ei jäädvustanud kui me mõlemad ühel hetkel ringi pöörasime ja nagu ühest suust laususime, et siin on nii kodune ja hubane! Kuigi tegemist on remonti vajava majaga, avastasime, et siiamaani on see parim maja, mida vaatamas oleme käinud!

Otsustasime oma pakkumise teha ja vaadata, mis saab. Hind tundus väga hea ja majal potensiaali kuhjaga. Kinnisvarabüroos võttis meid väga särtsakas ja jutukas Šoti juurtega mees vastu ja kukkus seletama, kuidas omanikud eelmisel aastal hakkasid seda maja müüma, leidsid ostja $570 000ga, kuid kuidas tehing siiski läbi ei läinud ja seetõttu üüriti aastaks maja kaugetele sugulastele välja. Omanikel endal uus maja juba olemas ja nüüd on viimane aeg müüa. Mainis veel, et nii hea hinnaga pole ta juba tükk aega midagi müünud. Ja siis viimaks ütles, et tal juba üks pakkumine majale olemas. Oii, milline pettumus, mõtlesin mina. Raudselt hakkab nüüd hinda üles pumpama ja lihtsalt raiskab meie aega. Soovitas meil teha võimalikult helde pakkumine kommenteerimata teise ostja pakkumist ja eks siis suurem summa võidab. Ma olin ikka nii löödud, sest selle paari päevaga oli mulle see maja veel rohkem hakanud meeldima, aga samas väga palju üle pakkuda me siiski ei tahtnud.

Pakkumise tegemine võttis umbes tunni. Põhimõtteliselt on tegemist juba ostu-müügi lepinguga ja kui lähebki tehinguks, siis nö uut lepingut pole vaja. Kui meie pakkumine ei osutu valituks, siis lihtsalt maakler annab telefoni teel teada ja paber muutub kehtetuks. Pakkumist tehes tuleb muidugi juba ära otsustada, millal sisse koliksid, kui suure deposiidi saad maksta, valikus on erinevad notaribürood ja ehituskontrollid jne. Siis pidimegi otsustama, mis summa maja eest tahame maksta. Küll oli hea, et Heikki rahulik suhtumine ‘eks läheb nii nagu minema peab’ tõi mind ka maa peale ja märkisime summaks $500 000. Hiljem hakkasin mõtlema, et nutikam oleks olnud panna $500 100 vms, sest oluline oli lihtsalt pakkuda kasvõi üks dollar rohkem kui teine ostja. Läksime koju ja jäime järgmist päeva ootama ning proovisime selle ajani ära unustada selle maja.

Järgmisel õhtul läksime jalutama ja kõndisime samast majast mööda ning juba oli kuulutusel silt under offer. Arvasime kohe, et ju maakler pole lihtsalt jõudnud teada anda, et kaotasime. Paar minutit hiljem heliseb Heikki telefon ja muidugi püüdsin pealt kuulata, et aru saada, mis siis sai. See tundus olevat üks lõputu kõne ja kuigi konkreetselt aru ei saanud, siis tundus siiski kahtlane, miks nad nii pikalt veel räägivad kui me seda maja ei saanud. Ma jõudsin juba mõelda, kuidas jälle terve järgmine nädalavahetus tuleb ühest majast teise sõita ja järjest neid üle vaadata. Olime juba parki jõudnud kui kõne lõpuks läbi sai ja Heikki täiesti rahulikult teatas: “Palju õnne, me just ostsime maja.” Mina hakkasin kilkama ja hüppama ja langesin kohe suurest õnnest Heikkile kaela, Murphy samal ajal vaatas meid ja ei saanud üldse midagi aru. Muide, teine ostja pakkus $498 765, tahtis vist originaalne olla.

Pildid müügikuulutusest:

Järgnevad kuus nädalat möödusid asjaajamiste taktis. Kohe oli vaja laenu taotlema hakata, rendimaja omanikuga asjad läbi rääkida ja tuhat muud pisiasja korda ajada. Olgu veel öeldud, et tegelikult peaks kogu protsessi alustama laenutaotlusest, aga me lükkasime seda pidevalt edasi, sest ei uskunud, et nii kiiresti sobiva maja leiame. Esimest korda pea kuueaastase kasutusaja vältel oli kodupanga Commonwealth’iga väga negatiivne kogemus, sest konsultant ei olnud eriti pädev ja asus Sydney’s (ajavahe ning dokumentide saatmine eri osariikide vahel).

Austraalias on mugav see, et notari juurde ei peagi ise minema tehingut kinnitama. Vajalikud dokumendid saadetakse koju, need tuleb sobiva tunnistaja juuresolekul allkirjastada ning lihtsalt büroole tagasi saata. Meie settlement ehk notariaeg oli reedesel päeval, me olime ise tööl ja saime ühel hetkel lihtsalt kinnituse, et tehing on sooritatud ja maja on meie nimel! Läksin peale tööd büroosse võtmetele järgi ja sain kingituseks pudeli šampust – emotsioonid olid muidugi laes ilma kingitustetagi.

Tänu first home owner rate of duty’le saime pea $5000 riigilõivust alla, nii et koos erinevate ehituskontrollide ja -ülevaatuste ning riigilõivuga kulus lisaks maja hinnale veel $17 000. Sissemaksuks tasusime 20%, et ei peaks laenukindlustust võtma. Kuna meil on nüüd nii suur majapidamine, siis kogu järgneva elu istume vist kodus ja püüame seda kõike korras hoida. Meil on 4 magamistuba, 2 vannituba, 2 elutuba, söögituba, Eesti mõistes on see 7-toaline maja. 

Küll oli raske kõik see aeg igapäevaselt oma uuest majast mööda jalutada, sest hirmsasti oleks tahtnud juba sisse kolida.  Kes oleks võinud uskuda, et ainult kaks maja edasi ootas meie uus kodu meid peaaegu aasta. Kõige rohkem meeldib meile maja asukoht (vaikne tänav ja toredad naabrid), planeering ja tagaaed. Miinustena ühene garaaž ja vajadus renoveerida. Renoveerimist vajab pea iga ruum ja võib öelda, et esimesed toad oleme juba ette võtnud.

Mäletan, kuidas meie esimeses Austraalia ajutises kodus Darwinis ei näinud akendest muud kui lõputult palme ja juba siis mõtlesin, küll oleks mõnus nii elada – igal hommikul näed akna taga lookas palmioksi. Ja just selline vaatepilt  meile oma värskest kodust avanebki.

Nagu varasemalt kirjutasin, siis üks peamisi põhjusi, miks elamisluba meile nii oluline oli, oli lootus oma kodu soetada. Ja nii kui positiivne vastus saabus, avasime kinnisvaraportaali ja hakkasime majaostu mõtteid mõlgutama. Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis eks ma olin varem ka paar korda turuolukorraga tutvunud, eriti kui meie naabruses mõni maja müüki läks. Tundus, et aeg on ostuks soodne ja esimesel vabal nädalavahetusel käisime järjest meile sobivaid müügisolevaid maju üle vaatamas.

Tegelikult ajas alguses kõik segadusse. Asjad juhtusid meie ümber nii kiiresti, et me ise ei jõudnud olukorraga kohaneda. Ühel hetkel tundus hea mõte maja ehitada, teisel hetkel otsustasime valmisehitatud uue maja kasuks ja siis jälle tundus väärt plaan vanem maja renoveerida. Seetõttu panime lihtsalt hinnaskaala paika ja proovisime võimalikult avatud meelega iga varianti kaaluda. Hinna suhtes tekkis reegel, et sissemaksuks peab jääma 20% ja kõiki sääste maja alla ei saa panna.  

Otsustamisel oli tähtis nüanss ka First Home Owner Grant'l, mis tähendab maksusoodustust esimese kodu ostjatele. Tegemist on riikliku süsteemiga, mis on välja töötatud kõigis osariikides, kuid võib mõneti erineda eri osariikides. Soodustuste määra pidevalt muudetakse vastavalt kohalikule majandusolukorrale. Hetkel on võimalik saada uue maja ehitamisel või vastvalminud maja ostmisel abiraha kuni $10 000. Alates oktoobrist 2015 olemasoleva maja ostjale enam lisaboonuseid ei maksta, siiski kehtib sellisel juhul riigilõivu (stamp duty) soodustus, mida kutsutakse first home owner rate of duty. Seetõttu me hetkeks kaalusime vastvalminud maja ostu, aga kiirelt sai selgeks, et sedasi enamasti maju ei müüda. Ehitada me kindlasti ei tahtnud, sest see oleks omajagu aega võtnud ja meie eelarve juures oleks ikka väga nukumaja saanud. Ehitamist ma kaaluks siis, kui maja hind võiks alata umbes $700 000, sest siis on võimalik juba veidi kvaliteetsemaid materjale kasutada ja saaks ka pisut suurema maatüki.

Niisiis sai uueks eesmärgiks mahtuda sinna first home owner rate of duty vahemikku. Riigilõivu ei pea üldse tasuma ostes kuni $430 000 kodu, kuid see ei tundunud meie piirkonna hinnataset arvesse võttes väga reaalne. Ainus võimalus oleks olnud osta korter, mida hetkeks ka kaalusime, aga kui mõnda korterit vaatamas käisime, siis matsime kiirelt selle mõtte maha. Korteriostuga oleks muidugi positiivne olnud see, et sellest oleks saanud meie investment property ehk oleks seal umbes aasta elanud ja samal ajal raha kogunud, et siis endale uus eluase osta ja korter välja üürida. Kortermajade ehitus on Perth’is alles üsna uus nähtus ja mitmed linnaplaneerijad on väga häälekalt olukorda ka kritiseerinud. Enamasti elavad kõik eramajades, mis on linna nii suureks venitanud. Jätkuvalt luuakse linnaserva uusi ja uusi linnaosi, selle asemel, et linnale lähemale ehitada kortereramuid. Samas peab tunnistama, et ega me ise ka enam korterisse väga ei kipu, kuigi siin on need tihti ruumikad, oma istumisnurga/väikse aiaga ja kompleksid on väiksed (näiteks 6 või 12 korterit). Üks põhjus, miks korterimõte meile veel ei meeldinud on kindlasti ka see, et korteriga ei saa maad kaasa ja just maa on see, mis Austraalias maksab ja millega on võimalik kunagi raha teenida.

Niisiis selle kuni $430 000 eest meil midagi leida ei õnnestunud. Samas on piirkondi, kus tõesti selle raha eest saab juba päris okei maja (Armadale, Maddington, Gosnells ja paljud teised sisemaa linnaosad), aga sellistes piirkondades ei taha eriti keegi elada. Muide, naljakas, kuidas kunagi Perthi kolides tundus, et siin küll getosid ei ole ja kõik linnaosad on enam-vähem elamiskõlblikud, tegelikult on ikka küll piirkondi, kus kuritegevus on tunduvalt kõrgem ja esineb palju sotsiaalmaju.

Otsustasime, et maja võiks maksta kuni $530 000, sest siis saame soodustust ja maksame riigilõivu vähem. Muidugi tuleb nii suure ostu puhul ikka kogupilti hinnata ja seetõttu isegi käisime mõnda kallimat maja vaatamas, aga kuna meie eelarve umbes selline oligi, siis polnud pikalt midagi mõelda.  Meie  jaoks oli tähtis võimalikult soodsalt võimalikult hea tehing teha. Praegu on väga õige aeg maja osta, sest mingit rabelemist ei ole ja saab rahulikult mõelda ja aega võtta. Mõned aastad tagasi läksid majad nagu soojad saiad, kõik trumbid olid müüja käes ja kui kiirelt ei tegutsenud, siis jäid ilma – buumiaeg. Praegu on buyer's market ehk hinda on võimalik alla kaubelda ja kiiret pole kuhugi. Nagu öeldud, siis ma olen kuid kinnisvaraportaali jälginud ja oma silmaga näinud, kuidas maja müüakse alghinnast mitukümmend tuhat dollarit odavamalt. 

Piirkonna suhtes me väga pead ei murdnud – meile väga meeldib Bibra Lake ja oleme siin nii harjunud. Raskeks tegi asja see, et üldiselt on siin suured krundid (700+ m²) ja muidugi ka suured majad (4+ magamistuba), mis tähendab kõrgemaid hindu (mediaanhind $610 000). Asukoha suhtes tasuks ka arvestada ookeani ja linna lähedust ning muidugi kaugust freewayst. Mida kaugemal sisemaal, seda odavamaks maa läheb. Viskasin pilgu peale ka kuritegevuse näitajatele, aga kuna me oma piirkonda teame, siis seal väga üllatusi ei esinenud. Üldiselt ma arvan, et ei tasu seda statistikat liiga tõsiselt võtta, sest kuritegevust esineb igal pool ja sisstungimise eest pole päris kaitstud kuskil. Meie kasuks rääkisid ka tööstuspiirkonna, ülikooli ning vastvalminud suure haigla lähedus, mis on loonud sadu uusi töökohti ja mis meelitab inimesi siiakanti.

 Üldiselt mulle meeldib, et nädalavahetustel tehakse avatud uste päevi ja eraldi ise midagi kokku leppima ei pea, kuigi enamus kinnisvaraagente on valmis individuaalseid vaatamisi pakkuma. Naljakas, kuidas mõnda majja sisse astudes oli vaid 10 sekundi jooksul selge, et seda me ei taha. Viisakusest siis ikka vaatasime ringi korraks, aga osavalt vältisime maakleriga silmsidet, et mitte kauemaks toppama jääda. Igal pool peab üldiselt täitma ankeedi oma nime ja telefoninumbriga, mis päeva lõpuks on jube tüütu. Mugav on see, et alati antakse kaasa infovoldikud ja mõni pakub kogu piirkonna hetkel müügisolevate majade nimekirja koos lisainfoga. Ma tundsin küll, et pole see kodu ostmine nii lihtne midagi, eriti kuna arvestama peab nii paljude pisiasjadega ja samas mitmel sammul tuleb teha järelandmisi.

Kui Eestis loetletakse üles kõik toad, siis siin käib arvestus magamistubade ja vannitubade järgi, vahel on ka märgitud mitu elutoa varianti majal on. Minu jaoks on siiani harjumatu, et majadel on nii palju elutoa vorme, lisaks mängutuba (ehk games) ja veel näiteks theatre ehk kodukino tuba. Living room, mis on rohkem külaliste vastu võtmiseks, asub sissekäigu läheduses, on uhkemalt sisustustatud ning ideaalne kunsti eksponeerimiseks. Family room on rohkem pere jaoks ja tagasihoidlikum küll aga mugavam ning asub köögi läheduses ja tavaliselt saab sealt otse õue varjualusesse grillinurka astuda. Minu esimene mõte on kohe, et see tähendab ju topelt koristamist ja seda living room’i ei hakka keegi ju igapäevaselt kasutama, aga just nii jätkuvalt maju projekteeritakse.  Lisaks on muidugi veel söögituba, mis iseenesest mulle väga meeldib (just et see eraldi on) ja suurematel majadel näiteks veel mängude tuba või kodukino tuba. Kõigil neil tubadel oleks otstarve võib-olla suurperedel, kellel palju lapsi ja igaüks saab siis vastavas toas oma meelt lahutada, aga meil kolmekesi oleks küll naljakas sellises majas elada. Muide, väidetavalt on mitu elutuba üks viiest tähtsaimast kriteeriumist tänapäeva koduostjate jaoks.

Mis mulle enamus avatud uste päevadel silma jäi ja kuidagi üldse südamelähedane ei olnud, on üksluised valged kodud. Ma tean küll, et praegu on valge maania, aga mulle ikka meenutavad sellised majad haiglaid. Isegi köögid on kõigil ühesugused valged, äärmisel juhul valge ja musta kooslus. Enamus sellistes majades oli mu esimene mõte, et mis värvi need seinad küll värvida, et see maja ellu äratada. Õnneks meile kummalegi sellised steriilsed isikupäratud kodud ei meeldi. Ja veel on harjumatu, et paljudel Austraalia kodudel puutub mingigi versioon esikust – pole mingi ime, et astud uksest sisse ja oled otsejoones elutoas või korterite puhul vahel isegi köögis. Võib-olla troopilises kliimas on see veel kuidagi arusaadav, aga meil siin tuleb talvel näiteks jopet või mantlit kanda ja seda tuleb siis vist magamistoas hoida. Meie jaoks on probleem ka jalanõudega, sest erinevalt kohalikest me välisjalanõusid toas ei kanna ja jällegi pole neid kuskil nö hoida. Mõne asjaga ikka ei harjugi vist ära.

Veel on huvitav, et enamasti on majad ühekordsed ja kuigi minu unistus oleks kahekordne maja, siis selliseid pole kuskilt võtta. Kahekordseid luksusmaju omavad kohalikud miljonärid, kes elavad näiteks Applecross’is või Cottesloe’s, aga mitte Bibra Lake’s. Paljudel vanematel (siinkohal ma mõtlen nii umbes 70-80-datel ehitatud) majadel on garaaz vaid ühele autole, mis tänapäeval on väga ebapraktiline ja millega peab vanemat maja ostes jälle arvestama ning see oli ka meie jaoks üks järelandmise kohti. Varasemalt ehitati majadele alati ka eraldi pesuruum ehk laundry, mis jällegi mulle isiklikult väga ei meeldi, sest ma eelistaks pigem näiteks suuremat vannituba, mitte eraldi tuba pesumasinale. Tänapäeval jäetakse pesumasinale lihtsalt väike nurk, mis eraldatakse näiteks lükandustega ja mis minu arvates on palju kavalam ruumikasutus. Nii nagu Eestis vannituppa keegi väga oma pesumasinat ja kuivatit ei pane. Erinevustest hakkas silma veel see, et ruutmeetreid polnud paljudes kuulutustes üldse märgitud, eriti just maja enda suurust, rääkimata majaplaanist. Ja kui ma kunagi mõtlesin, et küllap enamus Austraalia kodudel on bassein, siis tegelikult on kohalikku kliimat arvestades ikka üsna vähestel see kodus olemas.

Nagu näha, siis erinevusi ikka on ja võimalik, et mõne lahendusega oleme juba nii ära harjunud, et ei tule meeldegi, et Eestis oleks see teistmoodi. Kuidas meil kõiki pisiasju silmas pidades oma kodu otsimine kulges, sellest juba järgmine kord.