Nii hea meel on teatada, et mul on uus töökoht! Usinamad lugejad
võib-olla mäletavad, et kui ma hakkasin otsima tööd childcare’s, siis käisin
ainult kahel intervjuul ja eriti rohkem kuskile ei kandideerinudki. Ütlesin tol
korral EI samale firmale, kus nüüd ikkagi tööle asusin.
Tuleb tunnistada, et hetkeolukord minu valdkonnas on väga hea! Kui
oled ise ettevõtlik ja suudad natukenegi end müüa, siis tööta ei ole lihtsalt
võimalik jääda. Ka sel korral kandideerisin täpselt ühte firmasse ja kõik läks
üsna libedalt. Hoolimata sellest, et eelmisel aastal läbisin samamoodi
põhjalikud intervjuud ja nad olid valmis mind tööle võtma, pidin siiski kõik
täpselt samamoodi uuesti läbi tegema.
Kui Heikki kõrvalt märkas, milliseid paberihunnikuid mul uue ameti
jaoks tuli läbi töötada, siis ta vahepeal kahtles, ega ma juhuslikult kuskile
hoopis kõrgemale positsioonile pole kogemata kandideerinud. Näiteks
igasugu määrused ja muu reeglistik võib
juhtumisi olla umbes 300 lehekülge pikk! Reegleid on nii palju, et nendega
tutvumiseks kulub tunde (ja kindlasti ma ei mäleta neid kõiki peast). Selle
koha pealt pole muidugi miskit imestada, see on igapäevane Austraalia.
Töö iseenesest on täpselt samadel põhimõtetel ja enamus asju on
sarnaselt korraldatud. See võib muidugi tekitada küsimusi, miks ma siis üldse
pidasin vajalikuks töökohta vahetada. Lühidalt öeldes ei meeldinud mulle üldse
eelmise koha töökeskkond. Kui ma oma praktikaga alustasin, vahetus meil
supervisor ja uuele kohale saabus üks iiri tüdruk, kes teoorias on päris tugev,
aga kes lihtsalt ei salli seda tööd. Ametlikult pidi ta olema mu praktika
juhendaja, aga reaalsuses istus ta kogu aeg oma telefoniga kuskil nurgas ja
arvatavasti passis facebook’is. Raske uskuda, eks.
Kui mu praktika läbi sai, läks mu supervisor Iirimaale puhkusele ja
mul avanes võimalus teda asendada ning samal ajal hakkasingi uut tööd otsima.
Ma üldiselt olen üsna sõjakas ebaõiglastes olukordades ja pean alati oluliseks
oma nina vahele toppida, et õiglus maa peale saabuks, aga sel korral otsustasin
lihtsamat teed minna. Hiljem muidugi selgus, et nii paljud lapsevanemad on tema
peale kaebekirju esitanud ja pole tema tööga rahul, nii et nüüd sõltub kõik
keskuse juhatajast. Samas usun, et ta siiski jääb sinna edasi töötama, sest tal
on sponsorship viisa.
Mistõttu teadsin, et suure tõenäosusega jääb ta sinna aastateks
tööle ning minust seal supervisorit ei saa. Selles mõttes oli kurb, et keskuse
lapsed said juba nii kalliks ja mitmetele probleemsetele lastele õnnestus emotsionaalses
mõttes sammuke lähemale saada.
Aga teisalt olid sealsed töötingimused täiesti väljakannatamatud.
Ruum, mida kasutasime, oli nagu garaaž. Neli seina ja katus,
põranda asemel asfalt. Talvel on seal sama külm (päikselistel päevadel isegi
külmem) kui õues ja suvel läheb seal metsikult palavaks. Mina oma lapsi sinna
ei saadaks. Kool muide kasutab seda ruumi sööklana ja rendib välja
treeninguteks. Minu ettekujutus sööklast on palju laudu ja toole suures ruumis
laiali, ninas maitsva söögi lõhn. Austraalia moodi söökla võib tähendada hoopis
nelja seina vahel maas istuvaid koolilapsi, kes põlvede pealt võileibu söövad,
samal ajal vuhiseb tuul mööda maad. Palju õnne, heaoluühiskond!
Mulle on üldse kuidagi väga vastumeelne siinne koolitoidu kord. Nagu
aru olen saanud, siis enamus koolides mingit toitlustust üldse ei toimu või on
võimalik lihtsalt ebatervislikke snäkke osta. See on täpselt see koht, kus on
võimatu ära unustada, millised uhked koolisööklad on enamus eesti koolides ja
õpilased ei pea iga päev kuivi võileibu närima (+ lastel on “luksus” istuda laua
taga!). Minu keskuses istusid lapsed jääkülmal asfaldil ja sõid nagu koerad
põrandalt.
Aga ei tahaks sellistesse ebameeldivustesse liialt süveneda. Nüüd
töötan OSHClub’is, mis on mitmetes Austraalia osariikides tegutsev suurettevõte
sadade OSHC keskustega. Töö toimub erinevate koolide juures, ainuüksi Perth’is
on neil mitukümmend keskust. Esmamuljed on mul väga positiivsed!
Argistest uudistest veel nii palju, et paari nädala pärast ootab
meid ees kolimine! Meie uus maja asub praegusest kodust umbes 30km kaugusel,
mis Eesti mõistes on peaaegu nagu teise linna kolimine, aga Perth’i mõistes
asume elama lihtsalt teisele poole jõge.
5 kommentaari
Oo! Palju õnne uue töökoha puhul! Peaks teid nädalavahetusel Tim-Tami koogile meelitama. Kus kanti kolite? Lõuna pool meeldis meilegi, kui esimesed Perthi kuud Rossmoynes elasime :)
ReplyDeleteAitäh:)
DeleteNo sa peaks juba selle aja peale teadma, et koogiga ei ole mind küll eriti raske meelitada!
Kolime Bibra Lake'i, mitu nädalat veel aega, aga ma juba elevil:)
Ikka üihea meel on sinu saavutuste üle :)
Delete-S-
Kirjutasin kunagi kevadel, et tuleme ka perega Austraaliasse - meie nüüd Sydneys olemas ja olete kindlasti kohvile oodatud, kui siiapoole satute ja tahtmist on. :)
ReplyDeleteMul blogi ka olemas, aga sinna pääseb vaid kutsega, mille soovi korral saadan (ei tea, kas meie pere-blogi pakuks huvi) :)
Jaa, mäletan küll ja kindlasti loeks hea meelega! Ma olen siin igasugu blogisid lugenud, aga tihtipeale mõne aja möödudes jääb kirjutamine soiku ja uusi sissekandeid enam ei tule. Loodan, et teil on veel nii palju muljeid ja emotsioone, et kirjutamise tuhinat ikka jätkub:)
DeleteAnnan siis igaks juhuks oma emaili: ketlin87@live.com