Siin me oleme...: lastekaitse

Esimesed kolm kuud lastekaitseametnikuna

21:00Ketlin

Natuke sai siin juba mainitud, et mul on uus töö. Kui nüüd mõtlema hakata, siis täpselt sellest ametist olen vahelduva eduga juba aastaid unistanud – lastekaitseametnik. Magistrisse sotsiaaltööd õppima minnes oli kindel siht silme ees lastekaitses lõpetada ja seetõttu hakkasin juba ülikooliajal lastekodulastega tööle. Ma küll ei tea palju Eesti lastekaitsest, aga tundub, et süsteemid on üsna erinevad ja mul pole isegi eestikeelset sõnavara kõige siinse kirjeldamiseks.

Vanemliku hoolitsuseta laste ja teismelistega töötamine on paras katsumus, aga just seetõttu see mulle vist niiväga meeldiski – töö on täis väljakutseid ja pidevalt saab end proovile panna. Need noored, kellega mina töötasin, olid ikka täiesti katkised hinged, nii et politsei- ja kiirabiväljakutsed polnud midagi erilist. Mitmeid kordi juhtusime mõne politseinikuga jutule, kes küsisid, kuidas me küll suudame sellist tööd teha!? Veider, kui sellise küsimuse esitab politseinik, aga eks nad vihjasid rohkem sellele, et neil ikka hoopis teine väljaõpe ja töövahendid enda kaitsmiseks. Nende kahe aasta jooksul ma ise tööl küll kordagi viga ei saanud, kuigi paar korda läks ikka väga napilt. Samas mitu töökaaslast olid nädalaid erinevate vigastustega töölt kõrvaldatud.

Selline hullumeelne töökeskkond karastab korralikult ja mingil hetkel avastadki, et oled paksu naha kasvatanud ja naljalt miski sind rivist välja ei vii. Ja siis ikka ja jälle on sul selliseid tööpäevi, kus sa räägid mõne teismelisega pikad jutud maha ja tunned, et su töö kannab vilja ja kui sa ka muud pole saavutanud, siis oled sa vähemalt mõne positiivse mäletamist väärt elamuse võrra nende laste elu rikastanud.

Kõige selle pärast oli mul tegelikult väga raske residential care’st edasi liikuda. Alates magistri lõpust olin tööpakkumisi uurinud, aga teadsin väga täpselt, et tööandjat ma vahetada ei taha – pigem samas ametkonnas edasi liikuda. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, sest töökuulutusi oli väga minimaalselt ja suurt mitte midagi minu kandis. Ja siis tuli üldse government freeze ehk vabade töökohtade täitmine peatati või täideti need olemasolevate töötajatega. Government freeze mõjutas ka mittetulundusühingute rahastamist ehk siis tööd otsivate sotsiaaltöötajate jaoks oli see üks pikk ja piinarikas aeg. Mitmed mu kursakaaslased olid suht nördinud. Mind see kõik õnneks otseselt ei mõjutanud, sest mul polnud kuskile kiiret, küll aga tegi olukord murelikuks.

Kui üldisest tööpuudusest rääkida, siis juba mõnda aega on see väga aktuaalne teema olnud. Viimase statistika kohaselt on kõige kõrgem tööpuudus Western Australias - 6,5% ja seda peetakse muide katastroofiliseks. Üldine Austraalia tööpuudus on 5,7%. Süüdistatakse kaevandusbuumi lõppu ja valitsuse oskamatust selleks valmistuda. Viimati oli tööpuudus WAs nii kõrge aastal 2002. Muide, naiste tööpuudus on WAs väidetavalt rekordiliselt 7%. Vaatasin praegu, et Eestis on tööpuudus hetkel 6,8%.

Ei saaks öelda, et meie tutvusringkonnas kedagi käesolev majandusolukord väga mõjutanud oleks. See on üldse selline natuke naljakas teema, sest omal ajal õpetati koolis, et “normaalne” tööpuuduse määr on umbes 5% ja meil nimetatakse 6,5% töötust kriisiks. Hea näide jälle poliitikute omavahelisest poriloopimisest ja ajakirjanduse võimest manipuleerida inimestega.

Aga minu uue töö juurde tagasi tulles, siis järgmisel nädalal saab juba kolm kuud täis ja mida aeg edasi, seda enam ma oma tööd armastan. Boss (šotlane) on mul üsna karm juhtunud, no ütleme nii, et õlale ta väga ei patsuta. Mul ei olegi taolist ülemust väga Austraalias olnud, ta on pigem selline eestlase mentaliteediga, et pead end kõigepealt talle tõestama ja mingit kiitust ei tasu naljalt loota. Teate küll, kuidas muidu siin Austraalias on nii levinud, et tuuakse su tugevusi koguaeg välja ja öeldakse aitäh, et tööle tulid. Õnneks ta on teistega ka selline, nii et küllap see lihtsalt tema stiil. Paar päeva tagasi muide lõi mind jalust kiitusega ja ma kohe järgmised pool tundi ei suutnud tööle keskenduda.

Tiim on meil üsna kirju ja nalja ikka saab selles karmis ametis – ega ilma huumorita sellist tööd ei saa teha. Muidugi olen üks väheseid nö võõramaalasi. Kuigi päris paljud mu töökaaslased on sündinud väljaspool Austraaliat, siis enamus neist on siiski lapsepõlves siia kolinud ja minusuguseid on ainult mõni üksik. Uskumatul kombel on minu tiimis näiteks rootslanna, kes küll juba üle 20 aasta siin elanud ja üks teine töökaaslane on Venemaalt (samamoodi mingi mitukümmend aastat tagasi siia kolinud). Päris naljakas oli veel see, et sattusin ühte tiimi oma kursakaaslasega, kellega koolis olin küll vaid korra rääkinud, sest tegime ühe aine koos, küll aga on meil päris palju ühiseid tuttavaid. Enamus töökaaslasi ei tea suurt midagi Eestist ja pole kunagi ühtki eestlast kohanud. Ma ikka vahel mõtlen, et mis mu kliendid mõtlevad, aga siiani väga keegi uurinud ei ole. Eks nad tahavad minuga võimalikult vähe tegemist teha.

Kuulun Intake, assessment and intervention tiimi – ehk siis meie tegeleme kõigi oma piirkonna uute juhtumitega. Saame näiteks teate koolist/haiglast/politseist/tavakodanikult mingi perekonna kohta ja hakkame nendega tööle – külastame kodusid, intervjueerime lapsi, teeme koostööd teiste ametkondade või spetsialistidega, otsime sugulasi, kes saaks perekonda aidata vms, viimase variandina eemaldame lapsed perest. Vahel on juhtum väga lihtne ja anname oma hinnangu ja saame näiteks nad lihtsalt mingi organisatsiooni juurde edasi suunata. Alustasin nelja juhtumi uurimisest ja mingi hetk sai sellest 9. Üldiselt minu kui algaja jaoks on maksimum 8 juhtumit/perekonda, aga see number pidevalt muutub. See on nüüd see koht, kus inglise keeles oleks mul kusjuures palju lihtsam selgitada, mida ma tööl teen.

Arvasin muide, et hakkan väga oma lapsi grupikodust (on vist selline sõna olemas?) igatsema. Vahel ikka mõtlen nende peale ja üks neist kuulub isegi minu piirkonna alla, st ma pole küll tema juhtumiga seotud, aga tema töötaja asub minuga samas majas. Mul on hea meel, et kõik läks täpselt nii – sain näha, milline on nende vanemliku hoolitsuseta laste igapäevaelu, kes elavad grupikodudes. See oli täiesti hindamatu kogemus ja kuigi mul pole kunagi olnud suuri illusioone, et muudan sellega maailma, siis olen olnud osa nende elust ja olnud olemas hetkel, mil nende päris ema oleks võinud olla – lohutamas, kuulamas, nõu andmas, kurjustamas või koos rõõmustamas, sünnipäevalaulu laulmas, esimesele tööintervjuule viimas, hambaarsti juures kätt hoidmas või pannkooke küpsetamas. Ma kindlasti ei soovita sellist tööd igaühele, sest see lihtsalt ei sobi kõigile, aga kes tunneb, et temas on see kirg olemas, siis proovige! Minu jaoks oli see hindamatu kogemus ja mul on kahju, et ma juba varem ei proovinud.

Uues ametis töötan rohkem lapsevanemate ja teiste spetsialistidega, sest nüüd olen ma ametnik ja lastega kohtun harvemini kui peaks. Alguses olin üsna stressis, sest tundus lausa hirmus nende hullude klientidega jageleda ja kartsin otsuseid vastu võtta, sest kaalul on ju inimelud. Tunnen end küll juba veidi mugavamalt, aga töökaaslased on öelnud, et õige tunnetus tuleb alles umbes aasta pärast. Õnneks päris üksi ma suurt midagi ei otsusta ka, aga vastutus on siiski alguses hirmutav. Ja ikka veel on mul selline tunne vahepeal, et pean end näpistama, et näha kas see ongi päriselt või ma ikka alles unistan oma lastekaitseametniku karjäärist.

Mõned lapsed ei tähista emadepäeva

22:40Ketlin

Kohe on käes emadepäev. Esimest korda elus suhtun ma sellesse päeva väga teistmoodi. Nimelt on mul juba mõnda aega uus töökoht, millest olen väga tahtnud kirjutada, aga lihtsalt pole jõudnud. Ma töötan lastega, kellel pole ema või kelle emad ei ole võimelised nende eest hoolitsema. Need lapsed ei tähista emadepäeva.

Kui ma oma esimese praktika lastekaitseametnikuna lõpetasin, hakkasin kohe uurima, kuidas sinna tööle saaks. Kooli kõrvalt on mul töötamine üsna piiratud, aga vaatasin kohe, et neil on ka casual ametikohti, kus töötatakse teismeliste lastekodulastega. Kui kõiksugu vormid ära täitsin ja lõputuna näiv paberimajandus tehtud sai, siis jäin põnevusega ootama. Selle aja peale olid muidugi jõulud saabunud ja ma ei kuulnud neist midagi. Aasta alguses sain lõpuks kutse töövestlusele ja läksin üsna sirge seljaga kohale. Tegemist oli grupiintervjuuga. Pole iial varem taolisel intervjuul osalenud, aga nagu riigiametites kombeks, siis töötajate värbamine on üsna kindlalt paika seatud ja tuleb kogu protsess läbida. Kokku laekus neile üle saja avalduse ja järgmisesse vooru valiti neist 30 inimest. Kolme kurnava tunni jooksul pidime teineteist tutvustama, kirjalikke teste läbima (nagu ülikoolis), rollimängu vormis koosolekut pidama ja lõpuks veel ka individuaalse intervjuu läbima. Mingi hetk juba tundus, et see intervjuu lihtsalt ei saagi kunagi läbi. Mäletan, et tol päeval oli pea 40 kraadi ja mul tuli sellest kuumusest ja pingest selline peavalu, et läksin lihtsalt koju magama.

Juba paar päeva hiljem tuli vastus, et läbisin selle kohutava kadalipu ja nad tahavad mind tööle võtta!!! Ma tõesti ei ole elus vist mitte kunagi mitte ühegi töökoha üle nii õnnelik ja uhke olnud! Esiteks on see täpselt see valdkond, kus ennast tulevikus töötamas näen, teiseks on see kooli kõrvalt üks väheseid töökohti, kus ma ka töötada saan ja kolmandaks kes ei tahaks heaoluühiskonnas valitsuse heaks töötada eksole. Edasi ootasid mind arstlikud kontrollid ja testid ning juba olingi teiste uute töötajatega koolitusel. Selgus, et 30st kandidaadist pääsesid edasi umbes pooled.

Kahenädalase intensiivse koolituse lõpus oli järgmine testide jada: suuline, kirjalik ja füüsiline. Esimesed kaks väga selgitusi ei vaja, aga kolmas oli siis peamiselt füüsiliselt laste haardesse võtmine/ohu eest kaitsmine vms. See kõlab palju hullemini kui tegelikkuses on, aga kuna see töö hõlmab endas väga keeruliste traumeeritud teismelistega tegelemist, siis on töötajatel õigus vajadusel füüsiliselt sekkuda. Ma ei hakka üldse ilustama – töötajad saavad vahel viga, sest teismelised võivad füüsiliselt agressiivselt käituda. Samas ei tohi meie haardeid segamini ajada ei nendega, mida kasutab politsei, sest kõik meie haarded on välja töötatud nii, et lapsed ei saaks viga. Samas ei ole see ka enesekaitse, sest jällegi, meie töö on kaitsta nii iseend kui ka lapsi. Olen neid võtteid kodus ja sõbrannadega harjutanud, aga lastega pole õnneks kunagi veel pidanud kasutusele võtma. Kuna seda on keeruline selgitada, siis siin videos (1:26minutil) on näiteks näha nö väikelapse restraint.

Ja peale koolitusi ja teste hakkasingi tööle. Olen varem sel teemal põgusalt kirjutanud, aga meeldetuletuseks siis, et Department for Child Protection and Family Support omab Perthis 14 asenduskodu. Igas majas elab kuni 4 teismelist vanusevahemikus 8-17a. Arusaadavalt võin kirjutada oma tööst ainult nii palju, mis on nö avalik info ja seetõttu ma näiteks ei saa neid maju näidata, aga olgu öeldud, et enamus neist asuvad looduslikult väga ilusates kohtades. Kuna mina olen casual ehk siis saan ise valida, millistes majades ja mis päevadel töötan, siis minul pole nö oma püsivat maja. Asendusmajad üritavad võimalikult palju toimida nagu tavaline pere: igal lapsel on oma tuba, mida tuleb korras hoida, lapsi üritatakse kaasata toiduvalmistamisse ja teistesse igapäevatoimingutesse, nädalavahetustel käiakse kinos või lõbustuspargis jne. Reaalsus on muidugi mõnes majas üsna kaugel ideaalist, aga samas ei tohi ära unustada, et need pole tavalised lapsed. Kõlab väga karmilt, aga tegemist on lastega, keda tõesti mitte keegi ei taha või kellega lihtsalt tavalised kasupered hakkama ei saa. Enamus neist on teismelised, kellel on väga keeruline minevik ja kes on bioloogiliste vanemate käest ära võetud varajases lapsepõlves või beebidena. Paljud neist on proovinud elada kümnetes kasuperedes, aga erinevatel põhjustel pole see toiminud. Olgu veel öeldud, et enamus inimesi, kes üldse on nõus olema kasuvanemateks, tahavad ikka pisikesi “armsaid ja rikkumata” lapsi.

Mäletan, et tööintervjuul öeldi kohe ära, et enam keerulisemaid lapsi pole olemas – see on tõesti see kõige raskem kontingent. Minu jaoks on see muidugi väga kasulik kogemus, aga ma valetaks kui ütleks, et see mind emotsionaalselt ei puuduta. Vahel ikka naeran endamisi, et milleks mul üldse oli vaja end sotsiaaltööga siduda – maailm on palju ilusam koht, kui sa ei tea selle pahupoolest midagi. Olgem ausad – lastekodulapsi pole ühiskonnas olemas, neist ei kuule midagi ja nad pole kunagi pildil. Vahel mind ikka hämmastab, kuidas inimesed üldse keelduvad uskumast, et mõned lapsevanemad on võimelised oma lapsi väga võikalt ära kasutama.

Kõige rohkem ajavad mind muidugi vihale inimesed, kes mitte midagi lastekaitsest ei tea, aga kes väga julgelt oma arvamust avaldavad. Näiteks jooksevad meie lapsed tihti ära ja neid otsitakse uudistes taga. Kui ma tükk aega mõnes majas pole töötanud, siis tean vahel uudiseid vaadates paremini, kes seal parasjagu kohal on ja kes jälle ära jooksnud. Tegin ükskord vea ja hakkasin neid kommentaare lugema, lihtsalt ÕUDNE. Olgu lühidalt lihtsalt öeldud, et lapsed, keda on sedasi igal võimalikul ja võimatul moel väärkoheldud ei koli nägu naerul lastekaitseameti asenduskoju, mida peab teiste tundmatute samasuguste teismelistega jagama ja kus sul hoiavad silma peal võhivõõrad “ametnikud”. Ükskõik, kui ilusad ja luksuslikud need majad on, mitte ükski laps ei taha neis elada.

Veel mäletan, kuidas ma rõõmustasin enne tööle asumist, et mind ootab nii kõrge palk. Meie palgad on kõik avalikud, nii et võin öelda, et minu minimum tunnitasu on $34, millele siis lisanduvad vastavalt vahetusele erinevad boonused. Alguses hõiskasin, et ohhoo pole ju paha õpingute kõrvalt nii kergelt lisaraha teenida. Kui oma esimeselt vahetuselt koju sõitsin, siis mõtlesin küll endamisi, et appi kui naiivne minust – see töö on ju nii pingeline, kindlasti kõige väljakutsuvam töö, mida iial teinud olen. Siiani ongi mu kõige esimene vahetus kõige hullem olnud, ma ei ole kunagi ühe päevaga nii palju vägivalda pealt näinud. Nüüd peale natuke pikemalt töötamist võin öelda, et see ei ole ei suur ega väike palk, sest seda tööd lihtsalt ei saa teha raha pärast.

lastekaitse UWA

Esmamuljed lastekaitsest

19:14Ketlin

Kaks esimest nädalat kauaoodatud praktikal on edukalt läbitud ja allaandmismõtteid veel peas ei ole. Sain praktikakoha täpselt sinna kuhu tahtsin – Department for Child Protection and Family Support ehk lastekaitseametisse. Selleks tuli parajalt vaeva näha, sest juhtumisi on sel aastal meie kursusel rekordarv tudengeid ja neist enamus tahtsid mingil põhjusel just lastekaitsesse minna.

Kandideerimiseks tuli jällegi Austraaliale omaselt ports pabereid ära täita ja esimest korda siin olemise jooksul pidin ka Eestist karistusregistri väljavõtte esitama. Üldiselt nõuavad nad tavalisi karistusregistri tõendeid ja siis eraldi teeb veel iga ministeerium (vähemalt education and child protection teevad) oma kontrolli. Sina lihtsalt esitad oma andmed ja nemad siis vaatavad ise üle, et sul mingeid rikkumisi poleks. Muidugi on igal pool vaja esitada ka Working With Children Check, millest olen varem pikemalt ka kirjutanud, aga lühidalt öeldes väljastatakse selline kaart ainult neile, kes pole korda saatnud mingeid lastevastaseid kuritegusid (ning kes pole uurimise all olnud). Hädasti oleks midagi sellist Eestisse ka vaja.

Pole vist eriline üllatus, et esimene nädal oli väga raske. Esiteks ei ole ma harjunud kontoritööga ja jätkuvalt arvan, et selleks peab ikka isesorti inimene olema, et seda taluda. Esimestel päevadel oli väga palju lugemist, sest pidin end juhtumitega kurssi viima. Õhtuks silmad lausa valutasid. Põhimõtteliselt tegeleb iga töötaja oma juhtumiga/perekonnaga. Lastekaitsetöötajad peavad hindama laste turvalisust ja heaolu ning vastavalt sellele tegema ettepanekuid olukorda sekkumiseks. Mõni juhtum on ühe sammu kaugusel lahendamisest (laste hooldusõigused saab anda sugulas(t)ele/laps saab täisealiseks vms) ja mõni alles vajab uurimist. Kohe esimesel päeval oli õnn kohtusse minna. Nimelt peab lastekaitsetöötaja alati istungil kohal käima ja nii õnnestuski esimest korda kohtuistungil viibida. Ega seal midagi erilist ei olnudki tegelikult, kõik käis väga kiirelt ja lihtsalt.

Teisel päeval visati mind kohe tundmatus kohas vette, sest mu juhendaja arvas, et olen nüüd valmis tema kõnedele vastama ja tema juhtumid nii-öelda üle võtma. Kuna tal endal oli ühe keerulise juhtumiga väga kiire, siis arvaski, et mulle see hea praktika. Ma küll polnud temaga päris nõus, aga ei tahtnud väga vastu ka vaielda ja nii pidigi kiirelt valima, kas ujuda või uppuda. Iga kord kui telefon helises, ma vist võpatasin. Vahepeal üritasin võimalikult palju nende juhtumitega end kurssi viia ja terve päev mööduski ninapidi toimikutes. Hästi põnev, aga samas täpselt selline tunne nagu loeks kellegi eluloo kõige võikamaid seiku kui avatud raamatut. Jube ikka kui alasti need inimesed minu ees on.

Hiljem oli vaja ka mõne kliendiga kohtuda. Jalad värisesid küll, aga sain hakkama. Loetud minutid tagasi lugesin, kuidas seda noort inimest näiteks 5-aastasena seksuaalselt ära kasutati ja nüüd ta seisab minu ees ja on valmis minuga kohtuma. Ainsa vahega, et mina teadsin selleks hetkeks temast asju, mida suure tõenäosusega ta isegi ei tea.

Siinkohal on oluline mainida, et tegelikult ei saa ma suurt midagi siia blogisse oma praktika sisulisest poolest kirjutada. Kõik see info on konfidentsiaalne ja teate, konfidentsiaalsus on sotsiaaltöö puhul tõeline A ja O. Sellest räägitakse koolis hommikust õhtuni ja tööl tuleb paksudele dokumentidele alla kirjutades tõotada, et sa hoiad viimse kui pisiasja ainult ja ainult enda teada. Ma ei julge oma märkmikussegi eriti midagi kirja panna, sest jumal hoidku selle eest kui see ära peaks kaduma. Ausõna, ilma liialdamata, konfidentsiaalsusnõuded on siin väga kõrgelt hinnatud ja neist peetakse rangelt kinni. See puudutab muidugi kogu süsteemi, mitte ainult lastekaitset või sotsiaaltööd, st samad nõuded kehtivad igal pool lastega töötades. Näiteks sellist asja ma ei kujuta ette, et keegi teeks Austraalias lastelaagris või lasteaias pilti ja paneks pildi hiljem facebooki üles. Oma endiste eestlastest töökaaslaste või kursaõdede facebooki vaadates näeb seal pidevalt pilte lastega ja lastest. Austraalias olen pidanud allkirjaga kinnitama, et ma ei lisa lapsi sotsiaalmeedias oma sõbralistidesse ja otseloomulikult ei või ma neid pildistada. Samuti küsitakse alati, kas su kontod on ikka piisavalt anonüümsed ja varjatud. Minu arust on need kõik täiesti õigustatud küsimused ja küllap oleks ka Eestis juba aeg nende asjade üle mõtlemiseks.

Aga tagasi mu praktika juurde. Sain endale kolm juhtumit, millega peamiselt tegeleda ja siis lisaks nö abistan oma juhendajat keerulisemate juhtumitega. Kuna kõik on täiesti uus, siis esialgu lähebki enamus aega, et üldse aru saaks, mida ja kuidas teha. Õnneks on kõik töötajad super abivalmid ja käivad päeva jooksul ikka paar korda küsimas, kas kõik on korras. Pisaraid veel valanud ei ole, kuigi selle kontori seinad olevat neid näinud küll ja veel. Võite isegi ette kujutada, mis kontingendiga on tegemist, kui me räägime laste hooldusõiguste äravõtmisest. Mõned selle piirkonna juhtumid on mulle tuttavad televiisoristki.

Küll on mõnus, kui juba enne praktika algust on kõik
sinu jaoks korraldatud!


Ausõna, vahepeal on selline tunne, et ma juba töötan seal! Sellepärast mulle riigiametid meelidivadki - kõik on alati organiseeritud :)

Vahel ma loen neid toimikuid ja mõtlen, et meil oleks vähemalt kolm korda vähem tööd kui maailmas ei oleks narkootikume. On naisi, kes on oma kohustustega hakkama saanud kuni meelemürkidega tutvumiseni. Nüüd käivad nad näiteks kolm korda nädalas uriiniproovi andmas, et oma püüdlusi tõestada. Väga tihti need proovid ei ole puhtad. Muidugi on lisaks sõltuvusprobleemidele lapsevanematel veel hulganisti teisi probleeme, mis teeb nende juhtumite lahendamise eriti keeruliseks. Mina ei ole veel näinud juhtumit, kus lapse hooldusõigus sõltuks ainust ühest tegurist.

Kuigi praktika on väga väsitav ja esitab igapäevaselt väljakutseid, näen ennast kunagi selles ametis töötamas. Kui mul oli esimene intervjuu tulevase juhendajaga, tahtis ta mind ikka täiesti ära hirmutada. Et selles ametis on väga lihtne läbi põleda, probleeme koju kaasa võtta, emotsionaalselt end juhtumitega kurnata jne jne. Kuna ma teadsin, et töö hakkab olema valdavalt inimestega, kes siiralt usuvad, et lastekaitsetöötajad võtavad nende lapsi lihtsalt suurest õelusest ära, siis ma ei olnud eriti üllatunud kui mind telefonis näiteks täis sõimati. Üks kuri ema, kes on igaveseks oma laste hooldusõigused kaotanud, lihtsalt tahtis minu peale suurest pahameelest karjuda!

Jõudsin just paar päeva tagasi arusaamisele, et praegune eluetapp on siiani minu elu kõige suurem väljakutse. Vahel tunnen, et ei viitsi end enam mitte kellelegi tõestada, aga siis üsna varsti avastan end järjekordsest olukorrast, kus tuleb endast 101% anda. Keegi ei öelnudki, et see kursus peab lihtne olema, aga see on korduvalt sundinud iseennast ületama. Oli hetki, kus kahtlesin, kas üldse hakkama saan.. Täna võin eneselegi üllatuseks öelda, et tulemused on paremad, kui julgesin loota. Kui semester läbi sai, jõudsin korraks enda üle uhkust tunda, kuni algas praktika, mis mõjus nagu uus koorem seljas. Ega ilma meie pere meespoole toetuseta sirge seljaga neist kurnavatest olukordadest välja ei tuleks. Ja ükskord jõuab kätte see päev, mil vaatan sellele ajahetkele tagasi ja mõtlen, et ah, polnudki midagi hullu ju!

Siin me oleme...

Esimesed kolm kuud lastekaitseametnikuna

Mõned lapsed ei tähista emadepäeva

Esmamuljed lastekaitsest

About me

Labels

Popular Posts

Blog Archive

Contact Form

Siin me oleme...