10. märts oli siis see kauaoodatud päev, mil ma viimast korda oma ülikooli läksin ja magistrikraadiga sealt mõned tunnid hiljem lahkusin. Paljudele on tundunud veider, et viimased eksamid said novembriks tehtud ja aktus toimus alles märtsis, aga tundub, et jõulupuhkuste tõttu ei olekski teisiti võimalik. Olgu veel selgituseks öeldud, et ülikoolide jõulupuhkus kestab tavaliselt veebruari keskpaigani st üsna kohe kooliaasta alguses toimuvadki lõpuaktused.

Tegelikult oli hinges natuke kurb ka, sest nüüd ma ei olegi enam üliõpilane. Elu on muidugi muretum ja ühtäkki tundus, et kuskilt taevast sadas nii palju vaba aega sülle, aga samas ei saaks öelda, et ma igal õhtul sama inspiratsioonivalanguga koju läheks. Loengud olid meil tõesti alati põnevad ja neis osalemine tundus pigem privileeg kui kohustus. Kuigi halle juuksekarvu tuli nii mõnegli perioodil juurde, siis lõppkokkuvõttes oli see kindlasti üks parimaid asju, mis kunagi olen ette võtnud. Jääb vaid loota, et see ei olnud mu viimane diplom.

 Naljakas, et Austraalias tuleb alati aktusele nö ametlikult registreerida. Kui registreerimistähtaja maha magad, siis saadetakse diplom postiga koju ja ongi kõik. Ma olin muidugi juba ammu nii elevil, et esimesel võimalusel registreerisin ja tellisin kohe ka lõpuaktuse riided ära (kõik sai netis korda ajada). Vend mul ikka naeris, et ma nagu Harry Potter’i filmist selle pika kuuega, aga peab tunnistama, et andis tunde küll, nagu lõpetaks päris ülikooli, mis maailma kontekstis midagi tähendab ka. Kõiki riideid on võimalik osta, aga nagu enamik üliõpilasi, siis ma laenutasin kõik peale mütsi. Mul mõned kursakaaslased ostsid selle kuue baka lõpus ja nüüd selgus, et see ei sobigi. Kogu selle riietusega käib kaasas paras teadus (kuidas mida kanda, mis värv vastab millisele harule, mis kraadiga lisandub veel midagi jne jne).

Minul oli vajalik:

Müts ehk trencher cap - $18 (ostuhind)

Kuub ehk gown - $50 (laenutus)

Värviline lint ehk hood $25 (laenutus)

Ma täpselt ei teagi mille järgi need värvid on välja töötatud, aga igal kursusel on siis ametlik värv (minul Spectrum Orange). Kui tänapäeval kantakse seda komplekti vaid lõpetamisel, siis ajalooliselt oli see umbes nagu koolivorm. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi midagi ebamugavamat kandnud. Jube kui palav sellega oli, rääkimata sellest, et tegemist on täiesti vormitu asjaga, mis kuidagi seljas ei taha püsida (no vaadake ise mu pilte). Õnneks toimus aktus alles õhtul, aga ma siiski õhetasin ja higistasin sellega mitu tundi. Mehed muideks peaks selle all veel ülikonda kandma!

Lõpuaktusele sain ainult kaks kutset, sest rahvast oli lihtsalt nii palju ja lisakutseid ei jagatud (kuigi saal mahutab üle 1000 inimese). Aktus ise kippus natuke pikale venima, samas nautisin igat hetke, sest see oli peaaegu nagu ajas tagasiminek. Ma ise arvan, et mu ülikoolikompleks on üks ilusamaid ajaloolisi hooneid modernses Perth’is ja Winthrop Hall on nagu vaatamisväärsus omaette. Igal aastal toimub siin üle 20 lõpuaktuse.

Kui esimesed kõned olid peetud, siis hakkasid lõpetajad ükshaaval lavalt läbi käima, et rektor Michael Chaney’ga kätt suruda. Vahepeal oli muusikapalu ja veel kõnesid ja lõpus said mõned eriti tähtsad professorid oma elutöö medalid kätte ja oligi aktus läbi. Selle aja peale olid väljas lauad kaetud ja kui mina arvasin, et suupistete näol pakutakse puuvilju ja küpsiseid, siis tegelikult olid seal sellised hõrgutised, mida pigem eeldaks presidendi vastuvõtul näha. Haarasin kohe klaasi vahuveini, sest no lihtsalt nii hea tunne oli nagu oleks just miljoni võitnud! Kui palju on olnud neid hetki, mil õudusega mõtlesin, et see kool ei saa kunagi läbi, kui palju unetuid öid sai selle kraadi nimel ohverdatud ja kui lugematuid kordi ma olin sellest päevast unistanud!

Video tähtsast hetkest:

Mäletan kuidas enne kursuse algust üks mu tuttav ütles, et kui esimesel kooliaastal minust veel midagi võib kuulda, siis teisel aastal ta üldse ei hakkagi mind kuskile kutsuma – ja kui täpselt ta seda teadis (ise sama kooli lõpetanu). Ise ma ütlen ikka: jumal tänatud, et mul polnud aimugi kui intensiivne see kursus olema saab.

Natuke kahju oli nende ülevoolavate tunnetega lihtsalt koju sõita, sest ma poleks kuidagi osanud neljapäeva õhtul tähistada. Nagu öeldud, siis eriti kedagi aktusele kutsuda ei saanud, kuna inimesed poleks saali mahtunud. Sõbral oli väike sünnipäev ja oleks hea meelega lihtsalt sinna edasi läinud, aga Austraaliale omaselt sai pidu juba kella kümneks läbi ja nii me siis tagasi koju sõitsimegi. Üldse peab tunnistama, et ma olen väga kehv tähistaja vist viimasel ajal. Mingit pidu kursakaaslastega ka ei olnud, enamusel oli üldse reede tööpäev ja nii mitmedki ei tulnud lõpetamiselegi.

Eriti lahe lugu oli see, et üks mu kursakaaslane sõitis otse peale aktust haiglasse, kus mõne tunni möödudes sündis tal tütar! Mõned mu kursakaaslased töötavad nüüd koos ja nii mõnedki alles otsivad tööd või plaanivad maailma vallutama minna. Aga doktorantuuri küll keegi veel ei kipu.

Mitmes kõnes mainiti, et ärge unustage tänada neid, kes teid sellel teel toetasid. Läksingi koju ja kallistasin Murphy't, kellele sai kõik ettekanded sada korda ette loetud ja kellega peaaegu kahasse see kraad sai kirjutatud.

Ei suuda ikka veel ise ka uskuda, et kool on läbi ja mitteametlikult on magistrikraad käes. Reedel oli viimane eksam ja nüüd ootan tulemusi ning kuigi hõisata veel ei julge, siis juba premeerisin end vana hea küpsisetordiga ja loodan südamest, et ühtki ainet läbi ei kukkunud. Lõpp oli ikka väga raske ja piltlikult öeldes tuli vere, higi ja pisarate hinnaga. Mõned nädalad enne lõppu hakkasid kursakaaslased seda klippi jagama Facebookis ja ega enam paremini ei oskakski seda viimase semestri läbimist kirjeldada:

VIDEO

Kuigi oli kurnav, siis nautisin seda kursust väga ja ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. Juba kardan, et hakkan ülikoolielu igatsema. Üldsegi – kui keegi õppimise eest palka maksaks, siis ma vist pigem õpiks kui käiks tööl. Mul ei ole kunagi igav olnud – koguaeg istub kuklas mingi tähtaeg ja alati on midagi põnevat lugeda ja endale selgeks teha. Muutusin nende aastate jooksul inimesena väga palju ja vaatan ühiskonnas toimuvat hoopis teise - tihti mitme teise - nurga alt. Paljud teemad, millega igapäevaselt kokku puutusime on hetkel väga laia kõlapinna all – olgu selleks pagulased Euroopa kontekstis või pärismaalased Austraalias. Vahel on lausa valus olla mõningate sõnavõttude tunnistajaks. Huvitav on muidugi see, et mida rohkem mingis valdkonnas sees oled ja mida rohkem sellest tead, seda enam saad aru, kui palju veel on õppida ja teada saada.

Nüüd tagasi vaadates võin öelda, et esimesed paar kuud olin vist üsna šokis ja see aeg kulus puhtalt sisseelamiseks. Mäletan siiani, kuidas ma maadlesin oma esimese hindelise kirjatööga, mida tundus täiesti võimatu valmis kirjutada. Pidin seal analüüsima ühe oma õppejõu artiklit, jube. Väga hirmutav oli ka suuline eksam kus pidin oma õppejõudu intervjueerima. Ja siis muidugi need lugematud ettekanded – no kuidas neid sotsiaaltöös armastatakse! Tegelikult ma lõpuks vist isegi  harjusin auditooriumi ees ettekannete tegemisega üsna ära ja kui väike närv välja arvata, siis jäin tulemusega üsna rahule.   

Kõige enam vihkasin grupitööd. Eks muidugi õige ole, et meeskonnatöö on oluline ja reeglina keegi isolatsioonis ei tööta, aga sellegipoolest oli grupitöö alati kõige raskem. Laias laastus võiks oma kursakaaslased kaheks jagada: need, kes lausa elavad selle ühe projekti nimel ja eeldavad, et sa loobud selle nimel oma eraelust ja siis teine äärmus, keda pead ise taga ajama. Selle semestri esimese grupitöö käigus osad õpilased arvasidki, et peaks ikka nädalavahetustel ka kokku saama ja arutama ikka seda projekti jne. Mul oli vahepeal tunne, et mõttekam oleks autos magada selle asemel, et vahepeal üldse koju sõita. Enamus kaasõpilasi oligi väga motiveeritud ja nende kõrval tundusin mina vist looder, kuigi ega see pingutus alati neil tulemustes ei kajastunud. Ja siis muidugi oli mõni üksik, kelle eest saime ise asju ära teha, sest neid lihtsalt polnud kunagi olemas. Eks see meeskonnatöö vist päriselus niimoodi vahel välja näebki.

Kui alguses sain ikka töid tagasi väikeste parandustega ja siis lõpus avastasin, et vigu enam ei tulnudki sisse! Ise küll koguaeg tundsin, et inglise keel võiks parem olla, aga enselegi märkamatult arenesin kindlasti päris palju. Olen vist üsna leppinud, et tegelikult ei tunne ma iial, et nüüd ongi inglise keel nii heal tasemel, et pole vaja enam muretseda. Kipun väga kriitiline keele suhtes olema, aga samas olen samasugune ka eesti keelega – ikka avastan uusi sõnu ja kohe kriibib kõrva kui keegi lohakalt ja valesti eesti keelt räägib, kirjakeelest rääkimata. Püüan ikka endale meelde tuletada, et kasutan ju väga edukalt igapäevaselt akadeemilist inglise keelt, et noh küllap ma ikka midagi oskan, aga eks see ole kõik rohkem peas kinni. Mul on nende kahe keelega küll omajagu tegemist. Näiteks olen avastanud, et paljusid sotsiaaltööga seotud mõisteid ma näiteks eesti keeles üldse ei teagi. Ma ei kujuta ette, kui peaks nüüd eestis sotsiaaltöötajaks hakkama!

Muidugi tundub see omajagu hirmutav ka Austraalias.  Ega ma sellega esialgu ei kiirustagi, sest naudin oma praegust tööd väga ja pealegi on kõigepealt vaja igasugu paberimajandus korda saada ja viisadega mässama hakata ja küll siis jõuab seda sotsiaaltöö asja edasi vaadata.

Õppimine Austraalias ja Eestis on muidugi väga erinev. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt on kõrghariduse tase Eestis väga kehv ja Eestis ma kindlasti enam õppida ei tahaks. Kõik algab juba pisiasjadest nagu õppejõudude suhtumine üliõpilastesse kuni sisulise õppetööni välja. Mind näiteks väga häirib, et eesti süsteem on väga faktipõhine ja hierarhia on väga kindlalt paigas. Siin nähakse õppimist pigem partnerlussuhtena kus toimub üksteiselt õppimine ja selline suhtumine annab tegelikult tohutult indu juurde. Lisaks olen omal nahal tajunud kui kerge on defineerida mingit mõistet, aga kui palju raskem on neid analüüsida. Näiteks poliitilisi ideoloogiaid või teooriaid lahti seletada pole eriti keeruline, aga kui sul on vaja mingit organisatsiooni neid teooriaid kasutades iseloomustada, siis on juba natuke keerulisem. Asjadest tuleb tõesti aru saada, mitte lihtsalt neid pähe õppida.

Natuke kahju on sellest, et kuigi meil tekkis kursakaaslastega päris vahva seltskond, siis kooliväliselt me tegelikult kellegagi väga ei suhtle ja kindlasti suhtlema ei jää. Ma pole kunagi näinud nendes inimestes enda sõpru, nad on koguaeg pigem kooli-sõbrad olnud. Kui eelmistel semestritel käisime rohkem väljas, siis viimasel semestril polnud selleks kellelgi enam jaksu. Ahjaa, ma polegi kirjutanud, et meil näiteks on koolis tavern/pubi. Kogu ülikooli kompleks on nagu väike linnak – meil on seal oma perearstikeskus, kohvikud, poed, juuksur, apteek jne. Ja seal tavernis me ikka saime tihtipeale kokku ja igaüks võttis joogi või paar. Vahel oli seal isegi elav muusika (mingid ülikoolibandid võib-olla). Natuke harjumatu alguses, et jalutad loengust välja ja siis kaks sammu edasi on pubi, kus pakutakse alkoholi (ja uksel pead muidugi turvamehele dokumenti näitama). Pean tunnistama, et ma olen ise ka peale karastavat siidrit rõõmsalt nii mõnigi kord loengusse edasi läinud.

Kui veel tagasi tulla meie kursaürituste juurde, siis mulle tundus alati veider, kuidas paljud võtsid oma kaaslased kursapidudele kaasa. Minu arust nad alati igavlesid seal, sest eks me ikka kippusime ju rohkem sotsiaaltööst rääkima. Ja mõni vallaline kursakaaslane jälle tundis end kehvasti, et neil polnud kedagi kaasa võtta, kuigi mina näiteks käisin alati üksi. See on vist mingi kultuuridevaheline erinevus, sest kõigi teiste jaoks tundus see elukaaslaste kaasa vedamine üsna normaalne. Meil oli kodus küll sellest juttu, aga mõlemale tundus, et jäägu pigem igaüks oma seltskonna juurde.

Aga kui need üksikud kursapeod välja arvata, siis muidu jäime küll sellest põnevast ja pöörasest tudengielust väga eemale. Igasugu üritusi toimus selle kahe aasta jooksul väga palju, aga erinevatel põhjustel ma kunagi nendele ei jõudnud. Kursakaaslased ka ütlesid, et ega nad enam väga aktiivselt kaasa ei tee seda programmi, et see ikka rohkem baka üliõpilastele. Meil oli kokku kursusel umbes 50 õpilast (mõned neist osalise koormusega st nad tegid 1-2 aine kaupa), kellest enamusega ma suure tõenäosusega ei kohtu enam kunagi. Mõned rahvusvahelised õpilased on juba kojugi sõitnud. Kõige rohkem suhtlesingi muidu Inglise ja Tai tüdrukuga ning kohaliku austraallasega, veel sain hästi läbi Keenia ja Nigeeria tüdrukutega ning Austraalia/Tawani kutiga. Enamus kursakaaslasi olid väga toredad, aga küllap selleks on ikka natuke rohkem kui “lihtsalt tore” vaja olla, et tekiks mingi suurem sõprus.

Reedel peale viimast eksamit oligi tegelikult esimene ja arvatavasti ka viimane kord kui peaaegu kõik kursakaaslased kokku said ja läks väikseks tähistamiseks. Olin küll täiesti magamata, aga samas oli nii ülevoolavalt hea kergendav tunne, et ega magada polekski tahtnud. Keegi organiseeris väikse kogunemise lähedalasuvas pubis ja isegi üks õppejõududest tuli kohale. Mõne inimesega jätsimegi hüvasti, kes nüüdseks on tagasi kodumaal. Ametlik lõpuaktus on jõuluvaheaja tõttu alles millalgi veebruaris või märtsis nii et ega paljud seda ootama ei jää. Tegelikult oli ikka natuke kurb ka, küllap see käib iga muutusega kaasas.

Paar tundi muljetamist ja tulingi koju ära. Mul jäi natuke aega magamiseks, aga no nii ärev meel oli, et lihtsalt ei suutnud magada. Pikutasime seal Murphyga ja lihtsalt olin enda üle nii uhke nagu polnud vist kunagi veel olnudki… Ja siis saime sõbrannadega linnas kokku. Naersin endamisi, et siin ma nüüd siis olen, kool läbi, aga tähistan seda ikka oma väikses sõprade ringis, mitte kursakaaslastega. Vist sellepärast mul oligi vaja enne seal Tafe kursusel õppida. 

Alles ma alustasin oma praktikat ja nüüd võib suure õnnetundega kinnitada, et esimene 420 tunnine praktika on tehtud, hurraaa! Vahepeal oli küll selline tunne, et enam ei jaksa, see oli mul siiani kõige mahukam praktikakogemus. Kes enam ei mäleta, mis praktikaga tegemist, lugege siit.

Üldiselt jäin kogemusega rahule ja õppisin igal sammul väga palju. Muide, Austraalias on praktikad väga teistsugused. Oskan Eestis kahe kõrgkooli kogemusel rääkida, et Eestis on praktikad enamasti lihtsalt passimine. Eks muidugi see sõltub ka erialast. Siin on praktikal kohati isegi raskem kui koolis oma eksamite ja töödega võidelda. Praktika jooksul on vaja mitu aruannet esitada, kus hindad ise oma pädevust ja taolise aruande esitab ka su juhendaja. Koolist käivad õppejõud sind vaatlemas ja nö küsitlemas ja muidugi kohtutakse ka sinu juhendajaga. Lisaks on vaja esitada kirjalikke töid, kus sa selgitad mingi juhtumi põhjal, mida ja miks sa tegid, näiteks millisele teooriale sa toetusid või kuidas lahendaksid seda olukorda tulevikus. Mõnes mõttes on see nagu eluline eksam kus iga su tegu hinnatakse.

Kuigi mul esines juhendajaga ka mõningaid probleeme, siis üldiselt pean talle tänulik olema, sest ta valmistas mind lastekaitses töötamiseks väga hästi ette. Ta andis mulle rohkem vabadust ise reaalselt teha kui tegelikult õpilastele kohane oleks. Lisaks sain võimaluse näha erinevate meeskondade tööd, mis samuti tavaolukorras pole võimalik. Meie lastekaitseameti tööjaotus on esmapilgul üsna keeruline ja sellise riikliku organisatsiooni tudmaõppimine oli juba omaette kogemus.

Nagu paljud teisedki valdkonnad siis ka lastekaitseamet on igas osariigis erinev, mõnes mõttes teeb see töö keerulisemaks, sest kui on tarvis infot vahetada mõne teise osariigiga, siis see toimub läbi spetsiaalse töötaja, kes nö koordineerib osariikidevahelist tööd. Pole harv juhus, kui pered “põgenevad” lastekaitse eest just ühest osariigist teise kolides.

Kohtusin selle praktika käigus inimestega, keda lihtsalt ei oleks mul oma igapäevaelus mitte kuidagi teisiti vist võimalik kohata. Lühidalt öeldes oli neil kõigil elu ikka väga ummikus ja sünge minevik seljataga. Meie ülesanne oli siis neile natukenegi helgemat tulevikku pakkuda. Oli kliente, kes jäävad mulle vist alatiseks meelde! Väga tihti üllatusin positiivselt, kui kliendid olid minuga väga lugupidavad kuigi nende toimikust võib päris hirmuäratavaid asju lugeda. Peale äärmiselt võikate toimikutega tutvumist ei suuda mind vist enam miski siin maailmas enam üllatada.

Hästi harjumatu oli igapäevaselt oma volitusi kasutada, sest olgem ausad, lastekaitsetöötajatel on väga palju võimu otsuseid vastu võtta ja oma klientide elu mõjutada. Alguses oli ebameeldiv tajuda, kuidas kliendid meie ees nii “väiksed” olid. Jalutasime peaaegu igapäevaselt ette teatamata inimeste kodudesse, et neid “üle hinnata” ja hiljem kontoris pikki aruandeid nende kodu ja käitumise kohta kirjutada. Kõige raskem oli harjuda tõsiasjaga, et sulle päevast-päeva lihtsalt näkku valetatakse. Stiilis “jah, ma juba täitsin need paberid ära”, “ei ma ei ole rohkem narkootikume kasutanud”, “ma ei lööks iial oma last” jne jne.

Igapäevaselt on see muidugi emotsionaalselt väga kurnav töö. Minu üllatuseks kohtusin lastekaitsetöötajatega, kes isegi peale kümmet aastat tööpraktikat vahel pingele vastu ei pea. Natuke hirmutav, et enamus mu töökaaslastest olid lahutatud naised, kes rohkem tööl kui kodus elasid. Ma ei ole iial nii paljude nutvate inimeste seltskonnas viibinud (siinkohal pean ma siis enamasti silmas kliente, kuid polnud ka ime kui töötajad vahel murdusid). Muide, minu jaoks pidigi see praktika olema otsustava tähtsusega, sest kartsin, et olen ehk ise ka liiga tundlik selle ameti jaoks. Selgus, et olen emotsionaalselt palju tugevam kui ise arvasin. Minust võib veel lastekaitsetöötaja saada!

Kui mul hetkeseisuga kool lõpetatud oleks, siis kindlasti tahaksin lastekaitsesse tööle minna. Huvitavamat ja väljakutsuvamat tööd on minu erialal raske leida, pealegi maksab riik päris head palka. Aastapalgad algavad linnas $60 000 (sõltub kvalifikatsioonist, varasemast kogemusest) ning küündivad pea $100 000ni, maapiirkondades lisanduvad ka eraldi boonused alustades rendimajast kuni lisapuhkuseni. Ja ega siin väga koonerdamist ei näe, võimalusi kliente toetada nii materiaalselt kui ka tugiteenuste kaudu on palju ja muidugi on töötingimused väga head. Mul piisas mõne erapsühholoogi arve nägemisest, et peaaegu pikali kukkuda.

Iga tööpäev on täiesti ettearvamatu. Võib juhtuda, et kontor tuleb keset päeva sulgeda, sest mõni hullunud klient lubab kõigepealt kogu kollektiivi ja seejärel iseennast ära tappa. Ühel hommikul olid näiteks kõik tööautod kurikaga segi pekstud. Ega see just kõige populaarsem ametikoht ei ole jah. Lisaks muidugi arvatakse, et lastekaitseamet passib niisama ja ei võta lapsi piisavalt kiiresti ebasobivate lastevanemate käest ära. Muide, meie kontoris nägin igapäevaselt, et töötajad ei käinud korralikult isegi lõunapausil, sest tööd tuli muudkui aknast ja uksest sisse.

Veel on mul väga hea meel, et tutvusin päris mitme maori perekonnaga. Maorid on Uus-Meremaa põliselanikud, keda elab Austraalias küll päris palju, aga kellega mul varasemad isiklikud kokkupuuted puudusid. Neil on rikkalik ajalugu, oma keel, huvitavad traditsioonid. Kui sotsiaalsetest probleemidest rääkida, siis nad on üsna sarnased Austraalia aborigeenidele – lühike eluiga, madal haridustase, töötus, kuritegevus jne. Muide, umbes pooled austraalia lastest, kelle vanematelt on hooldusõigused ära võetud, on aborigeenid (49%) ja 5.9% on muulased (statistika järgi kuuluvad siia gruppi ka maorid).

Üldiselt rääkides on kogu lastekaitse üles ehitatud üsna erinevalt Eestist. Näiteks puuduvad Austraalias lastekodud. WA valitsusel on 14 peremaja, mis majutab korraga 4 last, kes saavad majas elada reeglina kuni kaks aastat. Õnnestus paari maja ka endal külastada ja peab mainima, et need on väga heal tasemel. Enamus maju asuvad kesklinnast üsna kaugel, suurel maa-alal, mitmete vaba aja tegevuse võimalustega alustades korvpalliväljakust lõpetades ujumisbasseiniga, aadressid on salastatud. Lisaks valitsuse majadele on väga palju mittetulundusühinguid, kes pakuvad sarnast lahendust kuni 18-aastastele lastele. Eesmärk on alati leida asenduspere, adopteerimine on väga keeruline ja harvaesinev.

Austraalias on kaks kinnist hooldusasutust 12-18 aastastele vanemliku hoolitsuseta lastele, kes on iseendale või ühiskonnale ohtlikud. Sinna paigutakse lapsed kuni 21 päevaks, et neid nö teraapilise mudeli abil toetada. Tegemist on enesevigastajate ja/või suidsiidsete lastega, kellele tagatakse ööpäevaringne valve. Väga põnev oli seal ekskursioonil käia, aga hoopis teine tunne oli paar nädalat hiljem oma klienti seal külastada. Muide, selle noore tüdrukuga tekkis mul praktika käigus kõige lähedasem suhe ja temaga hüvasti jättes oli minu jaoks ainus kord kui silmad tõesti vett täis valgusid. Nii südamesse puges mulle!

Kuigi vahel oli väga raske, oli viimasel päeval kontorist välja kõndides ikkagi natuke kurb. Mul vedas väga kogu kollektiiviga, kes võtsid mind kiirelt omaks ja panid mind tundma nagu meeskonnaliige. Naljakas, kuidas siinses multikultuurses ühiskonnas saab valitsuse jaoks töötades siiski aru, kui teistsugune ma olen, nagu valge vares austraallaste seas. Kokkuvõttes oli see võrratu kogemus, mis muutis mu maailmapilti ja andis mulle väga palju sisemist tugevust juurde.

Kaks esimest nädalat kauaoodatud praktikal on edukalt läbitud ja allaandmismõtteid veel peas ei ole. Sain praktikakoha täpselt sinna kuhu tahtsin – Department for Child Protection and Family Support ehk lastekaitseametisse. Selleks tuli parajalt vaeva näha, sest juhtumisi on sel aastal meie kursusel rekordarv tudengeid ja neist enamus tahtsid mingil põhjusel just lastekaitsesse minna.

Kandideerimiseks tuli jällegi Austraaliale omaselt ports pabereid ära täita ja esimest korda siin olemise jooksul pidin ka Eestist karistusregistri väljavõtte esitama. Üldiselt nõuavad nad tavalisi karistusregistri tõendeid ja siis eraldi teeb veel iga ministeerium (vähemalt education and child protection teevad) oma kontrolli. Sina lihtsalt esitad oma andmed ja nemad siis vaatavad ise üle, et sul mingeid rikkumisi poleks. Muidugi on igal pool vaja esitada ka Working With Children Check, millest olen varem pikemalt ka kirjutanud, aga lühidalt öeldes väljastatakse selline kaart ainult neile, kes pole korda saatnud mingeid lastevastaseid kuritegusid (ning kes pole uurimise all olnud). Hädasti oleks midagi sellist Eestisse ka vaja.

Pole vist eriline üllatus, et esimene nädal oli väga raske. Esiteks ei ole ma harjunud kontoritööga ja jätkuvalt arvan, et selleks peab ikka isesorti inimene olema, et seda taluda. Esimestel päevadel oli väga palju lugemist, sest pidin end juhtumitega kurssi viima. Õhtuks silmad lausa valutasid. Põhimõtteliselt tegeleb iga töötaja oma juhtumiga/perekonnaga. Lastekaitsetöötajad peavad hindama laste turvalisust ja heaolu ning vastavalt sellele tegema ettepanekuid olukorda sekkumiseks. Mõni juhtum on ühe sammu kaugusel lahendamisest (laste hooldusõigused saab anda sugulas(t)ele/laps saab täisealiseks vms) ja mõni alles vajab uurimist. Kohe esimesel päeval oli õnn kohtusse minna. Nimelt peab lastekaitsetöötaja alati istungil kohal käima ja nii õnnestuski esimest korda kohtuistungil viibida. Ega seal midagi erilist ei olnudki tegelikult, kõik käis väga kiirelt ja lihtsalt.

Teisel päeval visati mind kohe tundmatus kohas vette, sest mu juhendaja arvas, et olen nüüd valmis tema kõnedele vastama ja tema juhtumid nii-öelda üle võtma. Kuna tal endal oli ühe keerulise juhtumiga väga kiire, siis arvaski, et mulle see hea praktika. Ma küll polnud temaga päris nõus, aga ei tahtnud väga vastu ka vaielda ja nii pidigi kiirelt valima, kas ujuda või uppuda. Iga kord kui telefon helises, ma vist võpatasin. Vahepeal üritasin võimalikult palju nende juhtumitega end kurssi viia ja terve päev mööduski ninapidi toimikutes. Hästi põnev, aga samas täpselt selline tunne nagu loeks kellegi eluloo kõige võikamaid seiku kui avatud raamatut. Jube ikka kui alasti need inimesed minu ees on.

Hiljem oli vaja ka mõne kliendiga kohtuda. Jalad värisesid küll, aga sain hakkama. Loetud minutid tagasi lugesin, kuidas seda noort inimest näiteks 5-aastasena seksuaalselt ära kasutati ja nüüd ta seisab minu ees ja on valmis minuga kohtuma. Ainsa vahega, et mina teadsin selleks hetkeks temast asju, mida suure tõenäosusega ta isegi ei tea. 

Siinkohal on oluline mainida, et tegelikult ei saa ma suurt midagi siia blogisse oma praktika sisulisest poolest kirjutada. Kõik see info on konfidentsiaalne ja teate, konfidentsiaalsus on sotsiaaltöö puhul tõeline A ja O. Sellest räägitakse koolis hommikust õhtuni ja tööl tuleb paksudele dokumentidele alla kirjutades tõotada, et sa hoiad viimse kui pisiasja ainult ja ainult enda teada. Ma ei julge oma märkmikussegi eriti midagi kirja panna, sest jumal hoidku selle eest kui see ära peaks kaduma. Ausõna, ilma liialdamata, konfidentsiaalsusnõuded on siin väga kõrgelt hinnatud ja neist peetakse rangelt kinni. See puudutab muidugi kogu süsteemi, mitte ainult lastekaitset või sotsiaaltööd, st samad nõuded kehtivad igal pool lastega töötades. Näiteks sellist asja ma ei kujuta ette, et keegi teeks Austraalias lastelaagris või lasteaias pilti ja paneks pildi hiljem facebooki üles. Oma endiste eestlastest töökaaslaste või kursaõdede facebooki vaadates näeb seal pidevalt pilte lastega ja lastest. Austraalias olen pidanud allkirjaga kinnitama, et ma ei lisa lapsi sotsiaalmeedias oma sõbralistidesse ja otseloomulikult ei või ma neid pildistada. Samuti küsitakse alati, kas su kontod on ikka piisavalt anonüümsed ja varjatud. Minu arust on need kõik täiesti õigustatud küsimused ja küllap oleks ka Eestis juba aeg nende asjade üle mõtlemiseks.

Aga tagasi mu praktika juurde. Sain endale kolm juhtumit, millega peamiselt tegeleda ja siis  lisaks nö abistan oma juhendajat keerulisemate juhtumitega. Kuna kõik on täiesti uus, siis esialgu lähebki enamus aega, et üldse aru saaks, mida ja kuidas teha. Õnneks on kõik töötajad super abivalmid ja käivad päeva jooksul ikka paar korda küsimas, kas kõik on korras. Pisaraid veel valanud ei ole, kuigi selle kontori seinad olevat neid näinud küll ja veel. Võite isegi ette kujutada, mis kontingendiga on tegemist, kui me räägime laste hooldusõiguste äravõtmisest. Mõned selle piirkonna juhtumid on mulle tuttavad televiisoristki. 

Vahel ma loen neid toimikuid ja mõtlen, et meil oleks vähemalt kolm korda vähem tööd kui maailmas ei oleks narkootikume. On naisi, kes on oma kohustustega hakkama saanud kuni meelemürkidega tutvumiseni. Nüüd käivad nad näiteks kolm korda nädalas uriiniproovi andmas, et oma püüdlusi tõestada. Väga tihti need proovid ei ole puhtad. Muidugi on lisaks sõltuvusprobleemidele lapsevanematel veel hulganisti teisi probleeme, mis teeb nende juhtumite lahendamise eriti keeruliseks. Mina ei ole veel näinud juhtumit, kus lapse hooldusõigus sõltuks ainust ühest tegurist.

Kuigi praktika on väga väsitav ja esitab igapäevaselt väljakutseid, näen ennast kunagi selles ametis töötamas. Kui mul oli esimene intervjuu tulevase juhendajaga, tahtis ta mind ikka täiesti ära hirmutada. Et selles ametis on väga lihtne läbi põleda, probleeme koju kaasa võtta, emotsionaalselt end juhtumitega kurnata jne jne. Kuna ma teadsin, et töö hakkab olema valdavalt inimestega, kes siiralt usuvad, et lastekaitsetöötajad võtavad nende lapsi lihtsalt suurest õelusest ära, siis ma ei olnud eriti üllatunud kui mind telefonis näiteks täis sõimati. Üks kuri ema, kes on igaveseks oma laste hooldusõigused kaotanud, lihtsalt tahtis minu peale suurest pahameelest karjuda!

Jõudsin just paar päeva tagasi arusaamisele, et praegune eluetapp on siiani minu elu kõige suurem väljakutse. Vahel tunnen, et ei viitsi end enam mitte kellelegi tõestada, aga siis üsna varsti avastan end järjekordsest olukorrast, kus tuleb endast 101% anda. Keegi ei öelnudki, et see kursus peab lihtne olema, aga see on korduvalt sundinud iseennast ületama. Oli hetki, kus kahtlesin, kas üldse hakkama saan.. Täna võin eneselegi üllatuseks öelda, et tulemused on paremad, kui julgesin loota. Kui semester läbi sai, jõudsin korraks enda üle uhkust tunda, kuni algas praktika, mis mõjus nagu uus koorem seljas. Ega ilma meie pere meespoole toetuseta sirge seljaga neist kurnavatest olukordadest välja ei tuleks. Ja ükskord jõuab kätte see päev, mil vaatan sellele ajahetkele tagasi ja mõtlen, et ah, polnudki midagi hullu ju!