Endal ka imelik mõelda, et need on meil juba kuuendad jõulud Austraalias. Mida aastad edasi, seda rohkem mulle jõulud meeldima hakkavad ja alati ootan pühi suure põnevusega. Sel aastal tegelikult midagi uut ja huvitavat polnudki plaanis – pigem oli see eelmise aasta kordus.

 Nimelt rentisime pühadeks sama seltskonnaga sama maja, kus eelmisel aastalgi käisime. Hakkasime jõulude peale juba aprillis(!!!) mõtlema ja sobivat maja otsima. Kiirelt sai selgeks, et vist oleme siiski hiljaks jäänud ja kuna miskit paremat ei leidnud, siis otsustasime sama Myalupi maja kasuks. Mitte, et meile seal poleks meeldinud, aga pigem just oleks tahtnud kuskil uues kohas ära käia. Kahjuks olid aga teised sobivad majad juba broneeritud ja nii me siis võtsimegi Tree House. Kui uueks aastaks maja tahaks, siis peaks vist juba praegu otsima hakkama!

Ja kõige erilisema jõulukaardi sai meie perest sel aastal hoopis Murphy:

Tööl on juba paar kuud rohkem stabiilsust – nimelt olen nüüd täiskohaga ühe majaga seotud ja hakkan vaikselt tiimi sisse sulanduma. Sellega seoses õpin oma töökaaslasi paremini tundma ja peab tunnistama, et kohati tean neist rohkem kui tahaksin.

Olen alati kirjeldanud austraallasi kui väga avatud ja avameelset rahvust. Kuna viimasel ajal on eelkõige just töö kaudu olnud palju uute inimestega tutvumist, siis olen saanud rohkem sel teemal mõtiskleda. Minu jaoks on alati olnud natuke harjumatu, et paljud kohalikud ei karda liiga isiklikke küsimusi küsida. Kui muidu peetakse raha tabuteemaks, siis näiteks õpingute rahastamise kohta ei pelga paljud küsida. Harjumatult on mõjunud ka iga uue tutvuse järel põhjalik perekonnaliikmete uurimine. Näiteks piisab vaid mainimisest, et olen abielus ja juba ma avastan end küsimusterahe alt oma abikaasa kohta. Ma ei mäleta, et Eestis keegi esmakohtumisel kohe oleks niimoodi pärima hakanud.

Võib-olla on see kõik seotud rohkem inimeste omaksvõtmisega. Mul on eluaeg olnud üsna väike sõpradering, kellega isiklikke asju jagada ja iga suvaline juhututtav sinna ringi kindlasti ei kuulu. Samas austraallased paistavad uusi inimesi palju lihtsamalt omaks võtvat. Küll on veider, kui mõni tuttav meid jälle kuskile kutsub ja ise mõtlen, et kas see on nüüd päris kutse või viisakusnorm. Alles eelmisel nädalavahetusel kutsusid Heikki endised töökaaslased meid roadtripile. Õnneks poleks me minna saanud, aga kuidagi veider oli siiski, et pole nii kaua enam suhelnud ja nüüd äkki selline kutse. Austraallastele paistavad uued tutvused hirmsasti meeldivat. Vahel ma ei mõista, kuidas neil reaalselt jääb aega oma päris sõpradega kõigi nende juhututvuste kõrvalt suhelda.

Mulle nii tihti tundub, et austraallasi saab lugeda nagu avatud raamatuid. Õpingute, praktika ja nüüd töö kaudu olen viimasel ajal palju kokku puutunud nö põlisaustraallastega, kes täiesti kompleksivabalt meie esimesel kohtumisel avaldavad oma seksuaalse orientatsiooni, räägivad oma keerulisest lapsepõlvest, kuidas neid seksuaalselt ära on kasutatud või kuidas nad lapsi ei saa või kuidas nad kannatavad lähisuhtevägivalla all. Sotsiaaltöötajana ma olen muidugi juba natuke harjunud selliseid asju kuulma, aga mind paneb siiski vahel imestama, kuidas kõigest sellest nii avameelselt räägitakse. Vahel mõtlen, äkki mul on endal mingi kiiks küljes, et kõik nende juttudega minuni jõuavad ja pihtima hakkavad. Kui muidu mind esmakohtumisel inimene kui isiksus väga huvitab, siis on teemasid, mida ma iial ei puudutaks – näiteks laste saamine või pereprobleemid, aga tihtipeale räägitakse sellest küsimatagi.

Mida vanemaks saad, seda raskem on õigeid sõpru leida. Tutvusringkonna loomine on kindlasti olnud kõige suurem väljakutse võõrasse riiki elama asumisel. Oli aegu, kus mul näiteks ei olnudki ühtegi sõpra – reisisime ringi ja kõik tutvused jäid väga põgusaks. Samal ajal hääbusid sõprussidemed eesti sõbrannadega, kes kõik läksid oma eluga edasi ja kellega ajavahe tõttu oli aina keerulisem suhelda. Sain kiiresti aru, et sellisel moel mina meie sõprust ette ei kujuta – elame eri riikides ja ajavööndites. Esimesed pool aastat/aasta elasin seda tegelikult päris raskelt üle – see oli aeg kui hakkasin aru saama, et näen oma tulevikku pigem Austraalias kui Eestis, kuid samas oli raske lahti lasta neist vähestest sõpradest, kes Eestisse minust maha jäid. Tean eestlasi, kes on aastaid Eestist eemal elanud, aga kes peavad kodumaale jäänud sõbrannasid ikka oma parimateks. Mina olen leppinud, et Eestisse jäid sõbrannad, kes on kunagi olnud väga tähtsal kohal mu elus, aga kes enam minu igapäevaellu ei kuulu. Sõbrannade puudumine muutis tegelikult meie omavahelist suhet palju tugevamaks – mõnda aega olimegi ju ainult kahekesi ja tegime kõike koos. Naersime, et kui keegi helistabki, siis tead alati kes helistajaks on. Ega meie muidugi ainsad ole, kes enda tutvusringkonna on nullist üles ehitanud – tean inimesi, kes meeleheitest kontvõõraid näiteks oma sünnipäevadele kutsuvad, et laua ääres rohkem rahvast istuks.

Pean muidugi tunnistama, et mida aeg edasi, seda raskemalt ma inimesi omaks võtan. Heikki vahel naerab ja narrib, et ma olen antisotsiaalne, aga no tõesti – elu on liiga lühike, et veeta oma kvaliteetaega inimestega, kelle seltskond sulle mitte midagi paku. Selle koha pealt ei sobi ma vist absoluutselt Austraaliasse, kus ollakse pigem familiaarsed ja väga suure suhlusvajadusega. Kuigi uue tutvusringkonna tekitamine võib mõnele introvertsemale tüübile keeruliseks kujuneda, siis tegelikult pole ohtu, et kohalikud austraallased kedagi päris üksi ja ilma sõpruseta jätaks.

Ei suuda ikka veel ise ka uskuda, et kool on läbi ja mitteametlikult on magistrikraad käes. Reedel oli viimane eksam ja nüüd ootan tulemusi ning kuigi hõisata veel ei julge, siis juba premeerisin end vana hea küpsisetordiga ja loodan südamest, et ühtki ainet läbi ei kukkunud. Lõpp oli ikka väga raske ja piltlikult öeldes tuli vere, higi ja pisarate hinnaga. Mõned nädalad enne lõppu hakkasid kursakaaslased seda klippi jagama Facebookis ja ega enam paremini ei oskakski seda viimase semestri läbimist kirjeldada:

VIDEO

Kuigi oli kurnav, siis nautisin seda kursust väga ja ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. Juba kardan, et hakkan ülikoolielu igatsema. Üldsegi – kui keegi õppimise eest palka maksaks, siis ma vist pigem õpiks kui käiks tööl. Mul ei ole kunagi igav olnud – koguaeg istub kuklas mingi tähtaeg ja alati on midagi põnevat lugeda ja endale selgeks teha. Muutusin nende aastate jooksul inimesena väga palju ja vaatan ühiskonnas toimuvat hoopis teise - tihti mitme teise - nurga alt. Paljud teemad, millega igapäevaselt kokku puutusime on hetkel väga laia kõlapinna all – olgu selleks pagulased Euroopa kontekstis või pärismaalased Austraalias. Vahel on lausa valus olla mõningate sõnavõttude tunnistajaks. Huvitav on muidugi see, et mida rohkem mingis valdkonnas sees oled ja mida rohkem sellest tead, seda enam saad aru, kui palju veel on õppida ja teada saada.

Nüüd tagasi vaadates võin öelda, et esimesed paar kuud olin vist üsna šokis ja see aeg kulus puhtalt sisseelamiseks. Mäletan siiani, kuidas ma maadlesin oma esimese hindelise kirjatööga, mida tundus täiesti võimatu valmis kirjutada. Pidin seal analüüsima ühe oma õppejõu artiklit, jube. Väga hirmutav oli ka suuline eksam kus pidin oma õppejõudu intervjueerima. Ja siis muidugi need lugematud ettekanded – no kuidas neid sotsiaaltöös armastatakse! Tegelikult ma lõpuks vist isegi  harjusin auditooriumi ees ettekannete tegemisega üsna ära ja kui väike närv välja arvata, siis jäin tulemusega üsna rahule.   

Kõige enam vihkasin grupitööd. Eks muidugi õige ole, et meeskonnatöö on oluline ja reeglina keegi isolatsioonis ei tööta, aga sellegipoolest oli grupitöö alati kõige raskem. Laias laastus võiks oma kursakaaslased kaheks jagada: need, kes lausa elavad selle ühe projekti nimel ja eeldavad, et sa loobud selle nimel oma eraelust ja siis teine äärmus, keda pead ise taga ajama. Selle semestri esimese grupitöö käigus osad õpilased arvasidki, et peaks ikka nädalavahetustel ka kokku saama ja arutama ikka seda projekti jne. Mul oli vahepeal tunne, et mõttekam oleks autos magada selle asemel, et vahepeal üldse koju sõita. Enamus kaasõpilasi oligi väga motiveeritud ja nende kõrval tundusin mina vist looder, kuigi ega see pingutus alati neil tulemustes ei kajastunud. Ja siis muidugi oli mõni üksik, kelle eest saime ise asju ära teha, sest neid lihtsalt polnud kunagi olemas. Eks see meeskonnatöö vist päriselus niimoodi vahel välja näebki.

Kui alguses sain ikka töid tagasi väikeste parandustega ja siis lõpus avastasin, et vigu enam ei tulnudki sisse! Ise küll koguaeg tundsin, et inglise keel võiks parem olla, aga enselegi märkamatult arenesin kindlasti päris palju. Olen vist üsna leppinud, et tegelikult ei tunne ma iial, et nüüd ongi inglise keel nii heal tasemel, et pole vaja enam muretseda. Kipun väga kriitiline keele suhtes olema, aga samas olen samasugune ka eesti keelega – ikka avastan uusi sõnu ja kohe kriibib kõrva kui keegi lohakalt ja valesti eesti keelt räägib, kirjakeelest rääkimata. Püüan ikka endale meelde tuletada, et kasutan ju väga edukalt igapäevaselt akadeemilist inglise keelt, et noh küllap ma ikka midagi oskan, aga eks see ole kõik rohkem peas kinni. Mul on nende kahe keelega küll omajagu tegemist. Näiteks olen avastanud, et paljusid sotsiaaltööga seotud mõisteid ma näiteks eesti keeles üldse ei teagi. Ma ei kujuta ette, kui peaks nüüd eestis sotsiaaltöötajaks hakkama!

Muidugi tundub see omajagu hirmutav ka Austraalias.  Ega ma sellega esialgu ei kiirustagi, sest naudin oma praegust tööd väga ja pealegi on kõigepealt vaja igasugu paberimajandus korda saada ja viisadega mässama hakata ja küll siis jõuab seda sotsiaaltöö asja edasi vaadata.

Õppimine Austraalias ja Eestis on muidugi väga erinev. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt on kõrghariduse tase Eestis väga kehv ja Eestis ma kindlasti enam õppida ei tahaks. Kõik algab juba pisiasjadest nagu õppejõudude suhtumine üliõpilastesse kuni sisulise õppetööni välja. Mind näiteks väga häirib, et eesti süsteem on väga faktipõhine ja hierarhia on väga kindlalt paigas. Siin nähakse õppimist pigem partnerlussuhtena kus toimub üksteiselt õppimine ja selline suhtumine annab tegelikult tohutult indu juurde. Lisaks olen omal nahal tajunud kui kerge on defineerida mingit mõistet, aga kui palju raskem on neid analüüsida. Näiteks poliitilisi ideoloogiaid või teooriaid lahti seletada pole eriti keeruline, aga kui sul on vaja mingit organisatsiooni neid teooriaid kasutades iseloomustada, siis on juba natuke keerulisem. Asjadest tuleb tõesti aru saada, mitte lihtsalt neid pähe õppida.

Natuke kahju on sellest, et kuigi meil tekkis kursakaaslastega päris vahva seltskond, siis kooliväliselt me tegelikult kellegagi väga ei suhtle ja kindlasti suhtlema ei jää. Ma pole kunagi näinud nendes inimestes enda sõpru, nad on koguaeg pigem kooli-sõbrad olnud. Kui eelmistel semestritel käisime rohkem väljas, siis viimasel semestril polnud selleks kellelgi enam jaksu. Ahjaa, ma polegi kirjutanud, et meil näiteks on koolis tavern/pubi. Kogu ülikooli kompleks on nagu väike linnak – meil on seal oma perearstikeskus, kohvikud, poed, juuksur, apteek jne. Ja seal tavernis me ikka saime tihtipeale kokku ja igaüks võttis joogi või paar. Vahel oli seal isegi elav muusika (mingid ülikoolibandid võib-olla). Natuke harjumatu alguses, et jalutad loengust välja ja siis kaks sammu edasi on pubi, kus pakutakse alkoholi (ja uksel pead muidugi turvamehele dokumenti näitama). Pean tunnistama, et ma olen ise ka peale karastavat siidrit rõõmsalt nii mõnigi kord loengusse edasi läinud.

Kui veel tagasi tulla meie kursaürituste juurde, siis mulle tundus alati veider, kuidas paljud võtsid oma kaaslased kursapidudele kaasa. Minu arust nad alati igavlesid seal, sest eks me ikka kippusime ju rohkem sotsiaaltööst rääkima. Ja mõni vallaline kursakaaslane jälle tundis end kehvasti, et neil polnud kedagi kaasa võtta, kuigi mina näiteks käisin alati üksi. See on vist mingi kultuuridevaheline erinevus, sest kõigi teiste jaoks tundus see elukaaslaste kaasa vedamine üsna normaalne. Meil oli kodus küll sellest juttu, aga mõlemale tundus, et jäägu pigem igaüks oma seltskonna juurde.

Aga kui need üksikud kursapeod välja arvata, siis muidu jäime küll sellest põnevast ja pöörasest tudengielust väga eemale. Igasugu üritusi toimus selle kahe aasta jooksul väga palju, aga erinevatel põhjustel ma kunagi nendele ei jõudnud. Kursakaaslased ka ütlesid, et ega nad enam väga aktiivselt kaasa ei tee seda programmi, et see ikka rohkem baka üliõpilastele. Meil oli kokku kursusel umbes 50 õpilast (mõned neist osalise koormusega st nad tegid 1-2 aine kaupa), kellest enamusega ma suure tõenäosusega ei kohtu enam kunagi. Mõned rahvusvahelised õpilased on juba kojugi sõitnud. Kõige rohkem suhtlesingi muidu Inglise ja Tai tüdrukuga ning kohaliku austraallasega, veel sain hästi läbi Keenia ja Nigeeria tüdrukutega ning Austraalia/Tawani kutiga. Enamus kursakaaslasi olid väga toredad, aga küllap selleks on ikka natuke rohkem kui “lihtsalt tore” vaja olla, et tekiks mingi suurem sõprus.

Reedel peale viimast eksamit oligi tegelikult esimene ja arvatavasti ka viimane kord kui peaaegu kõik kursakaaslased kokku said ja läks väikseks tähistamiseks. Olin küll täiesti magamata, aga samas oli nii ülevoolavalt hea kergendav tunne, et ega magada polekski tahtnud. Keegi organiseeris väikse kogunemise lähedalasuvas pubis ja isegi üks õppejõududest tuli kohale. Mõne inimesega jätsimegi hüvasti, kes nüüdseks on tagasi kodumaal. Ametlik lõpuaktus on jõuluvaheaja tõttu alles millalgi veebruaris või märtsis nii et ega paljud seda ootama ei jää. Tegelikult oli ikka natuke kurb ka, küllap see käib iga muutusega kaasas.

Paar tundi muljetamist ja tulingi koju ära. Mul jäi natuke aega magamiseks, aga no nii ärev meel oli, et lihtsalt ei suutnud magada. Pikutasime seal Murphyga ja lihtsalt olin enda üle nii uhke nagu polnud vist kunagi veel olnudki… Ja siis saime sõbrannadega linnas kokku. Naersin endamisi, et siin ma nüüd siis olen, kool läbi, aga tähistan seda ikka oma väikses sõprade ringis, mitte kursakaaslastega. Vist sellepärast mul oligi vaja enne seal Tafe kursusel õppida.