Reisielevus on nüüdseks nii suureks kasvanud, et mõnel õhtul on raskusi magama jäämisega. Pea on mõtteid täis, et kuhu minna, kellega kokku saada ja mida kõike ette võtta. Koguaeg on puhkus nii kaugel tundunud, aga nüüd on ainult loetud päevad alles jäänud! Kohvrilt on tolm pühitud ja suvekleidid valmis pandud – me tuleme Eestisse!

Kui suvest ja kleitidest muidugi juttu teha, siis tegelikult oleks kampsunid vist Eesti suveilmasid silmas pidades palju otstarbekam valik, aga õnneks me peatume kõigepealt palavas Itaalias. Mina ei mäleta, et suved kunagi varem Eestis nii kehvad oleks olnud, aga ega me ilma pärast sinna kohale ei lenda, eksole. Nii et sadagu või pussnuge, ükski plaan ei jää katki!

Muide, enamus mu töökaaslasi teab, et juba mõnda aega loen ma viimaseid tööpäevi ja löön otsi kokku puhkuse eel. Nii palju on küsitud Eesti kohta ja paljud ei suuda uskuda, et see nii kaugel on ja et sinna nii kaua lendama peab. Üks mu El Salvadoris sündinud töökaaslane hakkas uurima, et milline see Eesti ikka välja näeb, temal pole üldse ettekujutust. Kuidagi jõudsime jutuga paneelmajadeni ja üritasin talle Annelinna kirjeldada (kuna Austraalias pole midagi annelinnasarnast). Võtsin siis Google’st suvalised Annelinna pildid lahti ja te oleks pidanud ta nägu nägema - ta ei suutnud uskuda, et Eestis sellised linnakud eksisteerivad!  Päris irooniline, et ühe mu lemmikfilmi “Sügisball” tegevus toimub just kõledate Lasnamäe paneelmajade vahel ja sees. Mäletate kui Tiina Tauraite tegevuskuju ütleb “mitte keegi ei ela siin” – ma olen seda filmi kümneid kordi näinud, aga kunagi ei saa küllalt. 

Küll meil sai seal kontoris nalja Lasnamäe ja Annelinna üle naljatades ja õhtul koju tulles näitasin H ka neid jubedaid paneelmajade pilte. Tõsimeeli, nähtus omaette. Peaks mõned pildid töökaaslasele kõledate paneelmajade keskel tegema.

 Üks teine venelanna töölt andis juba tellimuse sisse – temale meeldivad nimelt merevaigust ehted ja need pidavat siinpool maailma maru kallid olema. Mingi hetk tuleb siis vanalinnast merevaigukeesid talle otsima minna. Seesama venelanna läks veel eriti elevusse kui kuulis, et ma Tartust pärit – temal mitu sugulast Tartusse kolinud ja üks neist õppis eesti keele lausa paari aastaga selgeks.

Muidu uuritakse enamasti, mida me sööme ja mis keelt räägime ja selliseid tavalisi asju. Vahel harva on mu kliendid ka küsinud mu päritolu kohta ja kuigi tavaliselt esitan küsimusi mina ja kliendid vastavad, siis vahel olen Eestit minimaalselt maininud. Üllataval kombel on mul üks klient näiteks Norra juurtega olnud. Ükskord oli vahva vahejuhtum kui helistasin ühte teise valitsusasutusse ja olin selle inimesega juba pika jutu maha rääkinud kuniks ta mu aktsendi kohta uuris. Selgus, et mõlemad ta vanemad on eestlased ja temalgi oli ehtne eesti nimi, kuigi eesti keelt rääkis väga tugeva aktsendiga. Päris naljakas, kui elevile me mõlemad läksime, nii suur äratundmisrõõm.

Nii et vahet pole kaua me siin elame, mina jään küll elu lõpuni oma tuttavatele Eestist rääkima ja seda tutvustama. Vahva, kuidas meiesugustel immigrantidel on maailmas mingi oma koht, millest kellelgi teisel päris selget sotti pole. Minu austraalia tutvuskond ei saaks paljustki sellest kunagi täpselt aru, kasvõi seesama “Sügisball” – kuigi film räägib palju rohkemast kui Lasnamäe inimestest, siis ma pole päris kindel, kuidas keskmine austraallane filmi tõlgendaks.

Ise ka ei suuda uskuda, aga meil on piletid Euroopasse ostetud ja nüüd enam tagasiteed ei ole! Kuigi jõudsime vahepeal sada korda plaane muuta, siis lõpuks on selge, et maandume Itaalias, kus veedame umbes nädala ja siis edasi Eestisse. Ma kuupäevi siia ei hakka panema, aga juuli teises pooles oleme Eestis ja augusti alguses lendame tagasi koju. Kindlaid plaane pole eriti teinud ja ei tahagi teha, sest eesmärk on vabalt võtta ja puhata, lähedastega aega veeta ja võib-olla natuke ringi sõita. Aastatega on sõprade nimekiri üsna lühikeseks jäänud ja nii mõnedki sõbrad ei ela enam ise ka Eestis, nii et tuleb rohkem perepuhkus.

Tegelikult on elevus päris suur ja mida lähemale reis jõuab, seda suuremaks läheb elevus. Ma ei ole iial Eestit nii palju unes näinud kui nüüd viimaste kuude jooksul! Tavaliselt on need unenäod üsna argipäevased ja positiivsed, aga ma ei saa kunagi aru, kas ma elan Eestis või olen ainult külas. Kõige rohkem on kahju sellest, et Murphy’t ei saa kaasa võtta, juba tean ette, et hakkan teda hirmsasti igatsema.

Tegelikult oli üldse tükk tegu, et nii pikalt töölt vabaks saada. See on mul üle aastate ainus töökoht, kus puhkus tuleb niimoodi läbi rääkida – meil oli tiimi koosolek selleks puhuks vajalik. Nimelt langeb osa puhkusest Austraalia koolivaheaega ja kellel vähegi lapsed, tahavad alati vaheajad vabaks võtta. Meie tiimis on enamusel kooliealised lapsed ja no võite siis ette kujutada, mis rebimiseks läks. Ja kusjuures üldiselt ei ole kombeks kogu puhkust korraga välja võtta (mul tuleb kuu aega) ja ise just mõtlesin, et vaevalt keegi sombuses juulis puhata tahab, aga võta näpust – pooltel plaanid juuliks juba tehtud. Boss õnneks kinnitas mu puhkusepäevad eelmisel nädalal lõplikult ära, nii et minuga on nüüd kõik paigas.

Ma juba kujutan ette, kuidas ma suu ammuli nagu turist mööda Eestit ringi käin, sest mõelda vaid, kuidas kõik on muutunud. Näiteks hiljuti keegi mainis Ülemiste ristmikku ja seal kuskil pidavat nüüd tunnel ka olema kui ma õigesti aru sain. Vinge värk! Mis ma üldse räägin, me tulime teisele poole maakera kui Eestis veel kroone kasutati! Olles nii pikalt eemal olnud, siis Eesti vahemaad tunduvad küll täiesti olematud – me saaks kõigest paari tunniga enda jaoks olulised linnad läbi sõidetud.

Ja siis muidugi söök! Tunnen juba praegu oma vanaemale kaasa, kes peab küll niimoodi vaaritama hakkama, et targem oleks abikokk võtta. Ma ei hakka nimekirja tegemagi, aga isusid on küll igasuguseid. Lisaks söökidele ei ole ma näiteks seitse aastat ploomimahla joonud – hiljuti siin nostalgitsedes tuli meelde, et selline imeline jook on olemas. Eks nii kipubki olema, et ega kui silme all neid  asju ei ole, siis unustad need enda jaoks ära ja muidugi ma iga päev ploomimahlast ei unista, aga kui keegi praegu pakuks, siis läheks silmad suureks küll.

Sellega ongi naljakas lugu, et kui keegi küsiks, mida me igatseme, siis oleks raske vastata. Esimene pool aastat Austraalias oli küll selline aeg, et koguaeg võrdlesime kõike Eesti toodetega ja kohati oli raske uusi asju omaks võtta. Meil on üsna lihtsalt läinud, sest aastatega oleme kohaliku kraamiga nii ära harjunud, et otseselt midagi taga ei nuta. Siiski, teatrisse tahaks väga! Oleme küll Austraalias käinud, aga miskipärast erilisi emotsioone pole sellega kaasnenud. Küll on kahju, et suvel teatrid puhkavad, sest muidu oleks küll vist piletid juba ostetud ja ees ootaks teatrimaraton. Samas tajun, et kui ise kultuuriruumis ei ela, siis ei pruugi sõnumist üldse aru saada. Näiteks eesti telesaateid me üldse ei viitsi vaadata, need meenutavad meile kunagist Alo TV’d ja no lihtsalt ei köida üldse. Viimati panin Eesti Laulu finaalsaate taustaks mängima kui koristasin ja kuigi kunagi mulle Sepp-Avandi tandem hullult meeldis, siis nüüd vaatasin küll juhmi näoga, sest isegi kui osad klipid olid enam-vähem tabavad, siis naljakad küll mitte. Või siis ei saa ma neist naljadest aru.

Eesti muusikuid me ka ei tunne. Selles suhtes oleme kinni jäänud 2010.aastasse, sest mõned CD plaadid meil ikka on näiteks Lenna, Tätte, Padari jne lugudega, aga neid kõiksugu uusimaid tegijaid ei tunne üldse, nii et meil oleks isegi raadiot eestis põnev kuulata. Ma olen mitu aastat plaaninud, et kui ükskord Eestisse jõuame, siis tuleb see Käsmu kontsetide ajaks planeerida, aga kõigega lihtsalt ei saa arvestada ja meie puhkuse ajal on Käsmus täpselt null kontserti.

Oleme siin aastate jooksul nii palju eestlasi kohanud, keda peale Eesti puhkust pinnida, et mis muljetega tagasi tullakse, aga ega sealt tavaliselt peale klassikalise ‘normaalne’ midagi rohkemat ei tulegi. Mu poola sõbranna maandus Perth’is peale koduskäiku pisarates ja tahtis kohe asju pakkida, et tagasi Poola kolida. Tal võttis ikka mitu nädalat, et toibuda ja kuigi sellest on nüüd paar aastat möödas, siis keegi ei tea, kas nad jäävad siia elama või mitte. Olen ka mõnelt teiselt eestlaselt kuulnud, et ühtäkki tundub Eestis kõik nii kodune ja soe ja ilus ja paarinädalase puhkuse jooksul mõeldakse kogu elukorraldus jälle ümber. Ma ei usu, et minuga nii läheb, aga emotsionaalseks teeb see käik kindlasti.

Kolm kuud veel ootamist, planeerimist ja elevust ning ongi aeg lennukile istuda. Olen juba pilgu peale visanud Eestit tutvustavatele materjalidele ja kindlasti jõuame eeskujulike turistidena igasugu vaatamisväärsuste juurde. Sellest saab kahtlemata üks vahva reis! 

Ja väike meeldetuletus, et millised me välja näeme - mul uued prillid ninal:

Saigi 2016 otsa. Meie jaoks oli see üks väga hea aasta ja nagu mitmed teised (palju tublimad) blogijad, võiks ise ka mingi kokkuvõtte ju teha.

Üks suurimaid muudatusi (mida loodetavasti rohkem elus ette ei tule) oli nimevahetus, millega sain lõplikult ühele poole just 2016. aasta alguses. Piinarikkast protsessist Eestiga kirjutasin siin. Kui pass käes, oli edasi juba Austraalias kõik väga lihtne ja tänaseks on rahakott uue nimega dokumentidest punnis.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis 2016. aasta alguses sai minust lõpuks ka maailma kõige ägedama auto omanik! Mini Cooper – tõeline teedehirm! Ma tollal ei tahtnud sellest blogis kirjutada, aga me käisime seda autot Brisbane’s ostmas. Sõbrad kõik naersid ja pidasid meid veidrikeks, aga ma olin H juba aastaid pinda käinud selle autoga ja ta oligi kusjuures seda WAst aastaid otsinud ning mõnda isegi vaatamas käinud, aga ostuks ikka erinevatel põhjustel kunagi ei läinud. Mini Cooper näeb vinge välja, kuid on suht kehva kvaliteediga ja seetõttu on H mind juba aastaid üritanud ümber veenda. Kokkulepe oligi, et las ma natuke sõidan sellega kuni meil sõber mehaanik on iga kell käepärast võtta. Olen siis varsti juba aasta oma miniga sõitnud ja vist juba ära harjunud, et iga natukese aja tagant on sellel midagi viga. Isu veel täis ei ole, äkki saab 2017 küllalt.  

2016 oli lõpuks ka see aasta, kui me saime Austraalia elamisloa kätte! Ma ei unusta seda hetke vist iial kui ma 5.veebruaril oma e-maile lugesin ja viisavastuse sealt leidsin! See oli nii ootamatu, sest me olime just taotluse sisse pannud ja olime valmis vähemalt paarikuuliseks ooteajaks. Siit edasi läks pall kohe veerema ja juba samal nädalavahetusel hakkas kibekiire kodu otsimise aeg pihta. Sellest olen üsna pikalt juba kirjutanud ka – 1.märtsil kirjutasime majaostu lepingule alla ise veel teadmata, et sellest saabki meie esimene iseseisvalt ostetud kodu. Enam õnnelikum ei oskakski olla, ausõna! Kogu see vahepealne aeg paberite korda ajamiseks ja kõige korraldamiseks venis nagu tatt ja ma olin pidevalt nii elevil ja mõtlesin, et saaks vaid ometi juba oma koju. 22.aprill see lõpuks juhtuski – nii eredalt on meeles.

Vahepeal sain ametlikult ka magistrikraadi omanikuks ja käisin suurejoonelisel lõpuaktusel, mis oli jälle selline päev, kus sain rahumeeli enda üle uhkust tunda ja mõelda, et kõik uksed on valla ja haara aga härjal sarvist. Kuigi ma kohe sotsiaaltöötaja ametikohta otsima ei hakanud, sest mul oli nii lahe töö olemas, siis silmad hoidsin ikka lahti ja mõnda aega hiljem hakkasin pabistama, et kus ma küll oma tähtsa diplomiga lõpetan, aga sellest hiljem.

Terve talve planeerisime, ehitasime, renoveerisime, sisustasime, kujundasime jne oma uut pesa. Võtsime tegelikult üsna vabalt ja mingit hullu tähtaega paika ei pannud. Hästi põnev oli igasugu värvilahendusi välja mõelda, samas aga kulutasime tohutult aega mööblipoodides käies ning töömehi otsides. Kahjuks komistasime ka eestlasest pätipoisi otsa ja kuigi see maalri saaga algas juulis, siis tänaseni ootame inspektsiooni vastust. Vastusest olenemata jõuame me suure tõenäosusega 2017. aastal temaga kohtusse.

Tagasi positiivsemate hetkedeni tulles oli meil esimene pulma-aastapäev ja samal päeval sai ka 7 aastat üksteise kõrval täis. Seitse aastat!!! On ikka väärt mees mulle sattunud!

  

Tööl oli enamus sellest aastast üsna pingeline, aga mingil hetkel ma avastasin, et mulle selline ekstreemsus tegelikult väga sobib. Ikka veel hoidsin töökuulutustel silma peal, sest eesmärk oli ikkagi sotsiaaltöösse edasi liikuda. Kandideerisin ühele asutusesisesele kohale, mida ma ootustele vastavalt ei saanud – sel ajal oli government freeze ja mitte midagi ei liikunud. Kirjutan sellest kunagi pikemalt, aga mingi hetk hakkasin juba pabistama, et kas mul üldse on kuhugi kandideerida kui igal pool selline vaikus. Õnneks samal ajal arenesin oma tööl väga palju – eks kõige paremini õpibki väljakutseid vastu võttes. Oktoobris lõpuks avanes võimalus kandideerida ja kui novembris positiivne vastus tuli, siis hüppasin õnnest lakke! Minust sai lastekaitseametnik! Jälle oli selline tunne, et mind ei takista küll miski! Ei tulnud see töö kergelt ja siiani on tegelikult väga raske, aga see kõik on seda väärt! Eelmine nädal saigi kuu aega uues ametis täis.

Negatiivsete asjadena võib välja tuua märtsis mu autoavarii, millest ma pole viitsinud kirjutada, aga mis tõi jälle endaga nii palju aeganõudvaid asjaajamisi kaasa. Tegu oli ahelkokkupõrkega, ise ma arvan, et mulle sisse sõitnud plika näppis oma telefoni, aga õnneks keegi viga ei saanud ja süüdlane võttis süü kohe omaks. Irooniline muidugi, et kui mini poleks sel hetkel hoolduses olnud, siis ma oleks suure tõenäosusega oma minist ka ilma jäänud.

Jõulud olid meil rahulikud ja kuigi oli plaanis pühad kodumaiste külalistega veeta, siis kahjuks ei mänginud sel aastal välja. Kõige olulisem oli muidugi see, et need olid meie esimesed jõulud uues majas ja oli ikka teine tunne küll. Harjumatult lühikesed jõulud olid sel korral – uue töö tõttu olid ainult riigipühad vabad ja pikemat puhkust ei saanudki võtta.

 Uuest aastast on samuti päris põnevaid sündmusi oodata. Esiteks saan ma nelja nädala pärast 30-aastaseks. Tundub, et teised teevad sellest muidugi suurema numbri kui ma ise – tunnen end palju nooremana ja üldiselt vanuse üle pead ei murra. Väike sotsiaalne surve on küll kuidagi tähistada, aga mulle üldiselt ei meeldi üldse suuri sünnipäevapidusid korraldada... eks näis. Palju rohkem olen elevil võimaluse üle kohalik kodakondsus taotleda, mis ideaalis võiks millalgi esimese aastapoole sees juhtuda. Ja kolmandaks on eesmärgiks seatud Eestisse lõpuks jõuda. Oleme natuke seda mõelnud, aga kindlat plaani veel paigas pole. Tahaks loota, et sel aastal midagi ette ei tule ja jõuame teile külla.

Mingeid uusaastalubadusi andma ei hakka. Olen vist õnnelik inimene, sest hindan väga kõrgelt kõike seda, mis minu ümber on ja oskan elust rõõmu tunda. Mis seal salata, osaliselt aitab kaasa ka mu töö, sest vaid pilguheit inimeste ellu, kellega igapäevaselt kokku puutun, annab mõista, et enda elu on meelakkumine. Tööalaselt on tulevane aasta kindlasti üks paras katsumus, aga samas mida aeg edasi, seda ambitsioonikamaks ma muutun. Mis blogimisse puutub, siis uus aasta võiks kindlasti ka sissekannete-rohkem olla!

Head uut!