Eesti eestlased

Rahvusidentiteet

23:03Ketlin


Pikk nädalavahetus algas Fremantle uues mõnusas välikohvikus, kuhu esmakordselt sattusin hoopis töökaaslastega. Meil on tööl selline lahe komme, et proovime kogu tiimiga osa koosolekuid natuke vabamas õhus läbi viia. Lisaks koosolekule ja tähtsatele teemadele on suur rõhk ka nö ‘team buildingul’ ehk meeskonnavaheliste suhete tugevdamisel. Tihti siis saamegi hommikul kokku ja sööme koos kuskil kontori lähedal hommikust. Vahel isegi lähme kuskile uhkemasse kohta lõunale või võtame miskit muud ühist ette, eriti just keerulisematel perioodidel. Mulle need koosviibimised nii meeldivad, sest kuigi meid ühendab peamiselt just töö, siis igaühel on ka isiklikul tasandil nii palju pakkuda. Muidugi see ei tähenda, et me kõik sajaprotsendiliselt üksteisega klapime ja koguaeg on harmoonia, aga kindlasti aitavad sellised üritused üksteist paremini tundma õppida. Väikohvik oli nii mõnus leid, et viisin siis oma poisid ka esimesel vabal päeval hommikusöögile (Murphy sai niisama päikse käes peesitada ja teiste omasugustega koerte asju ajada):

Ainus foto sellest hommikust - meeldetuletust vaja, et ilusas(t) kohvikus(t) ka
pilti teha

Nende pühade raames tabasin end meie lihavõttetraditsioonidest mõtlemast. Me pole kunagi varjanud, et me oleme ühed kummalised eestlased – meile näiteks meeldivadki palavad jõulud rannas, me ei hooli verivorstist ja piparkookidest, me ei tähista jaanipäeva, ei igatse lund ega riieta end sini-must-valgesse. Mitte, et me püüaks austraallasteks saada, vastupidi, ma olen väga õnnelik ja uhke, et olen sündinud pisikeses erilises Eestis ja räägin veidrat keelt, mida naljalt keegi väljaspool Eestit ei oska. Lihtsalt kui nii kaua eemal elada, siis paratamatult kujundab keskkond inimest ja tema harjumusi. Esimest korda üle nende aastate hakkan mõtlema, et kas ma olen kuidagi juurtetu äkki?

Neljapäeval oli pool kontorit elevust täis – ees ootavad neli vaba päeva, et lihavõtteid tähistada. Töökaaslased olid terve päeva pühade meeleolus – kes oli varunud kuhjaga šokolaadimune, mida lastele ära peita, kellel oli plaanis kirikusse minna, kes tõi hot cross buns’e teistega jagamiseks ja kellel olid šokolaadijänesed laual reas. Lihavõtted on muide üks töiseim aeg siselennufirmade jaoks, sest kohalikud lendavad mini-puhkusele või peredele külla. Niisiis kuulub keskmise austraallase lihavõttepühade juurde palju šokolaadi ja perega kvaliteetaega.

Mõtlesin siis ise, et milline on minu pere lihavõtteaeg Eestis. Meie kodus on alati mune värvitud ja pisikesena oli see üks maailma vahvamaid tegevusi! Mune sai ikka suurtes kogustes üle võõbatud ja hiljem koksitud ja söödud. Küllap sai ka šokolaadimune söödud, aga seda ma nii eredalt oma lapsepõlvest ei mäleta. Kogu see kommertslik pudi-padi on siin ikka hoopis teisel tasemel ja ajab poodi sisse astudes pea korralikult ringi. Aga mida meie siin nüüd siis teeme – ei söö ei kana- ega šokolaadimune, ammugi ei värvi midagi ja linnast välja ka ei sõida.

Teisalt ma tunnen, et kõik sellised traditsioonid ja kombed on seotud rohkem lastega – küllap me oleks ka täna kanamune värvinud ja šokolaadimune mööda maja peitnud-otsinud kui siin mingid jõnglased olemas oleks. Ei tea, kas meie lastel tekib segadus ka kui kahe erineva rahvuse kombeid põimides kuskil keskel kokku saadakse? Tundub hästi oluline edasi anda mingit oma pere lugu ja kombeid, et laps ometi juurtetu ei kasvaks. Samas saan aru, et minu lapsest ei kasva mingi nipiga selline eestlane nagu ma ise olen, milleks siis nii jäärapäiselt neid kombeid edasi anda ja punnitada? Seda ma ka ei poolda, et ajada väga ranget ‘ainult-eesti-kombed’ joont, et kui lapsele külas näiteks mingit Aussie asja pakutakse, siis on nagu  kuu pealt kukkunud. Aga kui reaalsusesse tagasi tulla, siis pole mingeid jõnglasi ja polegi vaja ette muretseda veel.

Maailmakodanik on kuidagi selline suur ja negatiivse alatooniga sõna, äkki isegi veidi tõusiklik? Aga kui ma peaks end kuskile lahtrisse panema, siis iga kell oleks ma pigem maailmakodanik. Ei saaks öelda, et meil väga suuri kohanemisraskusi oleks Austraalias olnud – lõpuks on ikka asju mis ei meeldi ja igasugu teisi asju, mis meeldivad. Samamoodi on Eestiga ja oleks arvatavasti veel paljude teiste kohtade/kultuuridega. See on selline huvitav elukestev protsess – õpid, arened ja kohaned kultuuri ja elustiiliga ning kujundad omakorda mingid omad tõekspidamised. Lõpuks jääd sinna kus positiivseid jooni on sinu jaoks rohkem – puhas matemaatika.

Mina isiklikult leian, et integreerumine tuleb paljudele siin elavatele eestlastele ikka väga raskelt. Teate küll neid eesti venelasi Ida-Virumaal, kes suhtlevad ainult teiste eesti venelastega, kes loevad ainult venekeelseid ajalehti ja vaatavad vene telekanaleid, kes töötavad koos ainult omasugustega – täpselt samamoodi elavad sajad eestlased Austraalias. Tegelikult muidugi mitte ainult eestlased, aga neid ma lihtsalt olen siin kõige rohkem näinud. Samamoodi on meil siin suured kogukonnad näiteks vietnamlasi või hiinlasi, kes on kujundanud oma pisikese ühiskonna, kus ei olegi tegelikult vaja näiteks inglise keelt rääkida – tundub sürr, eks. Ühel hetkel kui kogukond kasvab nii suureks, et poest saab piima oma emakeeles ja kohalikus polikliinikus asjad aetud, siis kaob ka vajadus riigikeelt osata. Nii elatakse näiteks Ida-Virumaal ja ka Perthis.

Mul endal nende rahvustraditsioonidega nii kindlat veendumust ei ole ja no näiteks mardisanti mu lapsed ei hakka kindlasti jooksma nii kaua kui see veel minu teha on, aga emakeel tundub küll suur ja tähist teema. Ma ise kasutan päeva jooksul inglise keelt küll kindlasti rohkem ja kaks keelt igapäevases kasutuses on segane värk küll, aga samas on nii lahe oma salakeelt rääkida. Veel uhkem tunne oleks kui oma lapsed ka kunagi puhtalt meie salakeelt räägiks, aga nii palju olen siiski realist, et emakeeleks saab siin kasvades ikka inglise keel.

Veel räägitakse palju kuuluvustundest. Et väidetavalt jäädakse võõrsil elades alati tundma kui võõras. Mina tunnen küll, et mind on omaks võetud ja ma kuulun siia. Muidugi on pikk tee maha käidud ja omalt poolt nii mõndagi antud, aga usun siiralt, et palju oleneb ka enda suhtumisest. Mina tulin Austraaliasse avatud hingega valmis proovima ja katsetama ning vaatama, et huvitav mis sellel suurel saarel mulle pakkuda on. Küllap lõpuks ongi inimesi, kes võtavad lihtsamalt omaks ja sulavad massi ja teised lihtsalt jäävadki võõraks. Ja ega mina ka igasse maailma otsa ei sobiks – ju olen lihtsalt leidnud sellise riigi, kuhu ma sobin ja kuulun ja kus hing on rahul.  

Mõttel on muidugi suur jõud ja igal sammul ei peagi eeldama, et Austraalias oleks asjad täpselt samamoodi nagu Eestis – selles ju kogu võlu ja põnevus seisnebki! Ei pea koguaeg võrdlema. Võta seda riiki sellisena nagu see on, ole uudishimulik (mind ikka jätkuvalt lööb pahviks, kuidas siin elavad võõramaalased ei tea suurt midagi riigi ajaloost, geograafiast või riigikorrast), proovi suhelda võimalikult paljude erinevate inimestega erinevatest sotsiaalsetest kihtidest ja kultuuridest. Õpid nii iseenda kui ka kohaliku keskkonna kohta nii mõndagi.

Naljakas, et kõik need, kes ise pole iial julgenud või söandanud üle piiri vaadata, kipuvad arvama, et ära minna “sinna kus parem” on alati lihtsam. Igaühel on oma lugu ja omad põhjused, aga ma ei ole iial pidanud end sedasi tõestama kui suures hirmutavas Austraalias, kus on konkurents kordades tihedam ja kus sa võistled kohalikega, kes räägivad inglise keelt emakeelena ja kelle resümeed lugedes ei pea juurde googeldama, et kas tema sünnikoht üldse maakaardil eksisteerib. Aga ise ma selle tee olen valinud ja tõele au andes ei kahetse midagi, nii et polegi vahet, mis teised arvavad või kommenteerivad. Lõppkokkuvõttes – igaüks elagu seal, kus neile meeldib ja kus süda rahul.
Aga veidi kergemate teemade juurde tagasi tulles oli neli vaba päev täpselt piisav selleks, et sõpradega välja tuulutama minna. Sattusime Fremantle tänavafestivalile:

Tänavamuusikuid oli kohe iga mõnekümne meetri järel

Peaaegu nagu oleks diskol käinud




You Might Also Like

4 kommentaari

  1. sri19 April 2017 at 03:58

    Väike märkus lihtsalt, et emakeel on lapsel ikka see keel, milles ema temaga räägib, talle unelaule laulab ja muinasjutte jutustab. Kõik muud keeled võivad sinna lihtsalt lisanduda. Mul sõbranna elab Prantsusmaa ja on abielus sakslasega. Kuueaastase tütre esimesed sõnad olid loomulikult eesti keeles, sest selles keeles kõneles temaga ema. Järgmisena lisandus saksa keel isaga rääkimiseks. Kolme aastaselt võeti lapsehoidja mõned korrad nädalas, et harjuks prantsuse keelega ja nüüd käib prantsuse koolis ja ka see keel on vabalt suus. Nii et keele arendamine ja hoidmine lastel on ikka vanemate teha. Kes kui palju viitsib ja hoolib.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ketlin19 April 2017 at 20:44

      Pidasin silmas first language ehk tugevamat keelt. Kui lapsed siin kasvavad ja koolis käivad, siis nö esimeseks keeleks saab kindlasti inglise keel. Küllap 5a oleks veel eesti keel tugevam, aga selleks ajaks kui laps saab 15 on ingliskeelne õpe arvatavasti oma töö teinud. Ma oleks rahul kui lapsed oskaks sugulastega rääkida ja ehk üht-teist kirja panna, aga isegi kirjavahemärgid on inglk ja eestik erinevad, nii et eks see üks keeruline ülesanne ole. Sellega olen kindlasti nõus, et keele arendamine ja edasi andmine on vanemate teha.

      Delete
  2. sri19 April 2017 at 04:02

    Teisel sõbrannal on vastupidine olukord - elavad Saksamaal Frankfurdis ja mees on prantslane. Peres 2 last: nelja- ja kuueaastane. Mõlemad samuti kolmekeelsed. Kui kuueaastaselt poisilt küsisin, et mis rahvusest ta on, siis vastas, et kõige rohkem on eestlane, järgmisena on prantslane ja õige pisut on ka sakslane :-D

    ReplyDelete
  3. Susan Benson9 August 2021 at 05:24

    Tere daamid ja härrad, kas vajate rahalist abi? Mina olen Susan Benson. Olen laenuandja ja ka finantskonsultant.

    Kas vajate projekti lõpetamiseks ärilaenu, isiklikku laenu, hüpoteeklaenu või laenu? Kui teie vastus on jaatav, soovitan teil pöörduda minu ettevõtte poole. Pakume igasuguseid laenuteenuseid, sealhulgas pikaajalisi ja lühiajalisi laene. Lisateabe saamiseks kirjutage meile e -posti teel: (sunshinefinancialgroupinc@gmail.com) või saatke mulle otse WhatsAppis sõnum: +447903159998 ja saate kohe vastuse.

    Oleme terviklik finantsteenuseid pakkuv ettevõte ja oleme pühendunud, et aidata teil täita kõik teie soovid. Oleme spetsialiseerunud struktureeritud finantslahenduste pakkumisele üksikisikutele ja ettevõtetele kõige tõhusamal ja kiireimal viisil.

    Siin on mõned põhjused, miks peaksite meiega laenu saamiseks ühendust võtma;
    * Mugavus - saate laenu taotleda igal ajal ja igal pool.
    * Paindlik summa - teie otsustate, kui palju soovite laenata.
    * Kiire otsene rahastamine - saate laenu 24 tunni jooksul pärast kinnitamist.
    * Paindlik intressimäär - taskukohane intressimäär 3%.
    * Kõrged heakskiidumäärad - teil on 99,9% võimalus laenu saada
    * Paindlik tagasimakse - Te peate valima tagasimakse kuupäeva kas iganädalaselt, igakuiselt või kord aastas, kestusega 1-30 aastat.
    * Lihtne veebipõhine rakendus.
    * Isikupärastatud juhendamine ja asjatundlikkus.
    * Varjatud tasusid pole

    Ära kaota võimalust rahapuuduse tõttu. Võtke kohe ühendust minu ettevõttega, me saame teid laenuga aidata, sest oleme aidanud paljusid üksikisikuid ja organisatsioone, kes on kogu maailmas rahaliste raskustega silmitsi seisnud.

    Meie laenupakkumise kohta lisateabe saamiseks saatke meile oma laenutaotlus aadressil
    E -post: sunshinefinancialgroupinc@gmail.com
    WhatsApp/Telegram: +447903159998

    Vahendajad/konsultandid/maaklerid on oodatud oma kliente tooma ja on 100% kaitstud. Teeme täie kindlusega koostööd kõigi asjaosaliste hüvanguks.

    ReplyDelete

Powered by Blogger.

Contact Form