Ise ka ei suuda uskuda, aga meil on piletid Euroopasse ostetud ja nüüd enam
tagasiteed ei ole! Kuigi jõudsime vahepeal sada korda plaane muuta, siis lõpuks
on selge, et maandume Itaalias, kus veedame umbes nädala ja siis edasi
Eestisse. Ma kuupäevi siia ei hakka panema, aga juuli teises pooles oleme Eestis
ja augusti alguses lendame tagasi koju. Kindlaid plaane pole eriti teinud ja ei
tahagi teha, sest eesmärk on vabalt võtta ja puhata, lähedastega aega veeta ja
võib-olla natuke ringi sõita. Aastatega on sõprade nimekiri üsna lühikeseks
jäänud ja nii mõnedki sõbrad ei ela enam ise ka Eestis, nii et tuleb rohkem
perepuhkus.
Tegelikult on elevus päris suur ja mida lähemale reis jõuab, seda suuremaks
läheb elevus. Ma ei ole iial Eestit nii palju unes näinud kui nüüd viimaste
kuude jooksul! Tavaliselt on need unenäod üsna argipäevased ja positiivsed, aga
ma ei saa kunagi aru, kas ma elan Eestis või olen ainult külas. Kõige rohkem on
kahju sellest, et Murphy’t ei saa kaasa võtta, juba tean ette, et hakkan teda
hirmsasti igatsema.
Tegelikult oli üldse tükk tegu, et nii pikalt töölt vabaks saada. See on
mul üle aastate ainus töökoht, kus puhkus tuleb niimoodi läbi rääkida – meil oli
tiimi koosolek selleks puhuks vajalik. Nimelt langeb osa puhkusest Austraalia koolivaheaega
ja kellel vähegi lapsed, tahavad alati vaheajad vabaks võtta. Meie tiimis on
enamusel kooliealised lapsed ja no võite siis ette kujutada, mis rebimiseks
läks. Ja kusjuures üldiselt ei ole kombeks kogu puhkust korraga välja võtta
(mul tuleb kuu aega) ja ise just mõtlesin, et vaevalt keegi sombuses juulis
puhata tahab, aga võta näpust – pooltel plaanid juuliks juba tehtud. Boss
õnneks kinnitas mu puhkusepäevad eelmisel nädalal lõplikult ära, nii et minuga
on nüüd kõik paigas.
Ma juba kujutan ette, kuidas ma suu ammuli nagu turist mööda Eestit ringi
käin, sest mõelda vaid, kuidas kõik on muutunud. Näiteks hiljuti keegi mainis
Ülemiste ristmikku ja seal kuskil pidavat nüüd tunnel ka olema kui ma õigesti
aru sain. Vinge värk! Mis ma üldse räägin, me tulime teisele poole maakera kui
Eestis veel kroone kasutati! Olles nii pikalt eemal olnud, siis Eesti vahemaad
tunduvad küll täiesti olematud – me saaks kõigest paari tunniga enda jaoks
olulised linnad läbi sõidetud.
Ja siis muidugi söök! Tunnen juba praegu oma vanaemale kaasa, kes peab küll
niimoodi vaaritama hakkama, et targem oleks abikokk võtta. Ma ei hakka
nimekirja tegemagi, aga isusid on küll igasuguseid. Lisaks söökidele ei ole ma
näiteks seitse aastat ploomimahla joonud – hiljuti siin nostalgitsedes tuli
meelde, et selline imeline jook on olemas. Eks nii kipubki olema, et ega kui
silme all neid asju ei ole, siis unustad
need enda jaoks ära ja muidugi ma iga päev ploomimahlast ei unista, aga kui
keegi praegu pakuks, siis läheks silmad suureks küll.
Sellega ongi naljakas lugu, et kui keegi küsiks, mida me igatseme, siis
oleks raske vastata. Esimene pool aastat Austraalias oli küll selline aeg, et
koguaeg võrdlesime kõike Eesti toodetega ja kohati oli raske uusi asju omaks
võtta. Meil on üsna lihtsalt läinud, sest aastatega oleme kohaliku kraamiga nii
ära harjunud, et otseselt midagi taga ei nuta. Siiski, teatrisse tahaks väga! Oleme
küll Austraalias käinud, aga miskipärast erilisi emotsioone pole sellega
kaasnenud. Küll on kahju, et suvel teatrid puhkavad, sest muidu oleks küll vist
piletid juba ostetud ja ees ootaks teatrimaraton. Samas tajun, et kui ise
kultuuriruumis ei ela, siis ei pruugi sõnumist üldse aru saada. Näiteks eesti telesaateid
me üldse ei viitsi vaadata, need meenutavad meile kunagist Alo TV’d ja no
lihtsalt ei köida üldse. Viimati panin Eesti Laulu finaalsaate taustaks mängima
kui koristasin ja kuigi kunagi mulle Sepp-Avandi tandem hullult meeldis, siis
nüüd vaatasin küll juhmi näoga, sest isegi kui osad klipid olid enam-vähem
tabavad, siis naljakad küll mitte. Või siis ei saa ma neist naljadest aru.
Eesti muusikuid me ka ei tunne. Selles suhtes oleme kinni jäänud 2010.aastasse,
sest mõned CD plaadid meil ikka on näiteks Lenna, Tätte, Padari jne lugudega,
aga neid kõiksugu uusimaid tegijaid ei tunne üldse, nii et meil oleks isegi
raadiot eestis põnev kuulata. Ma olen mitu aastat plaaninud, et kui ükskord
Eestisse jõuame, siis tuleb see Käsmu kontsetide ajaks planeerida, aga kõigega
lihtsalt ei saa arvestada ja meie puhkuse ajal on Käsmus täpselt null
kontserti.
Oleme siin aastate jooksul nii palju eestlasi kohanud, keda peale Eesti
puhkust pinnida, et mis muljetega tagasi tullakse, aga ega sealt tavaliselt
peale klassikalise ‘normaalne’ midagi rohkemat ei tulegi. Mu poola sõbranna
maandus Perth’is peale koduskäiku pisarates ja tahtis kohe asju pakkida, et
tagasi Poola kolida. Tal võttis ikka mitu nädalat, et toibuda ja kuigi sellest
on nüüd paar aastat möödas, siis keegi ei tea, kas nad jäävad siia elama või
mitte. Olen ka mõnelt teiselt eestlaselt kuulnud, et ühtäkki tundub Eestis kõik
nii kodune ja soe ja ilus ja paarinädalase puhkuse jooksul mõeldakse kogu
elukorraldus jälle ümber. Ma ei usu, et minuga nii läheb, aga emotsionaalseks
teeb see käik kindlasti.
Kolm kuud veel ootamist, planeerimist ja elevust ning ongi aeg lennukile
istuda. Olen juba pilgu peale visanud Eestit tutvustavatele materjalidele ja
kindlasti jõuame eeskujulike turistidena igasugu vaatamisväärsuste juurde. Sellest
saab kahtlemata üks vahva reis!
Ja väike meeldetuletus, et millised me välja näeme - mul uued prillid ninal:
 |
0 kommentaari