Tööl on juba paar kuud rohkem stabiilsust – nimelt olen nüüd täiskohaga ühe majaga seotud ja hakkan vaikselt tiimi sisse sulanduma. Sellega seoses õpin oma töökaaslasi paremini tundma ja peab tunnistama, et kohati tean neist rohkem kui tahaksin.

Olen alati kirjeldanud austraallasi kui väga avatud ja avameelset rahvust. Kuna viimasel ajal on eelkõige just töö kaudu olnud palju uute inimestega tutvumist, siis olen saanud rohkem sel teemal mõtiskleda. Minu jaoks on alati olnud natuke harjumatu, et paljud kohalikud ei karda liiga isiklikke küsimusi küsida. Kui muidu peetakse raha tabuteemaks, siis näiteks õpingute rahastamise kohta ei pelga paljud küsida. Harjumatult on mõjunud ka iga uue tutvuse järel põhjalik perekonnaliikmete uurimine. Näiteks piisab vaid mainimisest, et olen abielus ja juba ma avastan end küsimusterahe alt oma abikaasa kohta. Ma ei mäleta, et Eestis keegi esmakohtumisel kohe oleks niimoodi pärima hakanud.

Võib-olla on see kõik seotud rohkem inimeste omaksvõtmisega. Mul on eluaeg olnud üsna väike sõpradering, kellega isiklikke asju jagada ja iga suvaline juhututtav sinna ringi kindlasti ei kuulu. Samas austraallased paistavad uusi inimesi palju lihtsamalt omaks võtvat. Küll on veider, kui mõni tuttav meid jälle kuskile kutsub ja ise mõtlen, et kas see on nüüd päris kutse või viisakusnorm. Alles eelmisel nädalavahetusel kutsusid Heikki endised töökaaslased meid roadtripile. Õnneks poleks me minna saanud, aga kuidagi veider oli siiski, et pole nii kaua enam suhelnud ja nüüd äkki selline kutse. Austraallastele paistavad uued tutvused hirmsasti meeldivat. Vahel ma ei mõista, kuidas neil reaalselt jääb aega oma päris sõpradega kõigi nende juhututvuste kõrvalt suhelda.

Mulle nii tihti tundub, et austraallasi saab lugeda nagu avatud raamatuid. Õpingute, praktika ja nüüd töö kaudu olen viimasel ajal palju kokku puutunud nö põlisaustraallastega, kes täiesti kompleksivabalt meie esimesel kohtumisel avaldavad oma seksuaalse orientatsiooni, räägivad oma keerulisest lapsepõlvest, kuidas neid seksuaalselt ära on kasutatud või kuidas nad lapsi ei saa või kuidas nad kannatavad lähisuhtevägivalla all. Sotsiaaltöötajana ma olen muidugi juba natuke harjunud selliseid asju kuulma, aga mind paneb siiski vahel imestama, kuidas kõigest sellest nii avameelselt räägitakse. Vahel mõtlen, äkki mul on endal mingi kiiks küljes, et kõik nende juttudega minuni jõuavad ja pihtima hakkavad. Kui muidu mind esmakohtumisel inimene kui isiksus väga huvitab, siis on teemasid, mida ma iial ei puudutaks – näiteks laste saamine või pereprobleemid, aga tihtipeale räägitakse sellest küsimatagi.

Mida vanemaks saad, seda raskem on õigeid sõpru leida. Tutvusringkonna loomine on kindlasti olnud kõige suurem väljakutse võõrasse riiki elama asumisel. Oli aegu, kus mul näiteks ei olnudki ühtegi sõpra – reisisime ringi ja kõik tutvused jäid väga põgusaks. Samal ajal hääbusid sõprussidemed eesti sõbrannadega, kes kõik läksid oma eluga edasi ja kellega ajavahe tõttu oli aina keerulisem suhelda. Sain kiiresti aru, et sellisel moel mina meie sõprust ette ei kujuta – elame eri riikides ja ajavööndites. Esimesed pool aastat/aasta elasin seda tegelikult päris raskelt üle – see oli aeg kui hakkasin aru saama, et näen oma tulevikku pigem Austraalias kui Eestis, kuid samas oli raske lahti lasta neist vähestest sõpradest, kes Eestisse minust maha jäid. Tean eestlasi, kes on aastaid Eestist eemal elanud, aga kes peavad kodumaale jäänud sõbrannasid ikka oma parimateks. Mina olen leppinud, et Eestisse jäid sõbrannad, kes on kunagi olnud väga tähtsal kohal mu elus, aga kes enam minu igapäevaellu ei kuulu. Sõbrannade puudumine muutis tegelikult meie omavahelist suhet palju tugevamaks – mõnda aega olimegi ju ainult kahekesi ja tegime kõike koos. Naersime, et kui keegi helistabki, siis tead alati kes helistajaks on. Ega meie muidugi ainsad ole, kes enda tutvusringkonna on nullist üles ehitanud – tean inimesi, kes meeleheitest kontvõõraid näiteks oma sünnipäevadele kutsuvad, et laua ääres rohkem rahvast istuks.

Pean muidugi tunnistama, et mida aeg edasi, seda raskemalt ma inimesi omaks võtan. Heikki vahel naerab ja narrib, et ma olen antisotsiaalne, aga no tõesti – elu on liiga lühike, et veeta oma kvaliteetaega inimestega, kelle seltskond sulle mitte midagi paku. Selle koha pealt ei sobi ma vist absoluutselt Austraaliasse, kus ollakse pigem familiaarsed ja väga suure suhlusvajadusega. Kuigi uue tutvusringkonna tekitamine võib mõnele introvertsemale tüübile keeruliseks kujuneda, siis tegelikult pole ohtu, et kohalikud austraallased kedagi päris üksi ja ilma sõpruseta jätaks.