Murphy’l on viimased paar nädalavahetust väga teguderohked olnud. Paar pühapäeva tagasi käisime juba kolmandat aastat järjest heategevuslikul RSPCA koertejalutuskäigul ehk Million Paws Walk. Ma ei teagi, kumb meist selle ürituse suurem fänn on – ma ise või Murphy. Eesmärk on võidelda loomade õiguste eest ja koguda raha MTÜ tegevuseks. Tänu sellele üritusele on Murphy juba kolmandat aastat aktiivne veredoonor.

Kuigi päevade viisi oli sadanud ja kohe kindlasti ei olnud hommikul ärgates seda tunnet, et tahaks kuskile väliüritusele minna, siis mul on hea meel, et me jonni ei jätnud ja ikka kohale läksime – ilm muutus ilusaks ja kõik loomasõbrad astusid üheskoos rajale. Meie jalutasime 5km, kõige lühem rada oli 1km ja vahepealne 2,5km. Sellel aastal tundus igasugu tegevusi ja müügilette palju rohkem olevat, alati midagi uut.

 

Stardiks valmis

Paar päeva enne heategevusüritust oli meil endal paras üleelamine kui Murphy otsustas omapäi jalutuskäigule minna ja kadunuks jäi. H tegutses maja ümber ja ühel hetkel hakkas otsima Murphy’t, aga selle aja peale oli tegelane juba ammu kõrvaltänavasse jõudnud. Mina olin rahulikult tööl ja ei teadnud midagi sellest, et H paaniliselt Murphy’t mööda naabruskonda taga otsib. Lõpuks nägi meie tänaval rangeri autot (Tallinnas täidab sama ülesannet vist MUPO, siin on meil ranger’id, kelle töökohustuste hulka kuuluvad ka ekslevate loomadega tegelemine). Tuli välja, et keegi oli hulkuva Murphy üles leidnud ja rangerid kutsunud, sest tal polnud kaelarihma küljes. Selle aja peale kui H kohale jõudis, oli Murphy juba kongi pandud ja ära viidud, et omanikud kindlaks teha. H oli muidu kergendus, et vähemalt koeraga kõik korras, aga võite isegi arvata, mis peatäis talle osaliseks sai kui ma töölt koju jõudes teada sain kogu seiklusest. Miskipärast ei saanud Murphy’t enne 17.00 kätte sealt varjupaigast.

Kui kohale jõudsime, siis saime hunniku pabereid täita ja $100 maksta. Enne kongi panekut oli paharätist pilti ka tehtud ja saime seal kõik kõhutäie naerda, sest Murphy nägi välja nagu tõeline kriminaal. Ise tal tundus tuju täitsa hea olevat, nii et mine sa tea, mis ta terve päeva tegi seal.

Kui koertest juba juttu tuli, siis hiljuti oli Perth’is üks täiesti šokeeriv vahejuhtum kui kahe labradori omanik pargis oma koertega jalutas ja mingi mees kollase labradori Luna omaniku silme all surnuks pussitas (artikkel). Mul tuleb isegi seda kirjutades praegu pisar silma. Tegu oli täiesti seletamatu kuriteoga – mees jalutas samas pargis oma koeraga ja järgmisel hetkel oli Luna noahaavadega pikali. Teine koer pääses vigastusteta ja juba järgmisel päeval saadi kurjategija kätte. Ausalt, mu süda lihtsalt murdus Luna omanikule mõeldes, sest ma ei kujuta ette, kui keegi Murphyga nii teeks. Mehe andmeid pole siiani avaldatud, aga järgmine hoop saabus siis kui ta peale ülekuulamist kautsjoni vastu vabaks lasti.

See lugu puudutas paljusid ka kohalikus Facebook’i labradoride grupis ja ei läinudki pikalt kui paar aktivisti otsustasid Luna mälestusürituse korraldada. Kodanikualgatuse raames hakati ka allkirju koguma, et muuta loomadevastaste kuritegude karistusi rangemaks (petitsioon). Me tahtsime väga ise ka kohale minna, sest kogu see lugu läks väga hinge ja kuigi meie jaoks oli see pea tunniajase autosõidu kaugusel, siis tegime kogu päeva plaanid ümber, et Luna mälestuseks kohale minna.

Kuigi üritusega oli seotud just Perth’i labradoride klubi, siis tegelikult olid kõik neljajalgsed oma peremeestega oodatud. Rahvast oli tõesti palju ja kõigest nädalaga oli korraldusmeeskond nii palju sponsoreid kampa saanud. Kuigi me kõik teadsime, et see on väga kurva alatooniga päev, siis seal kohal olles oli rõhk hoopis Luna perekonna toetamisel ja nii-öelda õigluse jalule seadmisel.

Taustaks mängis elav muusika ja kõik soovijad said annetusi teha ning allkirja anda seadusmuudatuseks. Ma pole iial nii palju labradore üheskoos näinud! Luna omanik oli sealsamas ja kuskil oli ka see teine koer, kes sellel saatuslikul õhtul pääses. Kui Luna omanik väikse kõne pidas, siis polnud ma ainus, kes pisaraid pühkis. Enamus nende inimeste jaoks (sealhulgas meie ise) oli see lihtsalt ühe perekonna tragöödia, mis isiklikul tasandil ei puudutanud, küll aga tuldi kokku, et näidata oma poolehoidu ja toetust. Ma olen varemgi tähele pannud, et Austraalias on kogukonna ühtekuuluvustunne väga tugev.

Sõnavõttudest jäi muuhulgas kõrvu oma lemmiklooma hoidmine ja kallistamine kuniks ta meiega on. Meie jaoks on Murphy nagu tõeline perekonnaliige ja ma ei kujuta ette, kas olekski võimalik ühte koera rohkem armastada ja poputada. Töös tuleb mul tihti ette, et koduvisiitidel vaatad, kuidas mõne pere neljajalgsed elavad ja mõtled, et nad ei suuda oma laste eestki korralikult hoolitseda – milleks sellistel veel koduloomad olema peavad. Nii jube mõelda, et päris 100% ei suuda me kunagi selle vastu võidelda.

Meil on järgnevad viis nädalat õnn kahe koera eest hoolitseda - Murphy parim sõber Chico on meiega kuni poolakad Adrianna ja Krystian puhkuselt tagasi jõuavad. Kõik  meie puhkused algavadki poolakatega läbirääkimisi pidades, sest plaan on alati selline, et nemad hoiavad meie koera kuni me ära oleme ja vastupidi. Esimesed paar päeva on alati kõige hullemad, sest Murphyl ja Chicol on lihtsalt nii palju energiat! Nüüd hakkab vaikselt juba paremaks minema, sest oleme neid pikkadele jalutuskäikudele ja jooksma viinud. Hullumaja ikka kahe koeraga majandada. Hea asi on see, et meie enda puhkus hakkab aina lähemale jõudma ja vahetult peale Chico kojuminekut ongi aeg meil endal kohvreid pakkima hakata!!!

Olime juba mõnda aega mõelnud, et peaks Murphyga fotograafi juurde minema. Hakkasingi siis paar kuud tagasi sobilikku fotograafi otsima. Küsisin paar hinnapakkumist loomade pildistamisele spetsialiseerunud fotograafidelt, aga nende puhul jäi häirima, et digitaalseid pilte neilt ei saa, võimalik osta vaid valmis tooteid. Lisaks oli mõne puhul tegemist stuudiofotograafidega, kes loodusesse pildistama ei tule. Samal ajal juhtusin peale Groupon’i pakkumisele: 90min pildistamine ja $750 krediiti vaid $59 eest.

Olen Groupon’st nii palju igasugu sooduspakkumisi leidnud, nii et väga pikalt mõtlema ei jäänud ja ostsin selle voucheri ära. Enne veel viskasin pilgu peale nende tehtud töödele ja fotod nägid väga head välja. Saime siis telefoni teel aja kirja panna ja jäime pildistamist ootama. Selle lühikese paari päeva jooksul jõudis Premier Studio meile postkasti kinnituse saata ja veel paar korda üle helistada ning uurida, kas meil riietus pildistamiseks valitud ja kas tahame veel midagi läbi rääkida. Tundus küll natuke üleliigne kogu see asjaajamine, aga eks oma ala fanatid võtavadki asju tõsiselt.

Stuudiosse kohale jõudes saime kohe aru, et tegemist on tõesti vinge ja kõrgklassilise teenusepakkujaga. Neil on seal mitme hektari suurune krunt elumajaga, millest osa on stuudioks ümber ehitatud. Tunduski, et tegemist on perefirmaga. Näidati siis igasugu valmis tooteid – raamitud variandid, klaasraamid, kristallid, canvased jne. Uurisime ka digitaalsete fotode kohta ja öeldi, et peame siiski valmis toote tellima, et digitaalpildid saada. Kuigi valmistooted olid väga ilusad ja efektsed, siis samas ka hiiglaslikud. Kõige rohkem meeldisid meile algusest peale kristallid.

Saime oma fotograafiga tuttavaks, kellel oli väga individuaalne lähenemine ja pilditamine võiski alata. Tegime paar ülesvõtet sisestuudios ja edasi nende hiiglaslikku välistuudiosse. Kogu ala on väga hästi hoolitsetud ja ägedalt kujundatud. Fotograaf tegi asja meile nii lihtsaks – ütles täpselt mida teha ja kuidas olla ja tundsime mõlemad end väga vabalt. Murphy jaoks olid tal muidugi maiustused valmis ja nende abiga said pildid väga kiirelt tehtud. Kuigi pakkumises oli kirjas 90 min, siis kokku veetis ta meiega umbes tunni. Siis anti meile tootekataloog, kus muidugi hindu polnud juures ja fotograaf kritseldas valikuliselt mõne toote juurde hinnad. Oijaaah, see oli siis esimene kord kus me reaalset hinnataset nägime. Enne kojuminekut saime aja kirja, et  nädala pärast fotod üle vaadata ja tooted valida.

Eks arvata võis, et selline teenus on kallis, aga siiski tundusid mõned tooted hirmkallid. Kuna meile algusest peale meeldisid kristallid, siis ega me muid tooteid väga ei kaalunudki. Vahepealse nädala jooksul suutsid nad meile jälle mitu korda helistada ja ma hakkasin neid juba vältima. Esimene kõne oli nii võlts, et lausa piin oli seda kuulata. Kuigi nad teoorias teevad väga head müügitööd, siis minu jaoks mõjus see kuidagi väsitavalt. Võtad telefoni vastu ja tädi teisel pool kriiskab ülevoolavalt kui ilusad meie pildid ikka välja tulid ja me kindlasti hakkame neid esimesest silmapilgust armastama. Kohe näha, et neid on sama inimene välja koolitanud, sest isegi repliigid on kõigil töötajatel samad. Ma ei osanud suurt midagi kosta, sest ise polnud ju pilte näinud ja kuna kõik tundus nii võlts, siis ei teadnudki, kas peaks lihtsalt mänguga kaasa minema ja samamoodi kriiskama. Samas, see on selline hästi austraalialik lähenemine ja küllap kohalikele läheb palju paremini peale. Kõnedega pommitati meid veel mitu korda stiilis, kas meil tooted ikka välja valitud ja kas tahame midagi veel üle küsida. Sellise intensiivse teenusepakkuja kõrvalt peaks töölt vabaks võtma, et nende kõnedele koguaeg vastata.

Fotode vaatamise sessioon oli muidugi jälle väga suurejooneline. Neil on selleks seal eraldi tuba, kus jällegi näidistooted igal pool nähtavad ja saad siis projektoriga seinale kujutatud pilte vaadata. Kokku esitleti meile 50 pilti, millest vähemalt 40 oleks võinud kohe ostukorvi laduda! Selliseid fotosid, mis üldse ei meeldinud, polnudki. Lihtsalt mõnele annaks 10 palli süsteemis otsejoones 11 ja teistele siis lihtsalt 10. Murphy portreed olid nagu ajakirjast! Asi tundus tõesti natuke kahtlane ja lõpuks siis selgus karm tõde – kõik nende fotod tuleb valmistootena osta. Meie kristallid maksid siis $1500, mis tundus üsna kallis, aga samas olime piltidega tõesti rahul. Kristallidega saimegi siis 50 pildist KOLM! Kui selgitasime, et meile kinnitati, et saame tootega digipildid kaasa, siis tädi hakkas peaaegu naerma ja seletas, et kaasa saab vaid need fotod, mis juba tootel. Eriti nõme tundus tädi selgitus, et vastasel juhul poleks neil võimalik seda suurt majapidamist üleval pidada! Ma saan aru, kui ta oleks öelnud, et tehnika on kulukas, aga no nende elumaja küll minusse kui klienti ei puutu.

Heikki tahtis sealt konkreetselt minema kõndida. Olin nii nördinud, sest esiteks olime juba nii palju aega kulutanud ja nüüd olid mul need ilusad fotod kõik ekraanil, aga endale neid ei saa. Tädi muidugi kohe lahkesti oma tooteid pakkuma, aga me peaks lossis elama, et meil kõik need maalid kuskile riputada oleks ning hindadest rääkides oleks me pidanud seal umbes $10 000 kulutama. Mokaotsast tuli vabandus, et meile valeinfot anti, aga sisimas ta vist pidas hoopis meid veidrikeks, et lootsime nii odavalt oma pildid saada. Aus olla, siis ega me ka ei osanud fotograafilt küsida mitu pilti tootega kaasa tuleb. Kõige odavam toode – album 10 pildiga oleks maksnud $2750. No olid ilusad pildid küll, aga ma ei taha ju albumit üldse ja võtaks selle lihtsalt selleks, et pildid saada!!! Kas tänapäeval inimesed ei hoia mitte enamus fotosid arvutis? Meil pole isegi pulmapildid seintel, ongi üks album, mida ma külalistele kolm korda aastas näitan ja ise vaatan neid ikka ja jälle läpakast.

Kui selgitasime, et me ei kavatsegi $10 000 piltide eest maksta, siis pakkus tädi kohe lahkesti järelmaksu võimalust. Kas te kujutate ette, et inimesed käivad fotograafi juures laenuga? Ostad kogu maja ühel fotosessioonil tehtud pilte täis ja hiljem maksad mitu aastat, ulme. Me ei hakanud seda isegi arutama. Lõpuks tädi pakkus välja, et võime paar digitaalpilti $200 osta ja mainis veel, et seda nad tegelikult kunagi ei tee ja ta võib selle eest üldsegi pahandusse sattuda. Ma ei suutnud ei öelda ja riskisin kodusõjaga ning tellisin oma paar pilti. Nüüd ei teagi, mis nendega peale hakata, sest iga kord kui vaatan neid tuleb see negatiivne kogemus meelde.

Igal aastal kui juuli läbi saab, siis ma juba ohkan natuke kergemalt – kõige hullem osa talvest on möödas ja edasi läheb ainult ilusamaks! Enne kui te nüüd jõuate mõelda, et Austraalia talv on ju nii leebe, siis lubage mul natuke oma virinat põhjendada.

Kõige rohkem häirivad mind kusjuures just siseruumide temperatuurid. Hommikuti üles ärgates on täiesti tavaline kui ei tunne oma nina ja päeval peab ka tekkide sisse end mässima, et suudaks toas olla. Koolis, praktikal on koguaeg nii külm, et päev otsa tuleb kuuma teed või kohvi juua. Nagu teate siis kütet majadel pole, tavaliselt on lihtsalt õhksoojuspump, aga mõnel mu tuttaval ei ole sedagi. Meil on pump enamus õhtust töös, sest kui selle välja lülitad, siis on toas jälle 15kraadi tagasi. Enamus siinsetest majadest on nimelt nagu nukumajad, st ilma soojustuseta ja ühekordsete akendega. Muide, meil on siin väga popid elektrilised tekid, aga meie neid proovinud pole ja ei oska öelda, kui mõnus selle teki all olla on. Talvel on toas niiske külm ja kõle.

Aga õues on selle eest vahel nii mõnus talveilm! Pole mingi üllatus kui päikselisel päeval on väljas soojem kui toas. Tavaliselt on meil päeval umbes 20kraadi, mis kuuma päikese käes mõjub juba täitsa mõnusalt. Naljakas, kuidas inimeste talvine riietumisstiil on täiesti seinast seina. Maika, lühikeste pükste ja plätudega inimesed võivad kõrvuti kõndida külmavarestega, kes on mütside, mantlite, saabastega varustatud. Pole mingi üllatus, et mina kuulun nende viimaste sekka. Suveriided ja –jalanõud pakin juba sügise saabudes ära.

Nii imelik kui see ka poleks, siis väga paljud austraallased eelistavad talve. Nad ise ütlevad, et vihmane ilm on nii mõnus ning Perthi suved on liiga palavad ja kuivad.  Arvatakse, et minu kui põhjamaalase jaoks on kõige raskem kuum ja päikseline südasuvi ja üllatus on tavaliselt väga suur kui ma selgitan, et just nende kuumade suvede pärast mulle siin elada meeldibki. Meie talveilmad meenutavad paljudele austraallastele Euroopat ja vot Euroopa on kohalike jaoks mingi erilise tähendusega paik. Kõik euroopalik, ka ilm, on väga meeltmööda.

Ja kuigi ma olen suur talve vastane, siis pean tunnistama, et jalutamas või jooksmas on selge ilmaga talvel mõnusam käia. Kui tormid ja tornaadod välja arvata, siis on talvel meil nii ilus roheline igal pool. Jah, ilm võib väga metsik kohati olla. On päevi, kui horisontaalvihma kallab nii et vaevu näed kuhu astuda. Need on muideks Murphy lemmikud! Ta kablutab mööda heina ringi nagu pöörane ja teeb ennast selle tunniajase lõbustuse käigus üleni poriseks.

Meie maja on järvele väga lähedal ja nädala sees käime tavaliselt järve ääres jalutamas. Siin on terviserada ja ilusate ilmadega on rajal päris palju harrastussportlasi. Kahjuks ujuda pole Bibra järves lubatud, nii et ujumiseks tuleb Murphy ikka randa viia. Vahelduse mõttes käime nii jõe ääres kui ka ookeanirannas koera ujutamas. 

Ahjaa, kui talvest juba juttu tuli, siis saab rääkida uisutamisest. Mu aktiivsed sõbrannad pakkusid paar nädalat tagasi välja, et niisama kuskil nelja seina vahel kohvikus istumise asemel võiks midagi teistsugust teha. Välja sai valitud uisutamine. Meil on siin päris mitu sisehalli ja lisaks loodi sel aastal ka väli-uisurada, nii et võimalusi igasuguseid. Läksime Cockburn Ice Arena’le, kus saab reedeti DJ saatel uisutada, sissepääs ja uisurent täiskasvanule $22.

Olime siis kõik nii elevil, et oh peale kõiki neid aastaid saab jälle uisutama. Mu sõbranna poolakas Adrianna, kes selle mõtte üldse välja pakkus, oli väga hästi varustatud, kohe näha, et vana uisutaja – ikka mütsi ja kinnastega. Teine sõbranna inglane Jen oli nagu mina – kuu pealt kukkunud! Kuidas me küll olime ära unustanud, kui külm seal on!!! Ausõna, ma ei mäletanud enam, KUI külm on KÜLM! Täiesti piinlik. Mul tulid Eesti talved meelde, see oli nagu paaritunnine reis põhjamaale! Miskipärast meenus, kuidas käreda pakasega tuppa tulles alati tundsid, et reied külmetavad. Vot tõesti, reied ei olnud mul kuni selle hetkeni alates viimasest Eesti talvest 2009/2010 külmetanud.